Miks marssisid Uganda politseinikud kontsakingadel?

Turg Kampalas Foto: Lagle Arm

Eelmise aasta lõpus kõndis mõnikümmend Uganda meessoost politseinikku punastel kontsakingadel, käekotid käevangus, pealinna Kampala tänavatel, et juhtida tähelepanu naistevastasele vägivallale. Pooleteise aasta eest arreteeris Uganda politsei naissoost opositsioonipoliitiku Zaina Fatuma ning kiskus ta selle käigus alandamiseks paljaks.

Ugandas on politseinikud rahva seas tuntud kurikuulsate vägistajate ja koduvägivallatsejatena. Väidetavalt on lausa 70% abielus Uganda naistest kogenud koduvägivalda ning 58% naistest usub, et on õigustatud, kui mees oma naist lööb. Elan viiendat aastat Kampalas, kus tegelen Läti brändi Lauma pesu müügiga. Pärast mitmeaastast tutvust olen just viimasel ajal teada saanud, et mitu intelligentset ja toredat meessõpra on oma naist löönud. Näiteks sellepärast, et naine ei tee piisavalt tihti kodus süüa või kuna naine ei suvatsenud mehele kiiresti taskurätti tuua. Kõik need paarid elavad siiani koos.

Politseinike kontsakingaaktsioonile järgnes sotsiaalmeedias pahameelelaine. Kommenteerijatele tundus silmakirjalik ja kohatu, et politseinikud kui sagedased naiste vastu vägivallatsejad sarnases aktsioonis osalevad. Tegelikult osales üritusel vaid paarkümmend politseinikku ning mulle tundus hoopis silmakirjalik kritiseerida kui midagigi üritatakse problemaatilisele olukorrale tähelepanu juhtimiseks ära teha.

Politseinikud kontsakingadel Allikas: Naija News

Vähem korrumpeerunud naised?

Võiks eeldada, et vägivallaga seotud masendava olukorra tõttu ei osale naised palju avalikus elus, kuid päris nii see siiski pole. Uganda parlamendiliikmetest moodustavad naised 34%. Neist kolmveerand on valitud parlamenti naiste esindajatena ning pole oma positsiooni saavutanud meeste kõrval kandideerides. Ka paljud tippjuhid on naised – näiteks juhib Kampala linna Jennifer Musisi ning maksuameti järjestikku teine naisjuht on Doris Akol. Mõne mehe sõnul on neil pelgalt oma soo tõttu raske naiste kõrval karjääriredelil ronida, sest riigiametites eelistatakse naisi, kuna neist usutakse korrumpeerumist vähem. Päeval on kohvikud täis kooke söövaid ja lobisevaid daame, õhtuti istuvad baaris mehed ja naised võrdselt õllepudelitega ümber laua.

Politseinike kontsakingamarss toimus paar nädalat kestva kampaania raames, millega juhiti tähelepanu naistevastasele vägivallale. Kampaania raames võttis sõna soolise võrdõiguslikkuse, töö ja sotsiaalse arengu minister Peace Mutuzo, kes rõhutas, et lisaks naistevastasele koduvägivallale on Ugandas tõusuteel ka meeste vastu suunatud koduvägivald. „Paljud naised teesklevad, et neil on palju tegemist ning eiravad oma rolli, milleks on oma abikaasa ja laste eest hoolitsemine. Nad on oma meeste suhtes lugupidamatud,“ väitis ta. Kord sattusin kuulama raadiost arutelu, kus analüüsiti meessoost raadiokuulaja probleemi, et naine peksab teda. Minu suureks üllatuseks soovitasid kõik raadiosse helistajad „tõeline mees“ olla, vastu lüüa ja naine paika panna. Mitte ükski helistaja ei soovitanud ebatervet suhet lõpetada.

Külanaine Põhja-Ugandas Foto: autori erakogu

Kuidas olla õige naine?

Tunnistan, et isegi pärast mitut aastat Ugandas elamist jääb mulle segaseks, mida ühelt „õigelt naiselt“ Ugandas oodatakse. Igapäevaselt asju ajades ja oma ettevõtet juhtides ei ole ma veel tundnud, et minusse suhtutaks vähem tõsiselt, kuna olen naine. Soorollid kehtivad, aga kindlasti tugevamalt koduseinte vahel. Isegi eelmainitud minister leiab, et naiste esmane roll on oma abikaasa eest hoolitseda.

Võrdõiguslikkuse küsimusega tegeletakse pealiskaudselt – utsitatakse naisi avalikus elus osalema, kuid tegelikult kuulub naine siiski oma mehele. Ja kui mees vahel naist rusikahoobiga distsiplineerib, siis vangutatakse küll pead, kuid antakse kiiresti andeks ja unustatakse ära. Koduvägivalla ja vägistamise ohvreid kaitsvad seadused on Ugandas olemas, kuid neid rakendatakse üliharva. Nii raporteerisid 2013. aastal Uganda naised üle 1000 vägistamisjuhtumi, kuid süüdi mõisteti vaid 11 vägistajat. Uganda politseinike kontsakingade marss tundub kohalikele õigustatult silmakirjalik, kuid leian siiski, et tasub kaasa elada kõigile jõupingutustele, mis probleemidele tähelepanu juhivad. Ka neile, mis on ehk enam koomilised kui sisulised.

Loe ja vaata lisaks:  Siisi Saetalu “Minu Uganda”,  Anna-Maria Penu “Kes kardab Aafrikat?!” 1. osa ja Uganda pildialbum.

Feministeeriumi maailmasari ilmub tänu külaliskirjutajatele, kelleks on ärksad ja tegusad noored eesti feministid ning mõttekaaslased üle maailma. Maailmasari avab uusi perspektiive ja käib värsketes jälgedes, tõstatades küsimusi, mis on laiemad kui eestimaistes debattides kombeks. Maailmasari on isiklik ja poliitiline, globaalne ja lokaalne ühekorraga.

0
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka