Memme vaeva mõõda miljardites

Hooletööst sõltub palju ja selle tegemiseks kulub palju aega ja energiat, ometi ei ole see ühiskonnas väärtustatud.

Elise Rohtmets vestles värskest hooletöö uuringust selle kaasautor Mari-Liis Sepperiga, kes on soouuringute keskuse Dike kaasasutaja ning võrdõigusvolinik aastatel 2010–2015.

Praxis tegi äsja avalikuks uuringu, milles arvutasite rahasse Eesti kodudes tehtava tasustamata hooletöö väärtuse. Kust selline idee tuli?

Nullindatel hakkas Euroopa võrdõiguspoliitika kujundajate seas levima mõtteviis, et võrdsuse vajalikkuses poliitikute ja teiste otsustajate veenmiseks tuleb soolise ebavõrdsuse teemadest rääkides kasutada samu „relvi“ mis vastased, s.t tuleb rääkida rahast, kasust ja kulust. Umbes nii, et inimõigused, võrdsuse ja õigluse väärtused on toredad küll, aga rahandusministriga läbirääkimislaua taga nendest sulle trumpkaarti pole. Siis püüdsidki teadlased näiteks välja arvutada, kui palju läheb riigile maksma lähisuhtevägivald, kui teame, et sellega kaasnevad ohvri haiguspäevad, vähenenud töövõime, ravikulud, kohtusüsteemi kulud ja palju muud. Tööturuga seoses räägiti kasust  ja majanduse kasvust, mis jääb saamata, sest tööturg on endiselt ebavõrdne. Need uuringud kujustasid olukorda, kus saavutatud on täielik sooline võrdsus nendessamades näitajates, millega kõik hästi kursis oleme, nt tööhõive soolõhe, sh kuni kuueaastaste laste vanemate hõivelõhe, palgalõhe, naiste pääsemine juhikohtadele jms. Ideaalset võrdsuse stsenaariumi täiendasid arvutused, kui palju võrdsuse saavutamisest kasu tõuseb.

Hakkasin just sel perioodil tegutsema avalikus sektoris võrdsuse teemadega ja sel ajal avangardsena mõjunud uuringud panid mind unistama, et kord võiks midagi sellist ka Eestis teha. Võrdõigusvolinikuna tellisin võrdõiguslikkuse mõõtmise mudeli metoodika, mis pidi näitama paljudes eluvaldkondades, mitte üksnes naiste-meeste, vaid ka vähemusgruppide olukorda Eesti ühiskonnas ja juhtima tähelepanu ebavõrdsusele. Briti uuring, mis mind oli inspireerinud, kohandati Eesti oludele ja sellest sündis „Kellel on Eestis hea elada, kellel parem?“. Varsti saab selle ilmumisest kümme aastat, olekski aeg uuringut korrata ja metoodikat täiustada. Mõtteainet võrdõigusvolinik Veskele!

Kui asusin 2019. aastal mõttekojas Praxis ehitama võrdsuspoliitika programmi, istusin tellija kohalt ümber teisele pool lauda – sain uurijana ise uuringuid kujundada ja läbi viia. Mõte mõõta tasustamata hooletöö mahtu mitte tundides, nagu seda on pikalt tehtud, vaid rahas, oli mul juba mõnda aega olnud. Feministeerium, kellega koos olime soolise võrdsuse edendamisel 2024. aasta lõpuni Eesti valitsuse strateegilised partnerid, oli selle mõttega kohe päri. Nii sündiski uuring „Nähtamatu osa majandusest: mis on tasustamata hooletöö hind?“.

Pealkiri annab mõista, et „memme vaev“ on rahasse arvestatult miljardites. Ega sa ometi taha öelda, et naistele tuleb midagi välja maksta?

