Madle Lippus: Linnaruumi loomisel tuleb mõelda erinevatele gruppidele, et see oleks mugav, turvaline ja ligipääsetav kõigile

Tallinna Ülikooli antropoloogia eriala vilistlane ja linnaruumi entusiast Hedi Tammsalu kohtus Tallinna abilinnapea Madle Lippusega, et arutada pealinna linnaruumi arengu ja selle tuleviku üle. Juttu tuli ruumi kasutamisvõimalustest ja väljakutsetest, 15 minuti linnast, üüriturust ja uue eluasemepoliitika vajadusest, erinevaid liiklejaid toetavast tänavaruumist ning kaasavast planeerimisest.

Kuidas Teile endale Tallinn meeldib? Mis meil on hästi ja mis peaks olema teisiti?

Mõneti harjud ära ruumiga, kus elad. Mulle loomulikult meeldib Tallinn, mulle meeldib siin elada. Aga ma arvan, et ruumiliselt on Tallinn linn, milles on vähe olemise kohti – selliseid, kus saab lihtsalt olla ja kulgeda. Olen linnaruumiga tegelenud viimased 20 aastat, väga erinevate külgede alt ja erinevates MTÜ-des.

Alustasin oma karjääri MTÜ-s Uue Maailma Selts, mis sai alguse sellest, et meie sõpruskond elas kõik ühes piirkonnas ja seal polnud kohta, kus lihtsalt koos olla. Hakkasime tegutsema. Tol ajal me ei teadnud, et seda nimetatakse ruumi sekkumiseks, aga me korraldasime üritusi ja festivale ning kujundasime neid tänavaruumi järgi. Need protsessid olid väga aeganõudvad. Ma arvan, et meie tegevuse kõige suurem mõju oli see, et hakati rohkem mõtlema ruumist kui kohast, mis tõi kaasa murrangu mingi hulga inimeste mõttemaailmas, ent mitte veel reaalses ruumikujunduses.

Tallinn on väga roheline linn, kui arvestada meie rohealade ja parkide rohkust. Rohelist pinda on justkui palju, kuid see on halvasti kasutatav ning puuduvad kohad, kus lihtsalt olla. Nende peale pole mõeldud mitte ainult parkides, vaid ka tänavaruumis üldiselt. Nüüd oleme sisse viinud muudatuse, et räägime tänavast kui kohast. Tänaval peab olema võimalus tasuta istuda. Hea näide sellest on park Raekoja platsil, mis suveti sinna tekib. Käepäraste vahenditega on loodud koht, kus rahulikult kulgeda. See võib olla ka hooajaline, aga sa ei pea midagi maksma, võid seal istuda, sõpradega kokku saada, süüa, juua jne. Eesmärk on luua rohkem selliseid kohti ja arutada erinevate kasutajate vajaduste üle.

Linnaruumi kasutatavus on meil varem olnud väga kitsalt määratletud. Prioriteediks pole seatud ainult autokasutajad, vaid näiteks ka väikelapsed, kellele on loodud palju mänguväljakuid, ent niipea, kui lapsed saavad vanemaks, hakatakse hädaldama, et miks noored kaubanduskeskustes istuvad. Tegelikult pole neil lihtsalt kuskile mujale minna. Raske on noortele süüks panna kaubanduskeskuses istumist, kui pole muid kohti, mis neid ootaksid, kutsuksid või neile tegevust pakuksid. Linnaruumi loomisel tuleb mõelda erinevatele gruppidele, et see oleks mugav, turvaline ja ligipääsetav kõigile.

Raekoja platsi suvepargis saab tasuta istuda. Foto: Tõnu Tunnel

Millised on Teie linnaruumi eeskujud, mille poole pürgida?

