Mida ootame KOVilt? Lugejate vastused

Küsisime oma lugejatelt, mis teemad vajavad lahendamist ning milliste ootustega lähevad nad vastu KOVi valimistele ja kohaliku tasandi juhtimisele.

Nii vastasid meie lugejad, vastused on kergelt toimetatud.

1. Tahan rahvastiku vananemisega arvestamist

Teemad, mis vajavad lahendamist: turvaline ja atraktiivne linnaruum; igas vanuses inimeste aktiivsust ja arengut toetav linn. Ma arvan, et lasteaiad ei pea kõikjal tasuta olema, kui siis vajaduspõhiselt. Kindlasti tahaksin näha kesklinnas 30 km/h kiiruspiirangut müra vähendamiseks. Prügimajandus võiks olla ligipääsetav: rohkem prügikaste ja järelkäitlusse kaasamist. Rattavõrk on jätkuvalt liiga ohtlik. Tõuksidega parkimine ja liikumine peab olema reguleeritud sarnaselt Londoniga.

Aga kõige olulisem on mõelda läbi linn, mis arvestab rahvastiku vananemisega, st ühistranspordi- ja teedevõrk, mis arvestab rulaatoritega (ja seega kõigi ratastel liikuvate inimestega); vaiksemate-rahulikumate välialadega, näiteks katusealused istumiskohad parkides. Nagu öölinnapea keskendub noorte elule, võiks eraldi abilinnapea töötada välja mitmekülgse vaba-aja tegevuste plaani hiliskeskealistele ja vanematele inimestele.

Tahan näha kodanikualgatusi toetavaid sihtotstarbelist rahastust, et parkides ja õues oleks rohkem trenne erinevatele vanuserühmadele; aianduse toetusi, et kortermajade esised ja hoovid ei jääks raha ja väikese teavituse puudumise tõttu ilma peenardeta. Kindlasti tuleb jõuda kõigis linnades kortermajade arendusteni, kus osa korteritest on linna üürikorterid, kus on tingimata lift.

KOVid peaksid tagama ühe pühapäeva kuus, mil kõik muuseumid on tasuta sissepääsuga. Ja linn peab olema turvaline mustanahalistele inimestele, Aasia ja Lähis-Ida riikidest pärit elanikele – selleks võiksid vähemalt ülikoolilinnad seada koostöös politseiga sisse eraldi võrdõiguslikkuse volinikud, kes saaksid tegeleda vaenukuritegude menetlemisega, aga eelkõige ennetamisega sotsiaalkampaaniate jms toel. Välistudengitel ei ole ELi tudengitega võrdseid õigusi ülikoolisüsteemis, aga linnas peaks küll olema.

Peamiselt tahan näha iibeteemade lõppu ja ühiskonna vananemisega arvestava poliitika algust. Igasugused iivet survestavad sünnitoetusmeetmed on üleilmselt läbi kukkunud, majandusele on kasulik avatud migratsioonipoliitika. Kui keegi ütleb, et rahvastik sureb välja, kui lapsi rohkem ei sünni, siis ta loogika on ekslik: inimesed elavad vanemaks ja arv ei pruugi kahaneda.

2. Nullvisioon

Linnaruum! Liikluskultuur on Tallinnas täiesti vastuvõetamatu. See, et viimasel ajal nii mitme meie tänavatel ja sõidukijuhtide tõttu hukkunud inimese pärast pole piisavalt kära tehtud, on sügavalt kurb. See, kuidas võetakse iseenesestmõistetavana, et nullvisiooni pole rakendatud. Vahetu linnaruum ja liikluskultuur on asi, mille pärast tunnen igapäevaselt suurt stressi, kurbust ja nõutust. Ootan, et linnaruum muutuks paremaks, turvalisemaks, inimkesksemaks ja ligipääsetavamaks.

3. Tänavavalgustus

Tänavavalgustus on sageli korrast ära või lülitab KOV, kus elan, kokkuhoiu eesmärgil neljast lambist kolm välja. Kõnniteedega on probleeme – need on peatänavatest eemal olevatel tänavatel väga vanad ja katkised või puuduvad üldse. Jalakäijana on ebamugav ja ohtlik liikuda. Talvel on kõnniteed sõiduteelt lükatud lumeloppa täis, kus jalakäija peab ukerdama, ja tee ületamiseks tuleb ronida üle saha lükatud hange. Jalakäijate turvalisuse asemel luuakse linnas hoopis juurde parkimiskohti – tuleks keskenduda jalakäijate turvalisusele.

Sotsiaalteenused ei ole kergesti kättesaadavad ja lähtuvad KOV võimalustest, mitte elanike vajadustest. Näiteks paigaldatakse tugiisiku teenuse asemel eaka koju hoopis liikumisandur.