Rahvalaulus, milles laulik küsib „millal maksan memme vaeva?“ tänatakse ema hea piima, kätel kandmise, vihma ja tuule eest varjamise ning kuuma katla kõrvetusest kaitsmise eest. Laulu mõte ei ole mõistagi tasumine, saati rahas, vaid mõtiskletakse tänulikkuse ja tänuvõla üle, mida laulik tunneb hoolitseja suhtes. Võib-olla on seal ka täiskasvanulik äratundmine, et lapsena võtame vanemalt hoole vastu kui millegi enesestmõistetava, selle tegelikku väärtust oskame hinnata alles hiljem. Selles mõttes on rahvalaulus öeldu sobiv paralleel meie uuringule. Uuringu mõte on ikka selles, et juhtida tähelepanu tööle, millest sõltub palju ja mida tehakse palju, s.t see võtab palju aega ja energiat, ometi ei ole see ühiskonnas väärtustatud. Nagu laps ema vaeva, on ka ühiskond pidanud hooletööd enesestmõistetavaks.

Või teisiti öeldes, see töö pole tasustatud, hästi, aga see pole ka arvel! Sellist „arvepidamist“ me just tegimegi.

Mida see arvepidamine siis näitas?

Tegime erinevaid arvutusi. Näiteks mõõtsime ära, kui palju kulub naistel ja meestel ühes kuus tasustamata hooletööle aega ja määrasime kulunud ajale palgamäära. Arvutused tegime nii alampalgaga (2023. aastal oli see 725 eurot) kui ka keskmise brutokuupalgaga (samal aastal 1832 eurot). Andmed ajakasutuse kohta võtsime ajakasutusuuringust.

Alampalgaga arvutuse korral on naiste tehtud hooletöö väärtuseks 2,9 miljardit eurot, meeste 1,7 miljardi vastu. Kui aga hooletööle kulunud aeg korrutada keskmise brutokuupalgaga, tõuseb naiste hooletöö väärtus 7,2 miljardini, meestel 4,3 miljardi euroni. Igal juhul on naiste tehtud hooletöö väärtused suuremad, sest naised teevad Eestis endiselt kodus rohkem kui mehed. Väärtused ise on väga suured, nagu näed.

Tahtsingi küsida, et rääkisime ennist naistest, s.t memmedest ja emadest, aga praegu ei tee koduseid töid ju üksnes naised?

Tõesti ei tee. See tähendab, et aastatega on pilt sellest, kes ja kui palju koduseid töid oma õlgadele võtab, omajagu muutunud. Võrdõiguslase silmis ei ole aga muutused olnud ehk piisavalt kiired.

Naised ja mehed tajuvad ise hooletöö koormust erinevalt. Soolise võrdõiguslikkuse monitooringus (2021. aasta andmed) küsiti, kui rahul on mehed ja naised kodutööde jagunemisega pereliikmete vahel. 7% meestest ja 24% naistest tundsid, et hooletöö tegemisel on nende kanda liiga suur osa. Kusjuures muust rahvusest naistest tajus tervenisti 30% sageli liigset koormust.

Euroopa soolise võrdõiguslikkuse instituudi (EIGE) väljatöötatud soolise võrdsuse indeksi järgi puutusid 2023. aastal Eesti mehed ja naised hooletööga iga päev kokku pea võrdselt: 17% naistest ja 18% meestest hooldasid lähedast või kasvatasid  (lapse)last. Viimase kümne aasta jooksul on see indikaator näidanud aga teistsugust pilti, näiteks kümme aastat varasemate andmete järgi tegeles iga päev hooletööga 35% naistest ja vaid 18% meestest. Need andmed ei näita, kui suur on iga naise-mehe panus päevas, vaid seda, kui paljud puutuvad nende tegevustega kokku iga päev, isegi kui see puutumus on ajaliselt lühike. Detailsema pildi annavad ajakasutusuuringu andmed.

Aastate 2019–2021 ajakasutusuuringu andmed näitavad, et igas vanuserühmas kulub naistel tasustamata hooletööle rohkem aega kui meestel. Keskmiselt kulub naistel päevas sellele 211 minutit ning meestel 158 minutit. Silma jääb see, et naistel ei kulu hooletööle enim aega siis, kui lapsed on väikesed (vanuses 18–24 ja 25–44), vaid kõige rohkem tehakse tasustamata hooletööd kõige vanemas vanuserühmas (65aastased ja vanemad).