Kui aus olla, siis ühte ideaalset linna ei ole olemas. Erinevates linnades on erinevad asjad, mis on hästi lahendatud. Näiteks Helsingi on mõnus kulgemise ja liikumise osas, võimaldades jalgrattaga läbida pikki distantse linna keskelt selle äärealadele või isegi linnast välja. Vilnius on justkui piirideta linn, kus on lihtne liikuda ja erinevad linnaosad on omavahel hästi ühendatud. Rotterdam, mis kunagi tundus tööstuslik, tsoneeritud ja tüütu, on nüüd mitmekesise arhitektuuriga ja hästi toimiva ühistranspordivõrgustikuga linn, mida on hakatud tihendama, lisades elukohti piirkondadesse, mis varem olid suunatud ainult äridele ja kontoritele. See kõik mõjub hästi maitsekalt ja elavana. Linna teeb toredaks just erinevate kasutusviiside põimimine, mis toob inimesi linna keskmesse kokku, annab neile põhjuse seal viibida ja muudab paiga elavaks ja dünaamiliseks.

Tallinnas on näiteks nii, et Vanalinnast välja minnes keskkond kohe muutub. Asi pole ainult selles, et vanad majad saavad otsa, vaid kõigepealt pead ületama magistraali ja siis oled ruumiliselt hoopis teistsuguses kohas. Ma arvan, et linna katkematus on oluline ning seda üritame ka Tallinnas muuta. Näiteks oli hästi oluline paar aastat tagasi valminud Nunne tänava ning Balti jaama maapealne pikendus, mis võimaldab inimestel liikuda Vanalinnast Kalamajja ilma, et peaks ebamugavat magistraali ületama või tunnelisse minema. Fooritsükkel on küll lühike ja oodata tuleb kaua, kuid võimalus on olemas. Olen sellest aastakümneid unistanud. Asi tundub küll väike, aga on samas nii oluline ja normaalne. Hea meel on ka Vana-Kalamaja tänava üle, mis sealt edasi läheb: minu meelset peakski üks tänav selline välja nägema, et kõik saavad seal liigelda.

Vana-Kalamaja on hea näide sellest, kuidas tänav võiks välja näha. Foto: Mattias Malk

Sa mainisid tsoneerimist. Kui rääkida näiteks feministlikust linnapildist või -planeerimisest, siis tuleb palju juttu vahemaadest ehk töö, kodu ja teenuste omavahelisest kaugusest. Leslie Kern, tuntud feministlik geograaf ja teadlane, keskendub oma töödes peamiselt linnaruumi ja soo suhetele. Oma raamatus “Feminist City: Claiming Space in a Man-Made World” on ta kirjeldanud sellist mõistet nagu “intensive parenting” ehk “intensiivne vanemlus”. See kirjeldab olukorda, kus vanemad lahkuvad varastel hommikutundidel kodust, viivad lapsed kooli või lasteaeda, lähevad ise tööle, peale tööd viivad lapsed huviringidesse, käivad toidupoes, võtavad lapsed huviringidest peale ning jõuavad koju tagasi alles õhtul hilja. Funktsionaalne tsoneerimine mõjutabki töö, kodu ja teenuste kaugust üksteisest. Hea näide on Lasnamägi Tallinnas, mida siiani kutsutakse magalaks, kuna inimesed lahkuvad sealt hommikul mujale tööle ja naasevad koju tagasi õhtul. Milliseid strateegiaid saaks linn rakendada, et vähendada funktsionaalse tsoneerimise negatiivseid mõjusid ja luua rohkem segakasutusega piirkondi?

Planeerimisel on oluline roll. Nõukogude perioodil keskenduti elamispindade loomisele, kuid paljud kavandatud linnaosakeskused jäid välja ehitamata, näiteks Lasnamäel. Veidi paremad on Õismäe ja Mustamäe, kuid needki on üheülbalised. Sama jätkus ka hiljem, 90ndatel ja 2000ndatel, sest kogu kinnisvaraturul domineerisid arendajad ning eraomanikud. Tallinna üldplaneeringud näevad küll ette kohalikke keskusi ja funktsioonide segunemist, ent reaalsuses on omavalitsus olnud võib-olla liiga nõrk. Ei saa öelda, et linnal pole olnud raha: raha on olnud küll, aga pole olnud piisavalt tahet ning keskused on jäänud välja ehitamata. Selgelt on see näha Pirital: 2010. aastal vastu võetud üldplaneeringus on koolid, kogukonnakeskused, lasteaiad jne, kuid valmis on ehitatud vaid elamud. Praegu püüame neid tegematajätmisi parandada.

