Mis on ühist keskaegsel kristlusel ja nõukogude kommunismil?

Paljugi. Mõlemad olid messiaanlikud liikumised, mis lubasid rõhutud klassidele lunastust ja ideed paradiisist: üks lubas seda selles elus ja teine järgmises. Kui lugeda Vooglaiu ristisõdade ülistamist, siis saame aimdust, miks seisab ta islami vastu: tegu on gängisõjaga. Kohtuvad kaks äärmust, millel on sarnased eesmärgid. Kommunismi tõusul eeldati alul samuti, et sellega liituvad inimesed ülemaailmselt vabatahtlikult. Miks ei peaks? Nõukogude Liidu kommunism ja organiseeritud religioon lubasid häid asju. Mõlemad sisaldasid endas aga ideed, et paradiisi Maale toomiseks peavad nad agressiivselt laienema. Agressiivselt asuti üsna pea laienema sinna, kus neid omaks ei võetud. Alles hiljaaegu saime lugeda ülbest kristlasest, kes üritas tungida saareelanike kultuuri, eesmärgiga see anastada. Teda kostitati vastavalt. Oma korra pealesurujad peituvad alati „hea tahte“ maski taha. Praegu on selleks maskiks „traditsioonilised väärtused“, mida suruti viimati maailmas peale Nõukogude Liidus ja Natsi-Saksamaal. Õnneks on kristluse haare niivõrd lõdvenenud, et see ei saavuta oma anti-humanistlikke sihte enam niipea.

Kristluse kaaperdamine

Öeldakse et maailmas eksisteeris ainult üks kristlane ja ta löödi risti. Kui heita kõrvale mitte midagi andev vaidlus selle üle, kas Jeesus ajaloolise figuurina eksisteeris või mitte, siis saame siiski vaadata surnust ülestõusmise motiivi: enne kristlust eksisteeris hulk sarnaseid religioone. Nende mõtteks oli asjaolu, et inimene kõnnib maises elus justkui läbi une ning et tal on võimalus spirituaalselt sündida, ehk sündida veel selles elus. Tegu oli inimesele võimu andva protsessiga, kus inimene sai aimdust reaalsuse olemusest ja mis sisaldas mõistmist selle kohta, et kõik on püha. Elu on püha. Kristus oli anti-establishment. Pangad ja kirikud oleksid teda oksele ajanud. Tema, nagu ka talle eelnenud müütiliste figuuride õpetus seisnes selles, et ka sina võid olla Jeesus. Sinna alla käisid kõik täiskasvanud sõltumata soost või sünnikohast, sest me kõik oleme ühe lõkke sädemed. Sotsiaalse õigluse liikumine ähvardas riigikorda. Tagakiusamine andis varakristlusele ainult jõudu juurde. Säärase vabastava liikumise hävitamine käis nii nagu tänapäevalgi: co-opting ehk kaaperdamine.

Öeldi, et ainult Kristus võis nii teha ja sina ei või. Sina ei saa selles elus vabaks. Sa ei pea midagi muutma. Sa pead usaldama organisatsiooni juhte. Rajati kirik, mis muutus omakorda selleks, mille vastu Jeesus seisnud oli. Samuti algasid kristluse ridades puhastused, mis võtsid sarnaselt stalinismile eepilisi proportsioone: vahe oli selles, et tollal polnud genotsiid veel läbiviidav industrialiseeritud skaalal. Jumala ideest tehti Kuningas ja Kohtumõistja, kelle julmus tõsteti ümber Mesopotaamia „silm silma vastu“ karistusseadustikust. Nii sai rõhuv süsteem säilitada moraalse üleoleku näo ning samas panna paika range hierarhia, mille tipus oli habemega vanamees. Tegu oli patriarhaadiga ja selle ohvriteks olid kõik, kes ei astunud vabatahtlikult parteisse või erinesid liialt traditsioonilistest väärtustest. Algas pimeduse ajastu.

Foto: Ari Spada / Unsplash

Kes kannatasid kõige enam?