Tuleks pikemalt ja põhjalikumalt läbi mõelda, mida linnakodanik vajab või kuidas midagi kasutaks. Näiteks planeeriti kolm aastat tagasi uus linnaliin, mille marsruut ei arvestanud reisijate vajadusi. Sõitjate puudusel suleti liin mõne aja pärast, küll aga ehitati välja hulk peatusi, mis nüüd tühjalt seisavad.

Tervishoiuteenus on väga nõrk – tuleks leida võimalusi meedikute meelitamiseks sinna, kus neid on enim vaja. 

Soovin, et KOVis ei mõeldaks enda koha säilitamisele, vaid elanikele vajalikule pikemas perspektiivis. Tuleks eelistada kvaliteeti ja professionaalsust kiirele ja odavale populismile.

4. Vähem automüra

Esimesena tuleb meelde liikluse korraldus, linnaruum. Olen tüdinenud ja väsinud pidevast ärevalolekust Tallinna kesklinna automüra ja pidevalt rohelisega ülekäigurajale pööravate autode tõttu. Jah, ma tean, et seda pööret on seaduslik teha, aga päris kindlasti ei ole seadusekohane sõita täie kiirusega ülekäigurajale, kui seda keegi parasjagu ületab. Selliseid ristmikke, kus autojuhid sõidavad jalakäija rohelisega otse ülekäigurajale, on Tallinna kesklinnas mitu, ilmselt ka mujal. Need on ohtlikud eriti lastele, kes ümberkaudsetes koolides käivad – mida on mitu –, aga need muudavad linnaruumi kasutamise ärevust tekitavaks. Ma ei tea, mis aitaks, aga sellega peab tegelema.

Teise asjana automüra, mis on kõrvulukustav. Ei ole normaalne, et kesklinna läbivad sellised suured maanteed nagu Pronksi ja Liivalaia tänav, Narva maantee, Pärnu maantee, Rävala läbimurre, Tartu maantee, mille ümber on elumajad.

Valijad vajavad järjepidevat tööd usalduse nimel. Minul on naljakas vaadata, et Politseipargi purskkaev on imeväel enne valimisi korda tehtud – enne seda oli see aastaid kinni ja koleda aedikuga ümbritsetud.

5. Toetage koolis käivaid täiskasvanuid

Hindan seniseid panuseid auto kasutamise asendamiseks ühistranspordi või rattasõiduga ning arvan, et võiks samas suunas julgemini edasi liikuda. Vajame rohkem rattateid, mis on ka päriselt hästi planeeritud, samuti eraldi liikumisradu elektritõuksidele, jalgratastele ja mopeedidele, sest need ei sobi ei kõnni- ega sõiduteedele. Kesklinna võiks üldse rohkem rohelust, puid ja lilli; vähem betooni, torusid ja reklaame.

Samuti ootan juba pikemat aega, et üle Kopli kaubajaama ehitataks jalakäijate sild Volta trammipeatuse ja Heina tänava vahel.

Pelgulinna tramm on ka ilmselt ebavajalik – pigem võiks tramm sõita Lasnamäele.

Kahju on ka näha, et väikesed nurgapoed (näiteks Põhja-Tallinnas) surevad välja. Nad võiksid saada mingit toetust – pigem toetaksin kohalikku väikeettevõtet kui rahvusvahelist poeketti.

Retrotramme võiks vähem olla, kuna need ei ole ratastooli ega lapsekäruga ligipääsetavad ning on tipptunnil väga kitsad ja ebamugavad.

Vajame paremaid rahalise toetuse võimalusi koolis käivatele täiskasvanutele. Üldse võiks Tallinnas olla rohkem võimalusi täiskasvanuna keskhariduse omandamiseks, eriti kui Lasnamäe täiskasvanute gümnaasium suletakse.

Klubidele ja kontserdikohtadele võiks pakkuda toetust helisummutavate paneelide vms ostmiseks ja paigaldamiseks, et oleksid rahul nii sündmustel käijad kui ka ümbruskonna elanikud.

6. Puhtad avalikud tualetid

Puhtad, ligipääsetavad ja avarad avalikud tualetid on feministlik nõue. Naised peavad sagedamini pissima, naised liiguvad koos lastega, kellel tekib ootamatult pakiline vajadus tualetti kasutada. Mehed ei tunneta seda vajadust samamoodi – eks hädapärast saab ju põõsas ka asja ära ajada. Naiste jaoks on see palju keerulisem. Seega: avalikke tualette, palun, ja siis juba selliseid, kuhu koos väikelapsega sisse mahub, kus saab vahetada tampooni või hügieenisidet ja pärast ka käed puhtaks pesta.