Selleks oleme hästi jõuliselt hakanud järgima sellist kontseptsiooni nagu 15 minuti linn, mille eesmärk on vähendada mõttetut ajakulu igapäevaelus. Tegemist on väga populaarse lähenemisega, mis rõhutab linna mitmekesistamist, ligipääsetavust ja võrdsust. Selles pole midagi uut. Igapäevaselt vajalikud teenused peavad olema inimese kodu lähedal. On selge, et kõikjal Tallinnas see ei juhtu – näiteks ei teki Piritale kino või teatrit, kuna asustustihedus on madal ning need ei tasuks äriliselt end ära, kuid vähemalt lasteaiad ja kohalikud keskused peaksid seal olema. Seda pole liiga palju nõuda.

Tallinnas on praegu väga ajakulukas probleem, kus lapsed tuleb viia lasteaeda teise linnaossa. Me leevendame seda olukorda, ehitades uusi lasteaedu sinna, kus neid pole, näiteks Haaberstisse, Piritale ja Kesklinna. Lisaks peaks kodu lähedal tehtud saama poeskäigu. Töökohad on loomulikult üle linna laiali ja alati ei ole võimalik valida töölähedast elukohta, seega on oluline, et lapse hoidu viimine ei võtaks täiendavat poolt tundi.

Kvaliteetne ühistransport on samuti 15 minuti linna kontseptsiooni osa. Kesklinn ja linnaosade keskused peaksid olema hästi ühendatud, et liikumine oleks kiire ja mugav. Tänavaruumi kujundus peaks toetama laste ning vanurite iseseisvat liikumist. Minu 9- ja 11-aastased lapsed liiguvad ise kooli ja huviringidesse, aga ma saan aru vanemate murest ohtlike ristmike pärast. Linna ülesanne on muuta liikumine nii turvaliseks, et ka kõige väiksemad ja vanemad inimesed saaksid ühest kohast teise liikuda.

Lippus leiab, et tänavatel peab erinevat tüüpi ja eri kiirusega liiklejatel olema liikumiseks oma ruum: jalakäijatel on kõnnitee, ratturitel eraldatud turvaline koridor ja autodel sõidutee. Foto: erakogu.

Kui rääkida jalakäijatest, siis hiljuti on sellel teemal sõna võtnud ka transpordi eest vastutav abilinnapea Kristjan Järvan, kes on öelnud, et jalakäijad ja autod tuleks omavahel eraldada, ehitades jalakäijatele tunneleid ja sildu. Ta on samuti öelnud, et kuigi ta ei plaaninud esmalt linnaplaneerimise valdkonda sekkuda, siis üritab ta siiski kolleege endale sobiva suuna poole nügida. Kuidas näete võimalikku koostööd Kristjan Järvaniga?

Kõik on läbirääkimise ja koostöö küsimus. Lähenemine, kus kõik liiklejad suunatakse eraldi torudesse, oli maailmas valdav paarkümmend aastat tagasi. Selle tulemus ei olnud eriti julgustav ega tore. See pole muutnud linnaruumi ohutumaks ega meeldivamaks. Aktiivsed majanduselu keskused on segafunktsioonilised linnad, mis võimaldavad erinevatel inimestel tänaval mugavalt liikuda. Loomulikult on piirkondi, kus tuleb rohkem mõelda autoliiklusele, sest kindlasti jäävad linna erinevad kohad, kus autode liikumise intensiivsus on suurem. Eesmärk ei ole kõiki tänavaid Kalamaja-sugusteks muuta, kuid plaanid ei peaks välistama jalakäijate mugavust ja turvalisust.

See teema on olnud pikka aega ühele poole kaldu. Eks me arutleme Järvaniga nende teemade üle ning kuigi tema väited võivad jätkuvalt inimestele intuitiivselt mõistlikud tunduda, ei toeta neid empiirika. Ma pooldan mõtet, et teatud tänavatel peab erinevat tüüpi ja eri kiirusega liiklejatel olema liikumiseks oma ruum: jalakäijatel on kõnnitee, ratturitel eraldatud turvaline koridor ja autodel sõidutee. See on turvalisuse küsimus, kuid tegemist ei pea olema tunneliga.

