Milline on “õige” lapsevanem?

Greta Roosaar kirjutab, et “õigete” emade ja isade mõõdupuu ei ole paika pandud loodusseadustega, vaid loodud pideva arutelu kaudu ajakirjanduses ja avalikkuses. Paraku kujundab see arutelu vanematele suunatud ootusi nende käitumise, rollijaotuse, välimuse ja “normaalsuse” kohta. Need ootused võivad üsnagi piiravad olla, rääkimata süütunde tekitamisest.

Iibefanaatikute seas kohtab tihti seisukohta, et lapsel peab olema kaks vanemat. Mulle tundub, et tegelikult võiks neid täiskasvanuid, kes last armastavad, tema jaoks stabiilselt kohal on ning teda kasvamises toetavad, isegi rohkem olla. Ideaal oleks lausa, et kogu küla lööb kaasa ja annab oma panuse. Ent viimane pole ilmselt see, mida fanaatikud silmas peavad. Vastupidi, selle näiliselt neutraalse lause sisse on ehitatud väga kindel ja kitsas nõudmiste nimekiri, mida nood kaks vanemat täitma peavad. Kusjuures kaks vanemat ei saa olla lihtsalt kaks vanemat, vaid teatud nõudmistele vastavad ema ja isa (kes peaks ilmtingimata elama koos ja olema heterosuhtes). Paljud täitmatud, aga ka teoorias täidetavad ettekirjutused jätavad väga vähe ruumi päriselulistele lapsevanematele kogu nende inimlikus ebatäiuses, ning palju võimalusi tunda ja kogeda vanemlikku süütunnet.

“Loomulik” vanemlus

Minu kogemus feministliku koolitajana on näidanud, et võrdsuse ja mitmekesisuse teemades on vähe sama tihti kasutatavaid argumente kui väide soorollide ja eriti vanemlusega seotud soorollide loomulikkuse kohta. Mina väidan vastupidist. See, kuidas me vanemlusest mõtleme ja milliseid nähtusi selle raames normaalsuseks peame, on sotsiaalne konstruktsioon, mis on nii ajalisel, geograafilisel kui ka kultuurilisel teljel pidevas muutumises. Oma uurimuses¹ tegelesin sellega, et välja tuua, kuidas meie meediatekstides leiduv vanemlus ehitatud on, ning näidata seda, kuidas avalikus ruumis kujundatakse ootusi “õigetele” emadele ja isadele. 

See, kuidas vanemlust kujutatakse, mõjutab oluliselt inimeste mõtlemist ja käitumist: mida tajume normaalsuse ja iseenesestmõistetavana, mida tabuna, millised mõtted on meie jaoks võõrad mõelda ja millised suisa võimatud. Paljudes teemades on domineeriv diskursus meestekeskne ning meeste kogemus asetatakse universaalsesse, ratsionaalsesse ja erapooletusse rolli, mis omakorda tekitab arusaama sellest, mis on autoriteetne ja professionaalne.² Vanemluse puhul on kujutamine sooliselt ümber pööratud ning eeldab agentsust eelkõige emadelt.³

“Alati on nii tehtud!”

Sotsiaalteadlane Vivien Burr väidab, et ehitame oma sotsiaalset reaalsust diskursiivselt⁴ ehk vanemluse kujutamise viis on kõike muud kui loomulik, ent toodab pideva kordamise kaudu juurde seda, mis tundub “loomulik” ja seeläbi varjab selle “loomulikkuse” taga olevat ideoloogiat, mistõttu võibki tunduda, et “asjad on alati nii olnud.” Selleks, et viimane sedastus isiklikust perspektiivist kahtluse alla seada, tasub mõelda, kas mina kasvatan oma lapsi täpselt samamoodi, nagu mind kasvatati? Samamoodi, nagu minu vanemaid kasvatati?

On igati loogiline, et inimene kui sotsiaalne olend tahab kuuluda gruppi – olgu see perekond, kogukond või ühiskond. Kui kõik kujutamise viisid tema ümber viitavad mingile “õigele” käitumisviisile või ühiskondlikule korrale, siis on keeruline seda mitte omaks võtta. Seega olgu vahemärkusena öeldud, et selle artikli eesmärk ei ole viibutada näpuga inimeste suunas, kes kannavad allpool kirjeldatud arusaamu vanemlusest, vaid tuua välja seda, kuidas sellised arusaamad kujuneda võivad. 