Suurimad ohvrid olid naised. Naine oli elu allikas. Naine lõi elu. Mees suutis tunda ainult laiska mõnu, kuid naine teadis sünnitamise ja lapsekandmise vaeva. Nõiaprotsessides väljendus kristlik naisevihkamine massihüsteeria ja variserlikkuse näol. Naine oli lummav, võrgutav ja mehe emotsionaalset suletust segav faktor. Naine oli metsik loodus, keda mees taltsutada tahtis. Naine muudeti ressursiks, kelle ülesanne oli alluda mehe tahtele. Sama seisukoht oli looduse suhtes, mida peeti alamaks ja hingetuks. Looduse kroon oli inimene, sest ainult inimene pidavat tundma Jumalat. Naine oli looma moodi lojus, kes ähvardas jumalikku meest ja naine oli ka süüdi absoluutselt kõiges (Paradiisist väljakukkumise süü). Kuigi kristlastel oli keeld tappa oma usumehi, siis suudeti leida siiski vabandusi viia läbi ristiretki rivaalsektide vastu. Kristlaste genotsiid ja rüüstamine Lähis-Idas ning siinsamas Euroopas on õudusjuttude materjaliks. Seda kõike tehti moraalse ja eetilise traditsiooni tagant.

Praegusaegse moslemihirmuga seostub see nii, et ennast kristlasteks pidavad mehed kardavad rivaale. Kui lugeda Vooglaiu ülistusi religioosse terrori kohta, saame näha Jungi kirjeldatud varju. Jungi kriitika kristluse kohta seisneski selles, et kristlus pole suutnud integreerida varju kui enda negatiivseid omadusi ega nendega toime tulla. Selle asemel ülistab kristlus sarnaselt nõukogude kommunismiga ainult oma teoreetilisi häid külgi ja lükkab kõik halva kapitalistide või paganate kaela. Seda näeme ka Varro kirjutistest või üldse moslemeid mustavate inimeste räuskamisest: kui tahad teada, milles nad end süüdi tunnevad, siis loe nende süüdistusi teiste kohta. Säärane must-valge äärmus on tüüpiline reaktsioon maailmale, mida liiga keeruline mõista ning mida loodetakse lihtsustada sõja ja genotsiidiga. „Tapke nad kõik ja küll Jumal omad ära tunneb,“ ütleb kristlik väejuht. „Pole inimest, pole probleemi,“ nentis Stalin.

Kristlus hävitas ka meie põliskultuuri peaaegu täielikult. Nii nagu nimetas Nõukogude Liit okupeeritud territooriumitel ümber peatänavad Stalini ja Lenini nimedega, pani Kirik vallutatud maade pühamute asemele enda kirikud ja kabelid. Peale suruti oma „valgustatud“ väärtused tule ja mõõgaga. Sarnaselt Nõukogude Liiduga tuldi teisi rahvaid „harima“. Kes ei tahtnud liituda paradiisiga, need mõrvati ja saadeti otse põrgusse. Samas haarati enda valdusesse vallutatud maa ressursid ja elanikud orjastati. Nii värisevad moslemite ees Euroopas needsamad puritaanid, kelle väärtused äärmusliku islamiga ühtivad, kuid kes ise seda enam läbi viia ei suuda. Sama on meie natsidega, kes küll sarnanevad bolševikega, kuid ei ole suutnud veel läbi viia Molotov-Ribbentropi pakti, mille alusel jagavad sarnaseid väärtusi väärtustavad gängid Euroopa kaheks tänavaks: ühes domineerime meie, teises teie. Brutaalse vägivalla ja vaimupimeduse all peab siis kannatama terve rahvastik.