Kogu austuse juures tuleb lõpuks arvestada ka sellega,  et meil ei ole seda raha kuskilt võtta, sest selliste asjade tegemine on hirmkallis. Mul on väga hea meel, et näiteks Kaubamaja ristmikult kaob tunnel ja jalakäijad saavad liikuda maa peal. Peale seda jääb Tallinnasse veel kaks tunnelit – üks Vabaduse väljakul ja teine Liivalaias. Inimeste tunnelitesse suunamine ei ole mõistlik, samuti ei ole see optimaalne ka autode jaoks.

Meil on vaja vähendada autode hulka kesklinnas ja pakkuda alternatiive, et vältida sundvalikut. Mõistan, et paljud inimesed tahavad ja peavad autoga sõitma, kuid ei tohiks tekkida olukorda, kus nad ei saa valida liikumiseks muud viisi.

Puudutasime juba natuke ka seda teemat, et 90ndatel toimus suur erastamine ja palju maad läks eraomandisse. Kas ja mil määral see mõjutab linnapilti praegu? Kas linn peaks hakkama maad tagasi ostma?

Sellest on palju räägitud, et Tallinna linn ei saa mitte midagi teha, kuna meil on nii vähe maad. Ka mina rääkisin sellest, kui ma abilinnapeaks sain. Osaliselt on see tõsi, aga kuna planeerimine on tugev ja suurt kaalutlusõigust sisaldav valdkond, siis saab ka omavalitsus selgelt suunata oma ootusi ja luua soovitud keskkonda. Selleks on vaja visiooni ja tahtmist. Näiteks tegeleme praegu kastimaailma vähendamisega. Rocca al Mare ja Lasnamäe alad on täis suuri kaubanduskaste. Omavalitsusel on võimalik öelda, et sellist arengut ei soovita, ja proovida leida kompromissi ärihuvide ja kvaliteetse elukeskkonna loomise vahel.

Ma arvan, et väga pikalt ennast niimoodi lihtsalt ei positsioneeritud ning omavalitsused nägid ennast ehitusõiguse väljastaja, mitte avaliku tellimuse sõnastajana. Muutused nõuavad aga aega ning organisatsioonilisi arenguid. Tuleb arutada planeeringuid ametnike ja arendajatega ning vajadusel “ei” öelda. Loomulikult on oluline hoida linna maaomandit, kuid tagasiostmine on kallis ega pruugi alati parim lahendus olla. Peame strateegiliselt mõtlema ja looma plaane, et mis on need kohad, kus me tõesti ütleme, et jah, siin me tahame selle maa tagasi osta.

Lasnamäe Centrum on näide kastimaailmast, mille vähendamisega Lippus tegeleb.

Arhitektide Liidu eelmine president Andro Mänd on öelnud, et meie aastane eelarvesüsteem piirab arendajatel ajas ette nägemist. Seetõttu ei mõelda ka võimalikele probleemidele, mis võivad tulevikus ilmneda, pidades silmas just segregatsiooni küsimust. Kuidas Teie seda näete?

Pikka aega ei nähtud segregatsiooni probleemina. Pigem oli see, et teatud tüüpi inimesed elavad teatud piirkondades, normaalne ja soovitav – inimesed tahtsid parema elujärje korral kolida näiteks Kakumäele ja sinna maja ehitada. Kes meist poleks mõelnud, kui tore see oleks. Viimase 30 aasta jooksul oleme aga ühiskondlikult küpsenud, probleemi tuvastanud ning saame sellega tegelema hakata.

Segregatsiooni probleemne olemus tuleneb mitmest aspektist. Tallinnas pole olnud selget poliitikat, mis suunaks linna arengut, erinevalt Helsingist või Viinist, kus omavalitsusel on rohkem suunamisvõimalusi, kuna neile kuulub rohkem maad. Sõltumata sellest võiks meil olla oma eluasemepoliitika, mis seni on olnud turupõhine. Nüüd oleme hakanud seda välja töötama, lähtudes linna vajadustest ja 15 minuti linna kontseptsioonist. Praegu oleme jõudnud faasi, kus vaatame, mida õigusruum meil üldse teha võimaldab ja milliseid reegleid saame ise seada.

