Meie, teie ja teised stand-up tragikomöödias

Etendus „Tõelised naised, tõelised mehed ja tõelised teised“ tahab raputada kaste, millesse oleme soopõhiselt paigutatud. Näidata, et on neid, kes kasti ei mahu või kes on ühe jalaga ühes ja teisega teises kastis. Ning et lõppude lõpuks on soorollide kastid vaid üks järjekordne vahend end teistest eraldada, selmet kokku saada ja oma kogemusest rääkida. „Tõelised…“ üritab luua just selle olukorra, kus saadakse kokku ja pannakse teisi kuulama lugusid sellest, kui ebaõiglased on rolliootused ning kuidas need piiravad, isegi hävitavad inimeste omavahelisi suhteid.

„Tõelised…“ toob vaataja ette oma lugu jutustama viis tegelast, keda näitlevad inimesed, kes pole tegelikult teatriga varem seotud olnud. Seega on piir tegelikkuse ja näitlemise vahel üsna õhuke, pigem võib seda pidada omalaadi stand-up ehk püstijalaetenduseks, kus teatraalseid, rõhutatud ja pisut ülevõimendatud vahendeid kasutades räägitakse lugusid, mis on juhtunud päriselt.

Mitte ainult omadele

Mis tegi „Tõelised…“ hoopis mitmekülgsemaks, kui ma esiti teatrisaali sisenedes arvasin, oli see, et etenduse autorid ei olnud läinud lihtsat teed. Nad ei lasknud endist rääkida ainult neil, kelle jutt sellise etenduse peamisele publikule meeldiks. Inglise keeles on väljend „preaching to the choir“ ehk „oma koori ees jutluse pidamine“. Etenduse esimesed etteasted olid just nimelt seda – kõik feministid, võrdõiguslased ja muidu hipsterid tundsid kindlasti samastumist ja toetustunnet. Elasime kaasa üksikema saatusele, noogutasime, kui keskealine naine ja lastetust sooviv naine oma enesemääramise õigust nõudsid, ja imetlesime noormeest, kes ei häbenenud hetkegi oma drag-identiteeti.

Siis aga kõneles etenduse viimane esineja, keskealine Eesti Mees. Ja temaga tuli saali kergelt ebamugav ja ebalev vaikus. Kas tema on nüüd siis see etenduse paha tegelane? Tema on nüüd siis see, kelle lugu on vale, on ju, jah? Ei.

Eesti Mees ei olnud pahalane, sest näidendis puudus lapselik hea-paha joon. Ka tema arvamus ja tunded olid täiesti legitiimsed. Tolerastidena ei armasta me eriti nendega rääkida ega neid kuulata. Nüüd, kus pidime ühte „nende seast“ kuulama, hakkas ebamugav. Ja see on hea.

Oskus ära kuulata

See, et kõik publikus ei nõustu Eesti Mehega, ei tähenda, et teda pole olemas. Ja see ei tähenda, et kõik Eesti Mehed on karikatuurid, milleks me sageli armastame neid teha. See Eesti Mees rääkis üsna rahulikult ja isegi kiretult, pigem pisut nõutult ja nukrameelselt oma elukogemusest. Ja tema kogemus oli sama tõeline kui kõigi teiste oma.

„Tõelised…“ kutsub meid üles märkama rolle, millesse sageli täiesti märkamatult sisse elame, et vastata ühiskonna ootustele. Ja mis on meie karistused siis, kui me pole piisavalt tõelised? See võib olla mõistmatus, kui noor naine ütleb, et talle ei meeldi lapsed, ja peksasaamine, kui mees käitub tavamõistes naiselikult. Need on konkreetsed olukorrad. Laiemalt valitseb aga oht muutuda võõraks omaenda ühiskonnas, mis erinevuste aksepteerimises on veel lapsekingades. Aga kui kuulata kõiki „tõelisi“ etenduses, siis meenub vaatajale, et tegelikult ta polegi üksi. Igaüks meist võib leida midagi sarnast ühe „tõelisega“, midagi, millega ta nõustub. Ühiskonnas võib tunda ennast võõrana. Aga kui vaadata otsa inimestele, tõelistele inimestele, mitte tõelistele naistele-meestele, keda üritatakse vormida, siis leiab midagi erilisemat kui sulandumise ühiskonda. Leiab oma seltskonna.

Niisiis ei kujunenud minu jaoks loo moraaliks mitte ammu päheõpitud tarkus, et kõik on erinevad, vaid see, et inimesed on võimelised üksteist ära kuulama. Vaatama otsa üksteisele, vaatama otsa välismaailmale, vaatama iseendasse. Ja rääkima oma lugu. Ja kui oleme üksteist ära kuulanud, siis olla toetavad sõbrad edasi ka hoolimata erinevustest. Ja hoolimata sellest, mida arvab mingi müstiline-müütiline „tõeline ühiskond“.