#METOO, #YOUTOO

Vaevalt nädala on sotsmeedias kestnud globaalne kampaania #MeToo, kus (enamasti) naised, keda on kunagi seksuaalselt ahistatud või rünnatud, postitavad oma seinale selle hashtag’i, kas konkreetsete lugudega või ilma. Juba praeguseks on algatus märkimisväärselt maailma muutnud, nii mehi kui naisi mõtlema pannud. Ja see ei ole lihtne teema.

Ma ei ole vist kunagi varem näinud, et mõni Twitteri ja Facebooki sotsiaalne hashtag’i-kampaania nii vajalikuks oleks osutunud ja nii palju inimesi mõtlema pannud ning käivitanud nii olulise debati (seda, kui olulise, näen mina küll iga päevaga üha paremini). See on üks väheseid, mis ei jäänud kõlama kõlakojas, vaid liikus selle piiridest väljapoole, päriselt ka puudutas inimesi. Mitte ainult neid, kes „teadsid seda niikuinii”. Selle ulatust me ometi ei teadnud, konkreetseid lugusid ei teadnud. Võib muidugi küsida, kas selle mõju päris sihtgrupini – kõige hullemate ahistajateni ja seksuaalsete ründajateni – jõuab, aga mõju on ometi silmaga nähtav. Ja kes teab, võibolla osutusimegi selleks päris sihgrupiks hoopis kõik meie, tavalised inimesed, kes nüüd näeme paremini, kui valdav see on, loeme teiste kogemusi, teiste eitamisi jne…

Kõige raskem postitus

Kui paljud meist postitasid selle õnnetu #MeToo esimesel päeval, kui kampaania alles algas? Mitte väga paljud. Aga ka nende esimeste postitamine ehmatas ja pani mõtlema. Et siin, mu oma feed’is on inimesed, kes tulevad oma eesnimega ja oma perekonnanimega, oma pildiga välja, ja ütlevad, et mind on seksuaalselt ahistatud või rünnatud. Teisel ja kolmandal päeval tuli neid veel, mõned juba konkreetsete lugudega, sündmuste kirjeldustega. Ja siis veel ja veel. Mis konkreetselt mind kõige rohkem üllatas, ei olnud see, kui palju neid on, vaid esiteks see, et ka mina lõpuks selle postituse tegin ja teiseks see, et alguses olin ma täiesti kindlalt otsustanud seda mitte teha. Kuigi, nagu paljudel, oli minugi esimene reaktsioon oma peas umbes selline, et: „Aga muidugi #MeToo, selge see”.

Mis on ju õudne! See „muidugi”, see on ju õudne.

Ja kas mul hakkas pärast seda postitust kuidagi kergem, kas sain kuidagi „südamelt ära” n-ö ja asi vask? Muidugi mitte! Kusjuures ise sellest aru saamata tegin postituses mitu mööndust ja pisendust: „nojah”, „ikkagi”, „vist” jne. Ja siis sõbrad kirjutasid, et ohh sina ka, mis siis juhtus… Ei läinud midagi kergemaks, vastupidi.

Teine asi, mis selle postitamise raskeks teeb, on see, et me teeme nõnda end haavatavaks paljudele rünnakutele, kas tahtmatutele või lausa tahtlikele. Sõnavõtud stiilis „ma olen naine, aga mind ei ole rünnatud” (järelikult oled ise süüdi!(?)) (säärastele on väga kenasti vastanud Reena Purret siin), aga ka süüdistused tähelepanuvajaduses, eneseupitamises või jumal teab milles. Kui postitad kirjeldusi juhtumitest, siis tahad inimesi traumeerida, kui ei postita, järelikult valetad… Isegi süütud keelenaljad võivad inimestele haiget teha (näiteks neile, kes kohe üldse ei tahtnud seda postitada, aga lõpuks võtsid end kokku ja siis… ka see, mis ei olnud mõeldud halvasti – ja ma tõesti ei arva, et kõik need #U2-d ja #mutimetrood jne olid mõeldud halvasti –, võib säärases olukorras tunduda mõnitamisena), rääkimata sellest, et naljal võib olla lisaks omadusele lihtsalt nalja teha, ka kaasnev omadus probleemi pisendada ja antud juhul veelgi kaasa aidata selle kahjuks liiga valdava nähtuse normaliseerimisele.