Hästi tore on tegelikult see, et on terve hulk arendajaid, kes ka juba ühel või teisel moel mõtlevad kaasa ja soovivad luua kaasaegset ning mitmekesist linnaruumi. Näiteks Krulli kvartalis keskenduvad arendajad sellele, kuidas kunstnike ja loovate inimeste kohalolekut säilitada ja toetada, et nad ei oleks sunnitud piirkonnast lahkuma. Selle teema käsitlemiseks on erinevaid tööriistu. Näiteks võib linn pakkuda arendajatele taskukohaste eluasemete loomise eest vastutasuks suuremat ehitusõigust. See võimaldab ehitada rohkem korruseid ja tihedamaid hooneid tingimusel, et osa korteritest oleks kättesaadavad ka neile, kes ei suuda maksta kõrgeid hindu. Linna ja arendajate koostöö annab usku ja jõudu edasi tegutseda.

Kõrged kinnisvarahinnad on probleem, eriti kesklinnas. Uus kinnisvara on sageli nii kallis, et vaid vähesed saavad seda endale lubada, mis toob kaasa linnaehituslikke probleeme, nagu üürikinnisvara või tühjalt seisvate investeeringukorterite tekkimise. Hea näide sellest probleemist on Vanalinn – seal elab vähe inimesi, mistõttu muutub piirkond natuke nagu Disneylandiks, kus kohalik elu puudub.

Kas linn peaks rohkem sekkuma üüriturgu, pakkudes näiteks ka subsideeritud elamispindasid?

Linn toimetab avaliku rahaga ja oluline on tagada õigus eluasemele – see on inimõigus.

Me nimetame neid kättesaadavateks eluasemeteks ning ei räägi siin subsideerimisest, vaid loome mehhanismi, kus eluaseme üürihind on kontrollitav ega lähtu mitte turu ja kasumi, vaid mitmekesisuse loogikast. Avalik võim saab luua projekte ilma kasumi ootuseta ning seetõttu olukorda märkimisväärselt muuta. Linn toimetab avaliku rahaga ja oluline on tagada õigus eluasemele – see on inimõigus. Terviklikku linna luues peame jälgima tasakaalu.

Kui rääkida kaasavast planeerimisest, siis mil määral inimestega planeerimisprotsessides arvestatakse? Kas see on jõudnud ka seadusesse?

Kaasatakse küll, aga ma arvan, et seda tehakse valesti. See on probleem ka seaduse tasandil. Planeerimisprotsessis, olgu see detailplaneering või projekteerimistingimused, on väga konkreetselt ette nähtud kaasamismenetlused, mis on pigem külluslikud. Suure planeeringu puhul tuleb kohe peale alustamist inimeste arvamusi kuulda võtta, kui mingi lahendus on paika pandud, tuleb taas kaasata ning nii iga etapi juures. Probleem seisneb selles, et kaasamist tehakse tihti valesti, seega inimesed ei saa aru, miks ja kuhu neid kaasatakse. Seadusandlikult on kõik võimalused olemas, ent praktika saaks olla palju parem. Mul on hea meel, et näiteks teede projektidesse on hakatud inimesi kaasama. Praegune olukord ei ole küll ideaalne, kuid märgatavalt parem kui paar aastat tagasi, mil sinna ei kaasatud kedagi.

Mina olen kaasamisega tegelenud umbes 20 aastat ning kuigi mingil ajal olin ma selle suhtes tohutult entusiastlik, siis nüüd enam mitte. Kaasamist tehakse sageli valesti, sest lahendusi pakuvad inimesed, kes ei ole valdkonna eksperdid. Ekspertide teadmised on väga väärtuslikud ja nad oskavad probleeme oma kogemuste ja kompetentsi pinnalt kõige paremini lahendada. Töötasin kunagi linnaruumi parandamisega tegelevas MTÜ-s Elav Tänav, mis sündis suurest frustratsioonist, kuna tänavaruum näis olevat väga kehvas seisus ja ei olnud mingeid märke, et olukord paremaks muutuks. Seal oli meil väga tore teenusedisainer, kellega koos uurisime metoodikaid, kuidas inimestega erinevaid tänava- või muid lahendusi tõhusamalt arutada.

