Mariana Saksniit: peame tõstma eapiiri, et kaitsta lapsi väärkohtlejatest täiskasvanute eest

Hiljuti on avalikuks tulnud tõsised juhtumid, kus 14-aastast noort on seksuaalselt ära kasutanud temast oluliselt vanem inimene. Nüüd on ka Eesti ühiskond on jõudnud arusaamisele, et seksuaalse enesemääramise eapiiri tuleb seaduses tõsta kõrgemaks kui 14, kuid valitsuses pole veel üksmeelt kui palju ja kuidas.

Kliiniline psühholoog Mariana Saksniit, kes töötab seksuaalselt väärkoheldud lastega, ütleb, et paljud mõistlikud täiskasvanud ei kujuta ettegi, kui palju on meie hulgas neid, kes ainult ootavad lapse seadusliku eapiiri täitumist, et saaksid talle oma tahet peale suruda. Kuna me ei saa eeldada, et nii noored suudaksid ebasobivale suhtele vastu hakata, on seadusliku kaitse loomine noorematele kui 16-aastastele väga vajalik. 

Mariana, palun selgitage, millest me räägime, kui räägime seksuaalsest enesemääramisest ja kuidas aitab juriidiline eapiiri tõstmine lapsi kaitsta?

Lühidalt öeldes on inimese seksuaalne enesemääramisõigus õigus vabalt valida, kas, kellega, millal ja mis viisil astuda seksuaalvahekorda. Et kaitsta lapsi seksuaalse ärakasutamise eest ja tagada laste normaalne areng – ka eakohane seksuaalne areng – on seaduses määratud seksuaalse enesemääramise vanus. 

Mariana Saksniit

Jah, ma ei välista, et 14-aastane laps on võimeline ennast seksuaalselt määratlema, oma vajadusi tajuma ja väljendama, kuid teeme vea, kui arvestame ainult lapse võimet või võimetust aru saada. 

Peaksime palju enam suunama tähelepanu täiskasvanule, kes kasutab mõjuvõimu oma vajaduste rahuldamiseks ning sellisel juhul ei saa me eeldada lapselt võimekust vastumeelsele, ebavõrdsele või ebasobivale seksuaalsele tegevusele “ei” ütlemiseks. Peame ühiskonnana lapsi kaitsma ning selle tõttu on eapiiri tõstmine vajalik: 16-aastane nooruk on suurema tõenäosusega võimeline mõistma, millised on konsensusliku ja mittekonsensusliku seksuaalsuhte erinevused. Ta on suurema tõenäosusega võimeline ennast kaitsma ja abi leidma. 

Rõhutan eraldi just täiskasvanu vastutust, sest täiskasvanud, kellel on vastupandamatu soov astuda vahekorda napilt-napilt eapiiri ületanud lapsega, elavad meie ümber ja sageli ei erine teistest inimestest mitte millegi poolest.

Kui tihti puutute tööelus kokku juhtumitega, kus vanem isik on ära kasutanud 14-aastast või veidi nooremat või vanemat last?

Minu praktikas tuleb selliseid juhtumeid ette liiga tihti. Palju on just sellised juhtumeid, mis on tunnetuslikult ja juriidiliselt väga piiripealsed. 

Minu vastuvõtule jõuavad sageli lapsed ja noorukid, kelle igapäevane toimetulek on langenud. Nad ei suuda õppimisega toime tulla, meeleolu on langenud või neil on nii kõrge ärevus, et nad ei julge ennast avada. Või kardavad, et vigastavad end eluohtlikult. Sageli on nende raskuste taga soovimatu suhe. Kahjuks on ka neid lapsi, kes jõuavad abi juurde liiga hilja ning sümptomid on süvenenud suitsiidse käitumiseni. Need lapsed kannatavad üksinda ja tulevad selle traumaga kuidagimoodi toime. 

Olen varases lapsepõlves seksuaalselt väärkoheldud täiskasvanute teraapiagrupi üks juhtidest. Need inimesed, kes on nüüd saanud täisealiseks, kirjeldavad, kuidas nende mälu tegi korrektiivid ja nad pole jõudnud varem seoseni, et see ärevus, millega nad on terve elu maadelnud, on lapseea seksuaalse ärakasutamise tagajärg. Seksuaalne väärkohtlemine on ulatuslik probleem ja järjest enam oleme võimelised seda teadvustama ja seksuaalvägivalda kogenud inimestele abi leidma.