7. Perearstid kõigile

Kõigil Rapla ja Raplamaa inimestel võiks olla võimalus kohtuda soovi korral ka oma perearstiga, mitte nii, et osadel on pereõed ja perearstid ja teised osalevad Tervisekassa katseprojektis, kus on pereõed ja üldarstid. Terve inimesena pole vast hullu, aga tunne on hõre, kui tulevikus vanemana samasuguses katses edasi peab osalema.

8. Ühistransport, mis ei vii ainult kesklinna

Ühistransport, mis viiks sinna, kuhu vaja. Ükski suund peale kesklinna ei ole hästi lahendatud. Väikeste asumitega ei arvestata üldse. Kakumäel elades ei saa ei Mustamäele ega Nõmmele, Lasnamäele ega Piritale. Tahetakse teha muudkui haiglaid Lasnamäele ja koole Lasnamäele ja passi järele on ka vaja Lasnamäele minna. Kuidas? Kolme bussiga poolteist tundi või autoga pool tundi? Ma armastan ühistransporti, aga tõesti, 12 kilomeetrit ja 1,5 tundi on ebareaalne. Üleüldiselt on suundumus selline, et kõik, mida tehakse, on vaid magalatele või kesklinnale suunatud. Samas on väiksemates asumites Eesti keskmise linna jagu rahvast. Miks neile midagi ei jagu? Pole kooli, pole poodi, pole muud varianti kui ainult autosõit.

Kuulake väiksemaid asumeid ja tehke liiklus turvalisemaks ka mujal kui Kalamajas! Ma olen kaks aastat üritanud saada ühte ülekäigurada ühele tänavale ja saan ainult kantseliitlikku pläma KOVilt.

9. Tahan inimlikkust

Inimlikkus ja kontakt oma inimesega.

Aus kommunikatsioon ja inimeste kaasamine eelarve loomisse.

10. Ligipääsetav avalik ruum

Kõik sõbraliku ja ligipääsetava avaliku ruumiga seonduv. Vähendada autostumist, ruumi segregeerivat mõju ja luua juurde avalikku olemisruumi, mis tooks kokku erinevaid inimesi ja ei oleks kaubanduslik. Et juurde tuleks rohealasid, et linnaplaneerimisel võetaks arvesse erinevate inimeste vajadusi, soolise võrdsuse perspektiivi ja turvatunnet.

Kiiruspiirangud kesklinnas, autostumise vähendamine ja ühistranspordi, jalakäimise ja teiste roheliste liikumisvõimaluste parandamine.

11. Lumekoristus

Parem, otstarbekam ja vähemate ümberistumisega ühistransport. Tänavad jalutajatele sõbralikumaks. Lumekoristus peab algama kõnniteedelt ja nii igas linnaosas.

12. Maha korruptsioon

Autodele tuleb võimaldada parkimist ja jalakäijatele turvalist liiklemist kõnniteel. Ootan bürokraatia ja korruptsiooni vähenemist.

13. Ökoloogiline kirjaoskus

Rohealad. Rohevõrgustik. Erinevad looduslikud kohad – nende kasutamise tingimused tuleb üldplaneeringutes konkreetselt kirja panna selliselt, et need alad säilivad.

Ootan rohkem ökoloogilist kirjaoskust ja valmisolekut kuulata looduskaitsjaid.

14. Hinnasildita avalik ruum

1. Avalikud istumiskohad. Elan magalas, kus mitme aasta jooksul on järjest pinke ära korjatud, eriti alkoholikaupluste läheduses asuvate elumajade ümbert.

Selliseid kauplusi jagub ning see on siis “lahendus” – pole pinki, pole probleemi.

Aga liikumisraskusega inimesena ei pääse ma oma majast välja, ei saa maja vahetus ümbruses liikuda, kuna pole, kus sel teekonnal istuda. Allesjäetud pingid asuvad kaugemal – sellest samast alkoholipoest siis.

Pink ei asu ka varikatuse all, vaid on ilmastikule täielikult valla. See eeldab, et inimesed, kes peavad kõndimisel vahepeatusi tegema, peavad pidevalt kile vms ise kaasas kandma, et kõlbaks natukegi istuda. Ning kui on külm, siis jääb üle ainult kodus istuda, kui just põiepõletikku ei taha omale.

2. Parem kommunikatsioon ja teadlikkuse tõstmine KOVi pakutavate teenuste erinevatest võimalustest.

KOVid ei peaks opereerima nii, et kes teab ise küsima tulla, see saab mõnda sotsiaalvaldkonna teenust või -toetust ning kes ei tea, see jääb ilma.

Sellist väljapoole suunatud erinevate toetuste ja abivõimaluste reklaami on minimaalselt.