Kaasamise juures on väga oluline antropoloogia ning sellest lähtuvad tööriistad. Inimestelt ei tule küsida mitte seda, mida nad tahaksid, vaid vaadata, kuidas nad tänavat kasutavad, kaardistada nende mured ja vajadused. Küsitluste ja intervjuude kaudu kogutud andmed on need, mille peale saab hakata ehitama professionaalsetest teadmistest lähtuvaid lahendusi. Loomulikult pole võimalik lahendada kõiki muresid, ent paljud mured ei pruugi olla seotud tänava disainiga.

Väga suur osa kaasamisprotsessist on kommunikatsioonil, sest kui mured on teada, saab ka infovoogu paremini suunata. Vastasel juhul räägitakse üksteisest mööda, mis tekitab nii kohalike elanike kui ametnike seas frustratsiooni. Seetõttu tuleks kaasamist alustada kraad altpoolt ning esmajoones kaardistada baasvajadused. Nende põhjalt saab inimestele selgitada, millised on mured ning kuidas neid lahendada plaanitakse. Sageli pole aga võimalik kõike ellu viia ning tuleb teha kaalutletud otsuseid.

Kuidas saaksid kogukonnad toetada linna arengut – millist aktivisti oleks Tallinnal vaja?

Olen tänulik näiteks mitte_tallinnale ja teistele Instagramis tekkinud kontodele, millel on olnud inimeste ruumiteadlikkusele ja -haridusele tohutu mõju. Lõpuks hakkavad asjad muutuma ikkagi siis, kui inimesed seda küsivad.

Erinevaid arvamusi on alati hea kuulata ja julgustan inimesi oma mõtteid jagama. Planeerimisametis püüan juurutada, et hea kaasamise aluseks on avaliku võimu proaktiivsus, mis tähendab, et me räägime avameelselt ka oma tulevikuplaanidest, mitte ainult sellest, mida oleme juba välja mõelnud. Näiteks külastame linnaosasid, kus on aktiivsed elanikud ning linnaosaseltsid, ja lihtsalt räägime sellest, mis meil plaanis on, olgu need üldplaneeringud, uute lasteaedade kavandid või muu taoline. Inimeste probleemid ja frustratsioon tekivad sageli teadmatusest ning sellised vestlused valmistavad neid ette ja võimaldavad meil nende mured ära kuulata. Sageli jäetakse asjadega arvestamata mitte pahatahtlikkusest, vaid teadmatusest. Inimeste ruumiteadlikkus võib olla madal ning keerulised eskiisid kipuvad neid segadusse ajama. Kui jooniste mõju pole selge, tekitab see muret, sest inimesed ei saa aru, kuidas kujutatud muutused nende igapäevaelu mõjutama hakkavad.

Planeeringute kontekstis toimuvad vaidlused sageli valel tasandil: vaieldakse üksikute kavandite üle, kus on keeruline midagi muuta, sest üldplaneering koos visioonidega on juba paika pandud. Häält tuleks tõsta hoopis siis, kui jutt käib suurtest skeemidest, ning otsustada, mida me tahame. Kui näiteks soovime 15 minuti linna, siis peavad kuhugi tulema lasteaiad. Lasteaed võib küll tunduda tore asutus, aga enamik inimesi ei taha seda enda akna alla, sest siis kostub tööpäevadel aknast laste kisa. Mõned inimesed peavad sellega aga lihtsalt leppima.

Ruumiteadlikkus on viimasel ajal tõusnud ning sellest on mul ainult väga hea meel. Olen supertänulik igasugusele aktivismile, näiteks mitte_tallinnale ja teistele Instagramis tekkinud kontodele, millel on olnud inimeste ruumiteadlikkusele ja -haridusele tohutu mõju. Lõpuks hakkavad asjad muutuma ikkagi siis, kui inimesed seda küsivad.