Michael C. LaSala: eestlased on teinud viie aastaga seda, mis USA-s võttis 20 aastat

Hiljuti kohtus Oma Keskuses huvilistega psühhoterapeut ja Rutgersi Ülikooli sotsiaalteadlane Michael C. LaSala, kes on aastakümneid praktiseerinud psühhoteraapiat, nõustanud LGBT inimesi, uurinud LGBT noorte ja perede kohanemist jpm. Hetkel on ta kolmandat korda Eestis, et koolitada Tallinna Üikoolis tulevasi sotsiaaltöötajaid. Uurisime temalt, kuidas  ja mida arvesse võttes võiksid Eesti LGBT noored oma vanematele “kapist välja tulla” (coming out of the closet) ja mida tähendab vanemate “kapist välja tulemise” protsess ning milline on mulje Eesti LGBT  kogukonnast välisvaatlejale ja millised  LGBT kogukonna aktuaalsed teemad USA-s.

Michael C. LaSala

Milline su töö välja näeb ja mis sind motiveerib?

Töötan peredega, olles keskendunud inimeste omavahelisele suhtlusele. Minu poole pöördunud pered arutavad minu juures oma probleeme ja mina pakun neile tööriistu konfliktide alternatiivseteks lahendamisteks. Mind motiveerivad uuringud, mis näitavad, et oma perega heades suhetes olevad LGBT noored on madalama riskikäitumisega ja tugevama vaimse tervisega kui need, kel head suhted puuduvad.

Kuidas selle teemaga tegelema hakkasid?

Olen geimees ja tulin vanematele kapist välja kaheksakümnendatel, mil geiks olemine oli poliitiline ja aktivistlik tegu. Otsustasin oma kogemuse põhjal ülikoolis sotsiaaltöötajaks õppida ning spetsialiseerusin just kapist välja tulemisele. Uurisin, kuidas lapse areng perekonnas muutub, kui ta vanematele kapist välja tuleb. Aastate jooksul olen analüüsinud ka samasooliste perede ning monogaamsete ja mitte monogaamsete suhete dünaamikaid jpm.

Mis sind Eestisse tõi?

Eestisse sattusin esimest korda  2006. aastal Fulbrighti stipendiumiga. Valida oli Rumeenia, Eesti ja Läti vahel. Eesti peale jäin pidama, sest internetist selgus, et siin asub Baltimaade suurim geiklubi (naerab).

Milline tundub Eesti LGBT inimeste olukord väljast vaadeldes? Mis on aastate jooksul muutunud?

Kui esmakordselt Eestis olles LGBT inimesi intervjueerisin, rääkisid nad, et neil on sotsiaalelu, näiteks geibaaride, saunade näol. Nad tundusid elust rääkides rahulolevad. Samas tundus 7–8 aastat tagasi, et kogukonnal pole erilist poliitilist motivatsiooni. Mulle räägiti palju, et võrreldes nõukogude ajaga on situatsioon parem ja vabadust rohkem. Kuid öeldi ka seda, et välisõppejõud võib Tallinna Ülikoolis kapist väljas olla, ent kui eestlane kapist välja tuleks, oleks suur tõenäosus, et teda ei edutata. Poliitilise liikumise puudumist põhjendati sellega, et eestlastele ei meeldi gruppidega liituda, sest nõukogude ajal sunniti seda peale. Eestlased olla individualistlikud ja privaatsed. Kõik see ei korreleeru muidugi poliitilise liikumise tekke või arenguga. Ka sotsiaaltöötajad, kes peaksid olema muudatuste algatajad ja probleemidele osutujad, ei leidnud endas minuga vesteldes usku ja motivatsiooni, et võiksid riigiinstitutsioonides kaasa rääkida. See hoiak erineb väga USAst, kus on tugev lobby-traditsioon.

2007-2008 aastal siia naastes ei leidnud ma jätkuvalt kedagi, kes LGBT teemalise huvikaitsega tegeleks. Nüüd kuulen ma kooseluseadusest ja vastavatest aruteludest ning Oma Keskuse tegevusest! Eestlastel on liiga madal enesehinnang, sest analüüsite enda tegevust a la “me pole piisavalt kaugele jõudnud ega teinud”,  aga tegelikult olete lühikese ajaga jõudnud väga kaugele! Näiteks kooseluseadus – olete Eestis viie aastaga teinud seda, mis Ameerikas võttis 20 aastat. Samas on mulle räägitud, et pärast kooseluseaduse vastuvõtmist on rahva hoiakutes olnud tugev vastureaktsioon, aga seegi pole üllatav.

Mis on hetkel USA LGBT kogukonna aktuaalsed teemad?