Kas seksuaalselt väärkoheldute hulgas on poisse ja tüdrukuid võrdselt?

Minu praktikas on poisse ja tüdrukuid päris võrdselt. Vanuseliselt on enam neid, kes alustavad kooliteed ja kellel on äärmuslikke raskusi koolikeskkonnas toime tulemisega: neil on võib olla viiteid ülemäärasele aktiivsusele või ülemäärasele passiivsusele, impulsiivsusele, ärevusele. 

Kas praeguses olukorras, kus on koolid kinni, jõuab teieni vähem abivajajaid?

Me ei saa seda kahjuks välistada. Võimalik, et juhtumid, mis oleks varem tulnud kiiremini päevavalgele tänu teadlikele õpetajatele, ei jõua nüüd nii ruttu abini. Kuid teadlikkus on suurenenud ja ma usaldan õpetajate teadlikkust või tundlikkust, et nad märkavad ka läbi veebitundide lapse murelikkust. Lisaks teadlikule märkamisele peab meil olema julgus abi otsida. Minu praktikas on olnud juhtumeid, kui õpetaja või mõni lastega kokkupuutuv ametnik on öelnud, et paha tunne oli küll, aga mõtlesin, et äkki ikka pole midagi. Tahan väga rõhutada, et kui täiskasvanul juba tekib intuitiivselt tunne, et laps võib olla hädas, siis on igal juhul parem reageerida. Pigem konsulteerida spetsialistiga kui pisendada probleemi. Väga väike märk võib olla väga suure mure tunnuseks. Näiteks see, kui laps on murelik, ei hoia pilkkontakti või väldib vestlemist.

Miks peaks laps või nooruk varjama, et temaga tehakse midagi, mis talle ei meeldi?

Kui teo toimepanija on lapsele lähedane inimene, siis võib lapsel tekkida lojaaluskonflikt: laps ei soovi lähedasele inimesele halba. Samuti on lapsel lootus, et äkki see enam ei kordu. Minu praktikas on olnud seksuaalse väärkohtlemise juhtumeid, kus laps on kasvanud väärkohtlejale partneriks ja lapsel on soov täiskasvanut kaitsta.

Kui vastutus-, süü- või häbitunne ei lase enam igapäevaeluga toime tulla ja laps kellelegi temaga toimuvast/toimunust räägib, siis kaasnevad sellega sageli suured raskused. Kui kurjategija on kinnipidamisasutusse mõistetud, siis võib teine lapsevanem last süüdistada peresüsteemi ja näilise turvalisuse lõhkumises. Kui teo toimepanija on üks lapsevanematest, siis teine ei pruugi olla võimeline toetama last selles olukorras. Täiskasvanu ei pruugi uskuda: tal võib tekkida reaktsioon, et see ei saa olla tõsi. Põhjuste spekter on lai.

Tihti süüdistab ohvrit ka avalikkus, näiteks meedia vahendusel.

Jah, ka väärkohtlemise kogemusega lapsed ja noorukid tarbivad meediat. Kui kajastati Nõmme Kalju treeneri ja tema lapsealise õpilase juhtumit, siis ma sattusin erandkorras lugema kommentaariumi, ja mul tekkis lausa füüsiline reaktsioon, kui kommenteerija kirjeldas seksuaalselt ärakasutatud last sõnaühendiga “väike lits”. See on päris õudne. 

Võime ju arvata, et lapsed ja noored teavad, et tuleb abi otsida ja kust tuleb abi otsida. Isegi täiskasvanu ei pruugi taolises olukorras päris täpselt aru saada, mida ta nüüd tegema peaks, ja me ei saa ega tohi eeldada seda teadmist lastelt.

Mõnikord noored kirjeldavad väärkohtlemise juhtumit nii: kui see juhtus esimest korda, siis ma lootsin, et seda enam ei juhtu. Kuid kui see juhtus teist korda, siis ma sain aru, et ma oleksin juba esimene kord pidanud rääkima! Juba on seal süü: ma ju ise kohe ei rääkinud! Ja nagu väärkohtleja ütles: küllap ma ise tahtsin, sest ma tulin ju uuesti. Ma olen ju nüüd topelt süüdi, sest ma tõepoolest läksin! Ja siis ma võtsin raha vastu, viis eurot! Kuidas ma lähen ütlema, et mind on seksuaalselt väärkoheldud? Ja siis ma veel lugesin meediast, et küllap nad ikka ise tahavad! Lastel võib see tohutu segadus üle jõu käia. Neil võib ka tekkida loogiline järeldus, et kui ma keskendun nüüd näiteks pidutsemisele või kasutan mõnuaineid, siis mul jääb vähemalt korraks mulje, et midagi ei juhtunudki. Seetõttu väärkohtlemisest kellelegi rääkimine nii raske olla võibki. 

Kas vanuse kasvades paranevad oskused ja tahtmine väärkohtlemisest rääkida?

Sageli on juhtunu avaldamise põhjus asjaolu, et häirituse sümptomid hakkavad suuremal määral takistama igapäevaelu toimetulekut. Sageli hoitakse seksuaalse väärkohtlemise kogemust võimalikult kaua saladuses. Põhjus on juhtunuga seotud segaduse, häbi- ja süütunne. Samuti hirm, et see, kellele saladus usaldatakse, ei pruugi juhtunut uskuda. On mõistetav, et ohver püüab unustada ja edasi elada. Juhtunu jääb aga sageli painama. Kui väärkoheldud laps või nooruk on kasvanud suuremaks ja tal on tekkinud turvaline suhe partneriga, siis selle suhte toel julgeb ta sageli toimunu avaldada. Või kui ohver on vanuses, kus ta tunnetab, et ta juba suudab rohkem kontrollida, mis tema ümber toimub, ja suudab ennast kaitsta või verbaalselt väljendada. Ka sellepärast tundub eapiiri seadmine 16 aasta juurde mulle põhjendatud ja väga vajalik.

Kas lapse- või noorpõlves kogetud väärkohtlemine jätab jälje terveks eluks?

Pean tunnistama, et kui laps ei saa vajalikku abi, siis on prognoosimatu, milline on tema paranemise ja toimetuleku kulg. Varajase lapsepõlve seksuaalse väärkohtlemise kogemusega täiskasvanud avaldavad, et väikestena nad isegi ei mäletanud endaga juhtunut ning kogetu hakkas meenuma alles hiljem häirivate mälupiltidena. Lapse mälu võib läbielatu blokeerida, kuid on suur tõenäosus, et see ei jää blokeerituks. Juhtunu meenudes tuleb häirivate mälestustega tegeleda – ja need on julged inimesed, kes teevad endaga seda suurt tööd, ja suure tõenäosusega nad tulevad sellega ka toime. Suudavad edasi elada ja olla toeks teistele, kellel on sarnased kogemused. Mul on suur austus nende laste ja täiskasvanute vastu, nad on väga julged!

Kuidas Teile tundub, kas Eestis on avalikkuse suhtumine seksuaalvägivalla ohvritesse viimastel aastatel paranenud?

Ma olen selles päris kindel, et teadlikkus ühiskonnas on suurenenud. Lavly Perlingu panus riigi peaprokuröri ametis muutis seksuaalvägivalla ohvrite juriidilist kohtlemist märkimisväärselt paremaks. Meediakajastused mõjutavad samuti, kuidas inimesed seksuaalse väärkohtlemise läbielanutesse suhtuvad, ja kuidas seda mõistavad.

Kahjuks on meil veel ka ametiasutustes inimesi, kes ei julge võibolla enam avalikult väljendada oma pisendavat suhtumist, kuid kelle hoiakuid tuleb meil jätkuvalt oma koolitustel ümber kujundada. 

Kas usute eapiiri tõstmise positiivsesse efekti?

Jah, ma ei saa teistmoodi oma tööd teha! Iga muutus, mis on abiks seksuaalselt väärkoheldud laste aitamisel, on suur asi.