Leibkondades, kelle käsutuses on rohkem raha, kulutavad mehed tasustamata hooletööle vähem aega kui vaesemates leibkondades. Kuigi ka naiste puhul väheneb leibkonna käsutuses oleva rahasumma suurenedes hooletööle kuluv aeg, on muutus oluliselt laugem kui meestel.

Nimetamisväärselt palju teevad tasustamata hooletööd kodused ja lapsehoolduspuhkusel olevad naised (keskmiselt 419 minutit päevas). Kuna sellesarnases olukorras mehi ei olnud andmestikus piisavalt, ei saa soolist võrdlust teha. Mind üllatas aga see, et kui lastega leibkondades on võrreldes lasteta leibkondadega märkimisväärselt suurem koormus naistel – see ei üllata vist kedagi –, siis mehed kulutavad tasustamata hooletööle sarnasel hulgal aega nii lastega kui ka lasteta leibkondades, s.t laste olemasolu leibkonnas meeste ajakulu tasustamata hooletööle märkimisväärselt ei mõjuta.

Huvitav, et mehed asendavad varmamalt sissetulekute suurenedes oma panuse kodustes töödes. Mida see näitab?

Jah, see jäi uuringu autoritele ka silma. Siin võib olla mitu põhjust, mis tulenevad meie tavadest ja juurdunud soorollidest. Kui edukas mees ostab koduse hooletöö sisse või jätab selle oma naissoost partneri õlgadele, siis selle peale ei tehta teist nägu. Kui aga edukas naine palkab koduabilise või viib lapsed varases eas hoidu, riskib ta pälvida ümbritsevate hukkamõistu. See tähendab, et naine võib väljaspool kodu edukas olla, kodus ta aga peab seda olema. Meeste puhul jääb ebaedu pereisana rohkem varju. Siin peitub üks suuremaid, väga sügaval olev ebavõrdsus naiste ja meeste vahel, mida niisama lihtsalt ei murra.

Ehkki Eestis ei ole ülaltoodud põhjusel, aga ka rahapuudusel ja muude kultuurinormide tõttu tavaks kodutöid sisse osta, siis teaduskirjandusest leiab tasustamata hooletöö rahalise väärtuse arvutamiseks ka selliseid metoodikaid, kus lähtekohaks on hooletööle kuluv aeg ja kulu, mis tuleks teha, kui nende tööde tegemiseks peaks tegijad palkama, nt lapsehoidja, koka, koristaja … Seda  katsetasime ka meie. Kasutasime spetsialistide (s.t lapsehoidjad, kodukoristajad jt) palga väärtuse leidmiseks statistikaameti 2023. aasta andmeid. Kuna väljaspool kodu töötades võivad nõudmised olla koduga võrreldes kõrgemad, nt kodus ei nõuta lapse kasvatamisel pedagoogikaharidust, kasutasime meie võimalikult sarnaste spetsialistide palku, nt koduhooldustöötaja asutuse hooldustöötaja asemel jms.

Sellise meetodiga oli tasustamata hooletöö rahaline väärtus naistel ligikaudu 3,8 miljardit, meestel 2,3 miljardit eurot.

Nii et tasustamata hooletöö rahalise väärtuse arvutamise viise on mitu?

Jah, siin olen maininud juba kahte, mille ka ise järele proovisime – need metoodikad ei ole meie välja arendatud, vaid pärit teaduskirjandusest ja neis on tehtud kohandusi. Uuringuaruandes on ka hoopis teistsugune lähenemine, mis nõuab rakendamiseks fantaasiat. Selle puhul kujutame ette, et kõik töö, mis kodudes tehakse, on võrreldav toodete ja teenustega, mida pakutakse turul. Kodus valmiv õhtusöök on võrreldav restorani toiduga, pestud-triigitud pesu pesumaja teenusega jne. Kui teame leibkondades tehtu hulka ja analoogsete toodete turuhindu, siis saame arvutada tasustamata töö väärtuse. Kusjuures arvesse võetakse kogu tootmisprotsessi kulusid (materjali- ja kapitalikulu ning energiakulu). Me lõime näidisleibkonnad tuginedes ajakasutusuuringu andmete analüüsile. Sündis kaks väga eriilmelist leibkonda: üksikinimesega leibkond ehk kõige väiksema tasustamata hooletöö mahuga leibkond ning kolme lapsega pere ehk kõige suurema tasustamata hooletöö mahuga leibkond.