Halvad emad

Kuigi minu uurimus keskendus ajakirjale Pere ja Kodu, võib edaspidi kirjeldatud mustreid üle kanda eestikeelsele meediaväljale laiemalt, sest minu hinnangul pole tegu mitte üksnes meediatekstidele omaste kujutamise viisidega, vaid meie kultuurile omase domineeriva suhtumisega lapsevanemlusse.

Üks tendents, mis märksõnaga “ema” esile kerkib, on hinnanguline suhtumine. Tihti on kasutusel sellised omadussõnad nagu “hea” või “halb”, ka “piisav” ema. Märksõna “isa” puhul on hinnanguid vähem. Lisaks kasutatakse emade kirjeldamiseks negatiivseid väljendeid nagu “kanaema” ja “rongaema”. Sama tähendusväljaga sõnad isade kohta puuduvad meie igapäevasest keelekasutusest sootuks. 

Superkangelased

Hinnangulisus võib olla näiliselt väga positiivne, näiteks on väga levinud ema kui superkangelase diskursus. Selle raames kirjeldatakse emasid sageli kui ennastohverdavaid kangelasi, kes (oma pere ja laste heaks) annavad endast kõik. 

Superkangelase diskursusest puudub aga see, miks ema üldse peab superkangelane olema, ning kus on tema isiklik ja ühiskondlik tugivõrgustik. Emade kui superkangelaste (ja sealhulgas nende kurnatuse ja läbipõlemise) ülistamine on väga mugav ümberpõige ühiskondlikust vastutusest seda koormat vähendada. Sarnast supernaise suundumust kirjeldab Tartu Ülikooli uurimisrühm (Elisabeth Kaukonen, Marie-Luise Meier ja Raili Marling) naisjuhtide puhul.⁵ Tundub, et ei emadest ega naissoost juhtidest rääkides ei saa lubada mingit keskpärasust.

Imaginaarsed teised emad

Hinnangulisus on ka sõnapaaris “teised emad”. See loob ja taastoodab näilist kogukonda, kellega emad end võrrelda saavad, kes neid kritiseerivad või kiidavad. Sarnast võrdlusbaasi ei kasutata tavaliselt isadest rääkides. Lisand “teised” oli minu uuritud materjalis seega soolistatud. “Teised emad” esindab tihti mingit ideaali, mis ei ole realistlik. Emadele esitatakse ootusi selle põhjal, mida imaginaarsed teised suudavad.

Hinnangulist suhtumist emadesse, mida kannavad nii emad ise, ümbritsev kogukond kui ka üldised kultuurilised hoiakud, on esile toonud Merilin Mandel oma Eesti lapsevanemate süütunde alases uurimuses.⁶ 

Meedia pole kindlasti ainuke vanemliku süütunde kujundaja, ent just seal joonistub välja üldine kultuuriline suhtumine, mis jaotab nii vanemlikku vastutust kui ka kiitust ja laitust vanemate vahel väga ebaühtlaselt.

Puuduvad isad

Isasid ümbritseb sageli kontekst “isa on puudu, ära või eemal”. Siia alla kuuluvad nii üksikvanemate (enamasti üksikemade) kasvatatud laste elust puuduvad isad kui ka isad, kes pereelus figureerivad, ent teevad seda osaliselt või harva (näiteks emotsionaalselt eemalolevad isad või pühapäevaisad). 

Puuduolevaid isasid mainivad nii oma partnerist rääkivad laste emad kui ka lugude autorid, kes meenutavad lapsepõlve. Neile isadele ei keskenduta kui probleemile, puudumist esitatakse lihtsalt faktina. Neutraalne mainimine kujundab isade puuduolekut kui normaalsust. 

Isade puudumise juures on endastmõistetavalt viidatud, et olemas on keegi teine. Tihti on see keegi teine ema. Argipäevas puuduvat isa toob esile ka “pühapäevaisa” diskursus, mis kirjeldab isaga koos veedetud aega kui toredat pidupäeva ja suurt sündmust, viidates sellele, et argipäev isaga pole tavaline nähtus.

Hierarhia on paigas

Vanemluseteemalistele meediatekstidele on iseloomulik, et vaikimisi on peamine lapsevanem ema, et eeldatakse heteronormatiivset peremudelit ja soostereotüüpilist rollijaotust koduse koorma jagamisel. Kui see peaks olema teistmoodi, siis esitletakse seda kui kurioosumit.

