Mehed, mehelikkuse ohvrid

Lapsed Reykjavíkis. Foto: Siarhei Plashchynski, Unsplash

Minu lapsed on mulle isana suureks õnnistuseks olnud ning pannud mind maailma teisiti nägema. Võib öelda, et jõmpsikate sõnad ja teod on näidanud mulle maailma uuest küljest ja olen endalt küsinud, kuidas kasvatada enda ja üldse kõiki lapsi üles nii, et nad kõige suurema tõenäosusega õnnelikud oleksid, ja eriti veel sellisel viisil, et ka ühiskond sellest tervemaks muutuks.  

Ehk on üheks võtmeküsimuseks, kas peaksime kasvatama tüdrukuid samamoodi kui poisse? Enne kui katsume sellele vastata, võiksime otsida oma südamest vastust küsimusele, kas usume, et sugupooled on loomupäraselt erinevad, kas poisid on hinges oma olemuselt tüdrukutest nii muutumatult teistsugused, et laste võimalused jäävadki alati sõltuvalt soost erinevateks?

Paljud võrdse kohtlemise suurimad eestkõnelejad pole essentsialistlikest seletustest väga vaimustunud, nad otsivad seletust sellele, miks meeste ja naiste elud kujunevad enamasti ebavõrdseteks, hoopis ühiskonnastumisest. Miks on meestel palju-palju rohkem vara kui naistel, miks töötavad mehed samal ajal naistest vähem, miks langeb meestele paljudes valdkondades enim eeliseid osaks? Seda ebaõiglust nimelt ei adresseerita, vähemalt mitte üleilmses kontekstis ja asjaoludesse süüvides võime küll vaielda ja jääda eriarvamusele, kas sooline palgalõhe on 5%, 10% või 20%, aga meestel ja naistel on igatahes erinev saatus. Seda näitavad kõikide riikide arvud ja andmed, viidates ühtlasi asjaolule, et oleme sellega omal moel ära harjunud või vaatame sellest meelega mööda. Nii näitas üheksa aasta eest, 2003. aastal tehtud arvamusküsitlus, et islandlaste arvates olime jõudnud täieliku võrdsuseni. Isapuhkus sai kirsiks võrdse kohtlemise kreemitordil. Arvas rahvas. Aga mispärast ütleb 38% islandi poistest, et mehe ja naise kooselus peaks otsustajaks olema mees? Ja miks arvab hiljutise uurimuse järgi sama 7,3% tüdrukutest?

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Midagi on võrdse kohtlemise vallas nihu läinud, kui me peame täitsa normaalseks, et lapsed päevast päeva pornot vaatavad. Midagi on sõnumis nihu läinud, kui Islandil arvab peaaegu 40% noortest poistest, et meestel on õigus naiste üle otsustada.

Arusaamade vangis

Viimaste aastate arvamusuuringud näitavad, et meie noored on muutumas taas konservatiivsemaks kodutööde ja karjääritegemise osatähtsuse kohalt. Eriti teeb muret, et 20% teismelistest poistest Islandil vaatab iga päev netist pornot. Pornot, kus naisi otseselt või kaudselt alandatakse. Midagi on võrdse kohtlemise vallas nihu läinud, kui me peame täitsa normaalseks, et lapsed päevast päeva pornot vaatavad. Midagi on sõnumis nihu läinud, kui Islandil arvab peaaegu 40% noortest poistest, et meestel on õigus naiste üle otsustada. Samuti on näha olnud, et kuigi maailm ja võim naiste üle kuulub meestele (muidugi võib tuua erandina miljon head näidet), murduvad muutuste tuules just mehed. Mehed on nii-öelda iseenda arusaamade ja iseenda mehelikkuse vangid, mehelikkus võib meestele maksma minna sama palju, kui see neile kasu toob – isegi elu. Olgugi niisiis, et mehelikkus on enamasti kahjulik nähtus nii meeste kui ka naiste jaoks, pingutab ühiskond ikkagi igatpidi selle alalhoidmiseks. Sellest annab tunnistust ka noorukite arvamusküsitlus.

Kas võrdsusega minnakse ekstreemseks?