Ühtlasi kasutasime statistikaameti andmeid leibkonnaliikmete aastaste kulutuste kohta. See tähendab, et me ei arvutanud iga toote kohta eraldi selle sisendite hinda, nt kui palju kulub kodus supi tegemiseks elektrit, toiduaineid jne, vaid tuginesime statistikale leibkonnaliikmete tegelike kulutuste kohta. Millised olid nende kahe näidisleibkonna analüüsi tulemused, soovitan lugeda meie uuringu aruandest.

See ei ole ju ometi esimene kord, kui kodus tehtavast tasustamata hooletööst rääkides kasutatakse majandusteaduse sõnavara.

Tõesti ei ole. See on vana teema. Juba 90 aastat tagasi mõtestati koduses majapidamises tehtavat tööd. Eestis loodi 1936. aastal Kodumajanduskoda, millega tunnistati koduses majapidamises tehtav töö võrdväärseks teistes majandusharudes tehtavaga. Perenaiste tööd hakati tunnustama elukutsena ning Kodumajanduskoda pidi seisma perenaisekutse huvide eest. On ajaloolasi, kes on suhtunud koja loomisse kriitiliselt ja pidanud seda osaks „autoritaarse riigi korporatiivsest süsteemist“, kuid näiteks Helmi Mäelo peab oma mälestustes koja loomist naiste suurimaks avalik-õiguslikuks saavutuseks Teise maailmasõja eelses Eestis.

Võimalik, et perenaiste töö lugemine ametiks sai eeskuju teistes riikides toimunud debattidest. Näiteks Norras hindas riiklik statistikaamet juba 1912. aastal koduperenaiste tasustamata hooletöö väärtuseks 15% riigi SKPst. Selle hinnanguni jõuti kohaldades vallaliste naistöötajate keskmist tunnipalka ajale, mis kulus abielunaistel hooletööks. Tasustamata hooletööd arvestati Norras SKP osana veel 1940ndatel. Loobuti siis, kui teiste riikide eeskujul võeti omaks standarditud SKP arvutamise meetod.

Mida Praxise hooletöö uuring muudab või millist mõju sellest ootad?

Olen selle uuringu valmimise järel palju mõtisklenud selle üle, kui kõigutamatult võib püsida mõni peavoolu mõtteviis või paradigma. Miks on meie mõtteviisis kodus tehtav hooletöö väärtuslik eelkõige sümboolselt – kord aastas langetame emade ees pea (memme vaev!) ja keegi ei julge avalikult kahtluse alla seada koduse tasuta laste ja abivajajate eest hoolitsemise vajalikkust. Ometi käib sümboolse väärtusega kaasas struktuurne ebavõrdsus ja majanduslikus mõttes hooletöö alahindamine. Valdav arusaam sellest, mis on ühiskonnas majanduslikult väärtuslik, on äärmiselt erinev võrreldes näiteks feministlike majandusteadlaste käsitusega. Mõistagi ei kõiguta see uuring üldlevinud mõtteviisi, oleksin õnnelik ka selle üle, kui paar analüütikut Eesti Pangas seda sirviksid. Umbes nii: „Vaadake, ka koduste tööde naiste ja meeste vahel jagamise teemal saab rääkida miljarditest!“ Nali naljaks. Oleme andnud oma panuse, et tutvustada alternatiivseid arusaamu sellest, milline on töö, mis loob väärtust ning mida on vaja ühiskonna ja riigi püsimiseks. Küll tulevad teised ja laovad sellesse aeglaselt kerkivasse müüri järgmised kivid.

Lugu valmis koostöös Sirbiga.