3. Avalik ruum, millel poleks küljes hinnasilti.

Iga mahaistumise ja väljas aja viitmise pant ei peaks olema millegi ostmine. Ma tahaks linnaruumis viibides olla kohalik elanik, mitte klient. Aga neid kohti, kus saab tasuta inimeste keskel aega veeta, on üksikuid. Väljas viibimisel ja sellega seoses sotsiaalsel elul on justkui hinnasilt küljes.

15. Seksuaalkasvatus poistele

Kinnisvaraarendajad lühikese nööri otsa. Parklast peab saama luksus. Tallinn on juba ammu valmis, Tallinna ei tohi mõttetult inimesi kuhjata.

Ootan seksuaalkasvatust poistele, et nad ei julgeks iial oma soovidega naisi tüüdata.

16. Parem linnaruum

Tahan paremat linnaruumi. Nõukaaegsest linnaruumist kaob elu (kontorid, ärid, elupinnad), seega pole mõtet sellist linna pidada. Suured ja laiad lennukite maandumisrajad süda- ja kesklinnas peaks olema möödanik (Pärnu mnt, Liivalaia jne). Ootan rohkem rohelust ja vähem müra (kiiruspiirang 30-40). Nõukaaja mentaliteet linnaruumi planeerimisel võiks lõplikult prügikasti minna. Kogu kesklinn peaks olema ohutult jalutatav/kergliigeldav.

17. Sotsiaalne liim

KOVid võiks mõelda rohkem kaasaegsetele trendidele, et üksi ei ela tänapäeval ainult tudengid ja pensionärid, vaid üksinda elavad ka nooremad keskeas ja keskealised inimesed, kes ei vaja eakatele suunatud kogukonnasündmusi, ei käi tihti väljas pidutsemas, ent ei ole ka pereinimesed. Nad ei ole ka välismaalased, vaid kohalikud. See suund oleks nagu puudu, sest milliseid võimalusi pakutakse üksi elavatele haritud ja kultuurihuvilistele täiskasvanutele vanuses 35+ ja 45+? Suuremates linnades on näiteid eeskätt välismaalastele suunatud kogukondlikest tasuta sotsiaalsetest tegevustest, ent seda suundumust, et linnas oleks huvitav elada, lihtsam tasuta koos käia ning kultuurselt aega veeta, võiks olla rohkem. Meil on introvertne ühiskond, seega võiks mõelda strateegilisemalt, kuidas linn saab soodustada, et keskealistel inimestel oleks lihtsam leida tuttavaid ja sõpru lähtuvalt ühistest huvidest. Kõike ei pea olema suunatud ainult paarisuhte loomiseks, vaid võiks olla rohkem sellist sotsiaalset liimi, mille ümber tekib kogukond.

18. Third spaces

Ootan, et luuakse nn third spaces. Et noored ei peaks kuskil Tammsaare pargis käima, sest muidu iga liigutus nõuab raha.

(Third spaces või places on avalikud, neutraalsed kohad, näiteks kohvikud, raamatukogud ja pargid, kus inimesed saavad suhelda, kogukondi luua ja ideid vahetada väljaspool oma peamist „esimest kohta” (kodu) ja „teist kohta” (töökoht). Mõiste võttis kasutusse sotsioloog Ray Oldenburgi ja nö kolmandate kohtade olemasolu on oluline ühiskonnas kuuluvustunde ja ühenduse loomisel. Toim.)

19. Kliimakriisi valmidus

Ma ootan seda, et minu KOV, üks imeliselt looduskaunis koht, tuleks toime aina sagenevate kuumalainete, üleujutuste ja tormidega. Ma tahan seda, et vallavalitsus ja volikogu tegutseks juba praegu, et tagada meile kriisiolukorras joogivesi, elekter, transport ja muu vajalik. Et tekitataks alad, mis suudavad üleujutusi neutraliseerida ja et loodaks haljastus, mis pakub kuumalainete ajal varju. Põhjamaised linnad tegutsevad ammu selle nimel, meil aga kraaksutakse automaksu teemal ja räägitakse kliimamuutustest kui usuküsimusest. Võtke end kokku! Kliimakriisi pidurdamisega inimkond ilmselgelt hakkama ei saa, aga kuidagi peame me ju tulevikus elama.

20. Igatsen intersektsionaalsust

Ootan, et minu linn mõtleks rohkem sellele, et siin ei ela keskmised inimesed keskmiste vajadustega, vaid noored, keskealised ja vanad, naised, mehed ja kõik teised, eestlased ja teised rahvused, erivajadustega ja ilma. Ootan, et minu linn oleks sõbralik ja hea ka neile, kellel ei ole raha. Tahan, et see arusaam kannaks avalike teenuste ja infrastruktuuri kujundamist.