Heteropaaride kujutamisel on tavaline, et isa on passiivne tegelane ja selges hierarhilises suhtes emaga. See tuleb välja näiteks väga levinud konstruktsioonides, et ema “teeb” ja isa “aitab”, ema on vastutav lapsevanem ja isa vahepeal “hoiab lapsi” või “annab emale puhkust”, ema “teeb” ja isa “teeb ka”. 

Kiiduväärt isad

Hierarhilisust iseloomustab ka viis, kui erinevalt kasutatakse näiteks sõnapaari “aktiivselt osalev” (mõnikord tuleb selles kontekstis ette ka sõna “osavõtlik”, mis on algselt tähendanud kaastundlikku ja südamlikku inimest või käitumist). Emaduse kujutamisel aktiivset osalemist laste kasvatamisel pigem ei rõhutata. Ema võib küll olla aktiivselt osalev, ent see ei vääri esiletõstmist. 

Isaduse kujutamisel märgib “aktiivne osalemine” (ingl “hands-on dad”) tihti erinevust normist ehk seda, et isa ei ole eemalolev (tööl, üldse puudu, emotsionaalselt eemalolev), vaid tegeleb lapse kasvatamisega iga päev. See, et isa teeb süüa, mängib lastega, käib neil lasteaias järel ja viib neid arsti juurde, on kiiduväärt.

Emade jaoks on argipäevaste kohustuste täitmine emaks olemise eeldus. “Aktiivselt osalev ema” võib tähendada hoopis erinevat konteksti ja mingite lisakohustuste võtmist, näiteks oma lapse koolis lapsevanemana mõne juhtrolli kandmist.

Vähemusvanemad

Hierarhilisus tuleb esile ka selles, et erinevaid vähemusgruppidesse kuuluvaid vanemaid on kujutatud kas harva (ja kurioosumina) või vaikitakse nendest täielikult. Näiteks on statistika kohaselt LGBT+ identiteediga inimeste osakaal 10 protsendi ümber⁷, aga vanemlusega seotud tekstides näeme neid harva. 

Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on iga kuues inimene maailmas elukvaliteeti mõjutava puudega, mistõttu on loogiline, et erinevad puuded on osa vanemluse kogemusest, ent ka see ei peegeldu reeglina meediatekstides. Isegi kui puudega inimesed on esindatud, siis kujutatakse neid tihti äärmuslikult – lapsevanemat esitletakse kui inspireerivat kangelast või kui haledat abivajajat. Inimest ei vaadelda vanemluse, vaid puude kaudu.

Vaesed vanemad

Puudulik on ka suhtelises või absoluutses vaesuses elavate lapsevanemate kujutamine, kuigi statistikaameti andmete kohaselt on selliseid vanemaid Eestis palju. Üldiselt on lapsevanemad ikka rikkad ja ilusad. Vaeseid saab näidata siis, kui mingi telesaade nende katkist kodu renoveerib ja vaesed selle peale (rikkaid rõõmustavaid) tänupisaraid nutavad. 

Usun, et vanemluse diskursuse mitmekesistamine ja kitsast ideaalkuvandist eendumine oleks praeguste lapsevanemate kogetava reaalsusega rohkem kooskõlas ning aitaks vähendada ka vanemlusele väga omast kogukondlikku kriitikat ja sellega kaasnevat süütunnet. Kahtlemata mõjuks erinevate lapsevanemate ja vanemluskogemuste kujutamine suure mõrana senises klantspildis ning seaks ehk kahtluse alla ka narratiivi “kõik inimesed tegelikult tahavad lapsi”.

1. Greta Roosaar (2024). Vanemluse diskursus eestikeelses meedias ajakirja Pere ja Kodu näitel. Magistritöö. Tallinna Ülikool
2. Lazar, M. M. (2014). Feminist critical discourse analysis. The handbook of language, gender, and sexuality, 180–199
3. Sunderland, J. (2006). ‘Parenting’ or ‘mothering’? The case of modern childcare magazines. Discourse & Society, 17 (4), 503–528
4. Burr, V. (2015). Social constructionism. Routledge.
5. Elisabeth Kaukonen, Marie-Luise Meier ja Raili Marling (2024). Supernaised ja ärirüütlid: Nais- ja meesjuhtide meedia­kajastuste ja sotsiaal­meedia­kasutuse analüüs
6. Merilin Mandel (2021). Guilt and shame as experienced by the Estonian parents within their parenting practice
7. Statista Research Department, 2023