Miks taotlevad Euroopas varjupaika eelkõige mehed?
Eestis taotles 2014. aastal varjupaika 157 inimest, kellest pea pooled (75) olid mehed vanuses 18–34. Kõigist varjupaigataotlejatest moodustasid täisealised mehed 68%. Alaealisi oli vaid 10%. Sarnane pilt valitseb kogu ELis tervikuna, kus kolm neljandikku varjupaigataotlejatest vanuses 14–34 moodustasid mehed. Samas moodustavad kõigist maailma pagulastest naised poole ning lapsed 41%. Seega meeste osakaal varjupaigataotlejate seas Eestis ja Euroopas on tunduvalt suurem kui nende osakaal pagulaste hulgas üldse.
Küsimusepüstitus selle kohta, miks on paadipõgenike seas pigem mehed, on pigem seotud rassistlikest või seksistlikest stereotüüpidest ja eelarvamustest tulenevate hirmudega kui murega naiste saatuste pärast. Kindlasti pole see nende meeste süü, et nemad just põgenema on pääsenud. Seega on kasulik selgitada läänesuunalise sundrände soolisi aspekte.
Mõnes riigis, kust põgenetakse, on ühiskondlikud hoiakud soolise võrdõiguslikkuse suhtes negatiivsemad kui Euroopas, mistõttu naised elavad suuremas sõltuvuses meestest ja kannavad peamist vastutust laste üleskasvatamise eest. Nii võib juhtuda, et perekond ühiselt saadab mehest perepea ohtlikule teekonnale Euroopasse lootuses, et hiljem saab perekondade taasühinemise käigus põgenikelaagrist oma naise ja lapsed järgi tuua.
Suurim faktor on see, et Euroopa riigid ei paku turvalisi juurdepääsuteid varjupaigale, mistõttu kaasneb siia liikumisega suur risk elule ja tervisele, seda eriti naiste jaoks. Teekond Euroopasse viib läbi piirkondade, kus naised on eriti suures seksuaalvägivalla ohvriks sattumise ohus. Näiteks on naistel, kes Somaaliast läbi Sahara kõrbe reisivad, vägistamine tavaline osa reisi hinnast. Seda ka juhul, kui nad reisivad koos meessoost kaaslasega. Liibüas paadile pääsemise eest maksmiseks võidakse neid sisuliselt orjastada või sundida prostitutsioonile.
Paadimatk üle Vahemere võib olla eriti raske lapseootel naistele, näiteks on paljud neist paadiga Euroopasse jõudnud vedelikupuudusesse surnult. Ka paadipõgenike päästmisel ei pruugita alati osata arvesse võtta naiste ja laste erivajadusi.
Ka Euroopa riikide asüülisüsteemid ei pruugi olla naiste suhtes õiglased. Naiste iseseisvalt esitatud asüülitaotlused (kui nad ei taotle staatust oma mehe olukorrast tulenevalt) põhinevad rohkem nende vastu suunatud seksuaalvägivalla või sõltuvuse juhtumitel, mida on keerulisem (ja traumeerivam) Euroopa riikide ametnikele tõendada, kui meeste asüülitaotlusi, mis põhinevad rohkem poliitilisel tagakiusamisel. Euroopa eeldab sageli, et naised peavad konformeeruma oma lähteriigi (patriarhaarsete) tavadega, mis peavad taolist sõltuvust normaalseks.
Mida siis teha, et naistel oleksid võrdsemad võimalused Euroopast varjupaika küsida ja saada? Esmajärjekorras tuleb tagada turvalised juurdepääsuteed varjupaigale Euroopas, kas humanitaarviisade abil või muul viisil, sest Euroopat kindluseks ehitades piirame eelkõige naiste, laste ja teiste haavatavate gruppide võimalusi varjupaika küsida. Naiste olukorda aitab leevendada ka senisest teadlikum ja sootundlikum asüülimenetlus, mis lähtub inimõigustest ja võrdsusest.
Eesti saab naiste õigusele saada varjupaika kaasa aidata, kui võtab täiel määral osa pagulaste ümberasustamisest pagulaslaagritest ja asustab ümber terveid perekondi või eriti haavatavas olukorras lastega üksikvanemaid, puuetega inimesi või eakaid.
See pole üleskutse eelistada kedagi ümberasustamisel tema soo või vanuse tõttu, vaid pakkuda varjupaika võrdselt kõigile, eemaldades takistusi, mis teatud gruppidel varjupaika taotleda takistavad. Peame seega pagulaspoliitikas olema tundlikud, et me ei tekitaks oma lahendusega ebaõiglust ja diskrimineerimist juurde.
Lisalugemist:
Gerard, A. and S. Pickering (2014). “Gender, Securitization and Transit: Refugee Women and the Journey to the EU.” Journal of Refugee Studies 27(3): 338-359;
Spijkerboer, T. (2015) “European Sexual Nationalism: Refugee Law After the Gender & Sexuality Critiques” Keynote speech at Nordic Asylum Seminar on 8 May 2015, University of Uppsala
Eesti pagulasstatistika. Varjupaiga aastaraamat 2014.