Veidi omapärased on olnud ka arutelud poiste ja lastekasvatamise kohta, millest on peale teiste kirjutanud ka Ingólfur J. Ásgeirsson. Üheksakümnendate keskel tundsid mitmed inimesed end puudutatuna, kui mõned eksperdid tõid sellele, et poistel läheb põhikoolis tüdrukutest halvemini – nad nii käituvad halvemini kui ka saavad viletsamaid tulemusi –, ühe põhjusena välja, et poiste hariduseludes on ilmselt liiga palju naisi. Vaja oli rohkem mehi. Üks meessoost direktor arvas, et kuna tunde annavad ainult naisõpetajad ja läheb üha halvemini, poleks paha mõte kaasata mehi, sest “meesõpetajat kuulatakse rohkem, naisehääl pole nii mõjukas”. Siis kutsuti kokku koosolek, et rääkida koolipoiste probleemidest, korraldati seminar väidetavalt poisse puudutavate murekohtade kohta ja küsiti, kuidas saaks koolisüsteemi vastavalt poiste vajadustele paremini ümber teha.

Foto: Juliane Liebermann, Unsplash

Hiljutigi tõstatus sarnane arutelu, keskendudes jätkuvalt poiste probleemidele. Ikka ja jälle saavad poisid tähelepanu endale. Õnneks on ka neid, kes küsivad: kena küll, hea on poisse lähemalt uurida, aga mis saab kõigist meie tüdrukutest? Millal nendele oma seminar korraldatakse? Nii küsis Hjalli-meetodi autor Margrét Pála 1997. aasta poistekonverentsil. Ma tahaksin ka küsida: millal me lõpetame meie, feministide, ründamise, nende hüäänide kombel tükkideks kiskumise? Akureyri sotsioloogi Andrea Hjálmsdóttiri uuring näitab, et enamik põhikoolipoistest ja -tüdrukutest suhtub feministidesse negatiivselt. Miks ütlevad ühtlasi paljud: mul pole feministide vastu midagi, kui nad just ekstreemsed pole? Viidates siis ehk ühele ainsale lausele, mida mõni vastuoluline feminist on kunagi öelnud. Naised, kes polegi muud pattu teinud, kui et nõuavad avalikult naistele meestega samu õigusi, võivad end ette valmistada avalikuks hukkamiseks, isegi oma suguõdede poolt. Kuradi feministid, ütlevad inimesed, ka naised, ja kas pole mitte nii, et naine, kes kõvasti naissoost feministe sarjab, jõuab ettevõtlikus meestemaailmas edukamalt edasi kui naine, kes seda ei tee, ja sellepärast võtavadki nüüd kõik feministide kallal?

Eitus või soovmõtlemine?

Oleme saavutanud täieliku võrdsuse, ütlesid islandlased 2003. aasta uuringus. Aga see pole nii. Meie ühiskond ei ole meestele ja naistele võrdne. Tuhandeid aastaid kestnud meeste ülemvõim mõjutab meie mõtlemist ja harjumusi jätkuvalt, rohkem, kui mõistame. Paljude arvates oleks parim, kui ühiskond kujundaks inimesi edasi samamoodi nagu siis, kui meie üles kasvasime – nii mõelda pole mitte ainult inimlik, vaid ka arusaadav, olgugi et naiste jaoks pole see ilmtingimata hea. Me kardame seda, mida ei tunne. Sellest sünnivad eelarvamused. Ja nii jõuame jälle lastekasvatuse juurde tagasi. Kui meie, isad, laseme mehelikkuse kahjulikel müütidel ja arusaamadel pead sassi ajada, on põhjust küsida, kas me pole loonud olukorda, kus meie väikesed tüdrukud, meie tütrekesed jäävad kahe silma vahele?

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Kas saab rääkida mehelikkuse eelistest, kui mehed tapavad sõjas üksteist ja vägistavad vastasriigi naisi, mõeldes sealjuures, et alandavad sellega vastasriigi mehi, et murravad niimoodi vastaste võitlusvaimu?

Samamoodi võib küsida ka seda, kas kahjulik mehelikkus ei ohusta meie poisse edaspidi sellega, et neil kaob pind jalge alt, kui nad ei suuda täita kohustusi, mida nad meestena enda peal tunnevad? Ilmselge näitena võib tuua leivaisarolli ja kuidas meeste elu võib puruneda tuhandeks tükiks ainuüksi koondamisteate saamisest, olgugi kui kõik teised perekonnaliikmed on täie tervise juures. Ja mis teema on meestel kontrolliihaga? Ainult mehed otsustavad sõtta minna. Kas saab rääkida mehelikkuse eelistest, kui mehed tapavad sõjas üksteist ja vägistavad vastasriigi naisi, mõeldes sealjuures, et alandavad sellega vastasriigi mehi, et murravad niimoodi vastaste võitlusvaimu?