Kvantiteet ja kvaliteet

Ma ei tulnud siia lugusid rääkima, ma ei taha neid rääkida ja teie ei pea tingimata tahtma neid lugedagi, pealegi on neid lugusid juba piisavalt. Katrin Pauts kirjutas ja Dagmar Lamp nõustus, et näo ja nimega ja lugudega sedastustel, et #MeToo, on rohkem kaalu. Ma olen ühelt poolt sellega nõus. Aga teisalt ei ole ka. Sest üks „MeToo”-nähtuse olulisemaid mõjusid, mis enamikku inimesi ka ehk enim šokeeris, oli küllap just see mass, kvantiteet, kui paljud „meie omadest” neid postitusi julgesid teha. Või kui paljudel oli põhjust seda teha. See on oluline. Vaadata üht või teist oma sõpra seda postitamas – näed, ja mina ei teadnudki! Aga kuidas me saaksimegi teada, ise ju ka ei räägi.

Teine asi on kvaliteedis (ohh, kui õudselt see siin kõlab muidugi). Selles, kellel on õigus see hashtag postitada. Kellega juhtus piisavalt hull asi? Aga just selles üks väga oluline probleem, mida #MeToo adresseerima on kasvanud, ongi. Et me eluaeg oleme kõik vähemal või rohkemal määral seda normaliseerinud. Ah, see väike ahistamine, seda juhtub ju kõigiga, mis sellest üldse rääkida. Aga nüüd on põhjust ja paljude silmad avanevad, kusjuures paljud on tunnistanud, et esimene reaktsioon ja mõte oli, et ei, mind ei ole kunagi ahistatud, aga siis just teiste lugusid lugedes saadi aru, et aa, tõesti see või teine asi on ka ju ahistamine. Baarides käperdamine, kõikvõimalikud soovimatud füüsilised või verbaalsed privaatsuse rikkumised… Nüüd tegi keegi otsa lahti ja me pidime kõik sellega silmitsi seisma. Ja nägime, kuidas paisu tagant tuli ja tuli neid ülestunnistusi ja lugusid – seejuures arvatavasti mitte neid kõige hullemad, sest, noh… Järelikult oli seda vaja.

Muidugi mitte kõik mehed!

Olen siin nimetanud erinevaid positiivseid tahke hashtag’i levimise juures, ometi on ka üks säärane kurb külg asjal, mida ei oleks osanud oodata. Nimelt see, et halvasti tunnevad end nii paljud mehed, kes ei peaks. Küsis minultki võib-olla üks kõige kenam inimene, keda ma tean, kas ka tema on kunagi teinud mõne lolli nalja või pannud mind kunagi end halvasti tundma selles plaanis… Muidugi ei ole!

Halvasti tuntakse end küllap ka sellepärast, et nähakse, kui paljud (naissoost) sõbrad, tuttavad, sugulased, kamraadid on pidanud üle elama midagi, millest tavaliselt ei räägita. Aga sinna ei saa paraku midagi teha. Kallid ägedad, head, mitte ahistavad mehed, keda ma tunnen, kes loevad – andke andeks, kui me paneme teid end halvasti tundma. Aga meil on seda vaja praegu, paljudel on vaja seda praegu. Teadvustama peab, me ka siin teadvustame praegu, mõtteainest jätkub veel mõneks ajaks. Ärge teie võtke liiga-liiga südamesse, sest muidu on lihtsalt nõme ja halb. Aga suurem osa naisi on teadnud seda kogu aeg, oleme säärases maailmas eluaeg elanud, kus neid asju normaliseeritakse, kus ahistamine on igapäevane nähtus. Nüüd me lihtsalt peame seda reflekteerima ja väljagi näitama.

Artikkel ilmus esimest korda Müürilehes (23.10.2017).