Muidugi samasooliste abielu. Meil on hetkel pisut keeruline olukord, sest Riigikohus on tühistanud mõned seadused. Samal ajal ütleb üha rohkem osariike, et samasooliste abielu on legaalne, mis on pika ja raske poliitilise võitluse tulemus. Samasooliste abielu kriitikat on tulnud nii parem- kui vasakpoolsetelt. Isegi mina mõtlen vahel, et hästi, ma abiellusin, ent feministlikust perspektiivist on abieluinstitutsioon problemaatiline. See on olemuselt patriarhaalne ja rõhunud ajaloos eri gruppe. Pealegi on armastusel põhinev abielu ajaloos üsna uus nähtus. Muretsen ka sellepärast, kuidas privileegid ühiskonnas jaotuvad. USA ühiskonda on läbinud narratiiv, et abielludes saad partneri tervisekindluse, ent vasakpoolsete kriitika küsib, kas meil ei peaks olema taskukohane tervisekindlustus kõigile, ole sa vallaline või abielus. Samasooliste abielu pooldajad pole neis küsimusus olnud piisavalt kriitilised.

Ameerikas on rohkem avalikku julget arutelu, inimesed pole nii tagasihoidlikud ning on antud teemade käsitlemisel isegi häbematud. Selle juured on kodanikuõiguste liikumises, kui inimesed mõistsid, et midagi on valesti, ning läksid läksid selle nimel tänavatele võitlema, mis erineb väga siinsest.

Millised on sinu kaks nõuannet Eesti noortele, kes tahavad kapist välja tulla?

Esiteks mõtle läbi, milline võib olla su vanemate kõige hullem reaktsioon ja milline on kõige tõenäolisem. Jah, sa pead valmis olema perekonna negatiivseks reaktsiooniks ja selleks, et nad su eemale lükkavad. Soovitan vanematega kannatlik olla ning suunata neile harivat materjali, mis neid teemaga kurssi viiks, sest ka nemad peavad uue situatsiooniga kohanema.

Paljud noored tulevad esmalt välja biseksuaalsena, arvates, et see võib olla kergem sissejuhatus. See pole hea mõte, sest esmalt raskendab see päriselt välja tulemist ja pikemas perspektiivis on see ebaõiglane päriselt biseksuaalidega, kellel on ka LGBT kogukonna siseselt küllalt tegemist, et saavutada tõsiseltvõetavust.

Foto: jessamyn west “EMPTY”. Flickr, CC litsents

Milline on vanemate levinuim reaktsioon lapse kapist välja tulemisel?

Levinuimad tunded on süütunne (“Mida ma tegin?”), lein (tuleneb eeldusest, et nad ei saa oma lapsega jagada sama elu, mis neil oli) ja mure laste tuleviku pärast (“Kuidas ta koolis/tööl/suhetes hakkama saab?”)

Eksisteerib ka vanemate välja tulemise protsess, sest pereliikmed hakkavad järk-järgult mõistma ühiskondlikke tabuteemasid ja märkama diskrimineerivaid hoiakuid, milleks nad on sel hetkel ilmselt halvasti ettevalmistatud. Ka nemad hakkavad eri hetkeil kaaluma, kellele ja millal välja tulla. Nad hakkavad küsima, kuidas reageerida, kui keegi ütleb midagi homofoobset, ning kas tulla sel hetkel välja LGBT lapse vanemana või mitte. Mina personaalselt pooldan julget välja astumist, ent terapaudi perspektiivist leian, et see on igaühe otsus, ja on täiesti aksepteeritav välja mitte tulla. Vanemate suhtumine võib ajaga muutuda –  vaikimise asemel võivad ka nemad diskrimineerimisele vastu astuma hakata.

Mida soovitaksid vanematele, kelle laps kapist välja tuleb?

Soovitan lapse kapist väljatulekul oma esmaseid hirme ja kahtlusi lapsega mitte jagada, vaid mujalt tuge otsida, sest sel hetkel soovib laps kuulda, et ta vanemad aksepteerivad ja armastavad teda. Mu kogemus on näidanud, et enamasti saavad vanemad lõpuks aru, et nemad ei põhjustanud lapse homoseksuaalsust, nad ei saa seda muuta ning nende lapsi ootab siiski õnnelikult elu.

Lapsevanematel, kes kahtlevad, kas nende laps on LGBT noor, soovitan lapse käest otse mitte küsida, sest laps ei pruugi ise veel väljatulekuks valmis olla. Pigem tasub võimalusel tõstatada teemat positiivses valguses, nii et laps mõistaks, et kui ta on kapist välja tulemiseks valmis, on ka vanemate reaktsioon positiivne.

Loe ka “Perele kapist välja tulemine – jah või ei?” ehk LaSala nõuanded LGBT noorele.