Mehed on niisiis iseenda mehelikkuse ohvrid ja üldse mitte võidumehed. Kõik isad, kes saavad nii tütre kui poja, peaksid veidi selle peale mõtlema. Simone de Beauvoir on öelnud, et mõned juudid alustavad päeva, tänades hommikupalves Jumalat selle eest, et nad on mehed – sest mehed olid ja on otsustajad. Aga ega mehed pole sellest õnnelikumad, et neile kulub 99% kogu maailma varast ja et nad otsustavad, millal minna sõtta või millal vägistada mõnda naist või ka meest. Mehed pole ilmtingimata rõõmsamad, olgugi et teevad hiljutiste uuringute järgi meie maal vaid kolmandiku majapidamistöödest. Vägivald ja ebavõrdsus, need kaks ei muuda mehi õnnelikumaks võrreldes sellega, mis võiks juhtuda päriselt võrdses maailmas, kus sugu ei piiraks kohustusena ei mehi ega naisi, vaid kus nad sünniksid vabadena, elaksid vabadena ja sureksid vabadena. Või mis?

Aidakem üksteist

Muidugi usun ma, et sügaval sisimas tahavad kõik teadlikud isad oma lapsed hoolimata soost üles kasvatada võrdsuse vaimus, aga et see nii ka väljenduks, tuleb nii mõnelgi nõu küsida. Minu parimaks nõuandjaks on olnud mu abikaasa. Ta on mulle õpetanud naisena palju, millest ma poleks teada saanud, kui ma poleks rääkinud tema kui naisega. Tal on minust erinevad kogemused. Mitte olemus. Mulle on kohale jõudnud, et mehena oli mu pea täis erinevaid arvamusi, mille olid kujundanud ajalugu ja kombed, need mehelikkuse ohvrid. Kunagi seisnes minu arenemine peamiselt iseenda taasloomises. See tee poleks viinud võrdsesse tulevikku. Pole õiglane, et me taasloome maailma, mis jätab tüdrukud haavatavaks samamoodi, nagu nende emad on olnud. Ja meie, mehed, vajame naiste abi sama palju, kui naised vajavad meeste abi, et sellest keerulisest maailmast aru saada. Võrdsusvõitlus ei sõltu ainult naistest, mehed peavad hakkama mõistma, et ka nende elud paranevad suuremast võrdsusest, mitte et nad peavad loobuma ihaldatud eelistest. Täna on hea päev, et hakata maailma muutma, aga ärge piirduge vaid sellest mõtlemisega.

Ronime kõrgemale!

Lõpuks soovin julgustada kõiki isasid julgustama oma tütreid, et nad roniksid kõrgemale oksale selle puu otsas, mille otsa nad ronivad, luues endale nii uut alguspunkti. Kes poleks kuulnud, kuidas poissi õhutatakse ronima kõrgemale puu otsa, samal ajal kui tüdrukut kästakse alla tulla, sest ta võib muidu kukkuda ja haiget saada. Peame järele mõtlema ja siis reaalsuse piire laiemaks nihutama, hakates südilt vastu nii mõnelegi sotsialiseerumise käigus ära õpitud tõele ja pidades silmas meie järeltulijate kaugemaleulatuvaid huvisid. Ärgem takerdugem sugupooltesse või laskem neil mõjutada seda, kuidas me poisse ja tüdrukuid üles kasvatame. Lapsed on muutlikud ja neid tuleb võtta vastavalt sellele. Mitte vastavalt nende soole.

 

Tõlkinud Kadri Sikk

2018. aastal kirjutab Feministeerium senisest rohkem meestest ja mehelikkusest. Uurime, mida tähendab meheks olemine, millised on ootused mehelikkuse suhtes ühiskonnas ja küsime, kas “õigeks meheks” olemisel on hind ja tagajärjed. Loe ka teisi mehelikkuse teemat käsitlevaid lugusid siit.

7
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Festivalid naiste varjupaigas

Eestis kehtib alates 2011. aastast protsendikunstiseadus, mistõttu uue riigihoone ehitamise eelarvest 1% peab minema uue hoone sisse kavandatud kunsti tootmisele.…