Foto: Mark Rall / Unsplash

Kristlik šariaat väljendub naisekeha vihkamises ja samas ihaldamises: naine on „püha hoor“. Korraga neitsi ja korraga nõid, keda peab kontrollima. Üks kontrollimeetod on muuta naine ressursiks nagu metsapuit: ta funktsiooni määrab mees. Teda tuleb kontrollida, tema kätte võimu mitte kätte anda. Kirik elimineeris naised juhtpositsioonidelt võimalikult kähku, kommunistlikus parteis polnud naisi samuti võimul. Varrolikud mehed tusatsevad rivaalide siiajõudmise pärast väljastpoolt Euroopat, sest monopol laguneb: kui moraalsuse taha peituvad „traditsioonilise abielu“ müüdi ketrajad üritavad naisest teha omandit (keda näiteks abikaasa ei saa kunagi vägistada, nagu sa ei saa ju oma ostetud autot varastada). Võlts-kristlaste patupool on kergesti nähtav ranges islamis. Lihtsalt islam ei tegele oma brutaalsuse peitmisega humanistliku maski taha. Valgete ja kristluse ülemvõimu ülistavad eurooplased peituvad.

Meie ühiskonnas käib naisekeha ja -vaimu kontrollimine lihtsalt teiste meetoditega kui islamis. Tegu on kultuste gängisõjaga, mille mõlema eesmärk on vägivalla abil hoida üleval patriarhaati, apartheidi ja surmakultust, kus elu peab olema suur kannatus ja sa pead alluma Habemega Onule, lootuses temalt kunagi järgmises elus põlvele pai saada. Inimelul ei ole nende vaates väärtust, kui sa pole just nendele alluv mutter. Vabadus kitsaste reeglite seas, kus kaotad individuaalsuse ja valikuvabaduse, see on nende pritsitav mürk. Pole vahet kas Varro, Mang või mõni räuskav imaam: nad on üks ja seesama, lihtsalt erineva väljendusviisi ja ülikonnaga.

Rahvusluse kaaperdamine

Natsismi hukkamõist on enamasti sarnane enda sugulase kirumisega, sest see on justkui rahvusluse lõplik vorm. Miks on see nii läinud? Sest ükskord prahvatab alaväärsuskompleks, mis kogunend salaja. Nii juhtus Saksamaaga peale esimest ilmasõda. Eestis on emotsioonide näitamine nõrkuse märk. Nending, et oled psühholoogi vastuvõtul käinud, on alles hiline nähtus. Üldiselt hoiavad Eesti mehed kõike endas ja suruvad alla, muutudes tiksuvateks inimpommideks, mida lähisuhtevägivallale suunab alkohol. Karistust Nõukogude Liidu kuritegude eest ei ole kandnud keegi. Selle traumaga elati ja elatakse siiamaani edasi. Vajadus kurjategijat karistada, kuid suutmatus seda teha, on suunanud viha kõige käepärasematena tunduvate vähemusgruppide vastu. Balti kett, millest ka mina lapsena osa võtsin, on muutunud nüüd elanikkonda kammitsevaks ahelaks. Rahvuslus muutub iga päevaga aina vihasemaks ja mürgisemaks, valmis plahvatama mässude ja märatsemisena. Miks?

Foto: Federico Bottos / Unsplash

Feminism ja võitlus inimõiguste eest on uus võitlus vabaduse nimel. Sada aastat kestnud sõda vabaduse eest jätkub. Kummalisel kombel tundub üheksakümnendate iseseisvumine toore ja pooliku ideena. Läbi polnud mõeldud, mida vabadus ja kapitalism tähendavad. Kihistumine ei kadunud kusagile. Raudse eesriide langedes avastasid paljud eestlased valikuvabaduse, kus sa ei pidanud käima murumütsiga ja leelotama regivärssi. Olemas oli terve lai maailm. Sellest hetkest, kui rahvuslus sai aru, et võimaluse korral valivad inimesed elustiile väljaspool tema sätestatud piiranguid, asus eestlus järgima Nõukogude Liidu pehmet pärandit. Nüüd on paljastumas rahvusluse kontrollsüsteemi tõeline pale, mis ei erine bolševismist. Ehk on ka meil sarnaselt muude fašistlike riikidega tsensuuriseadusi, mis ei luba kritiseerida rahvuslust, nagu Türgis või Venemaal? Kas ka feminism ja seksuaalvähemuskogukond määratakse juutide välisagentideks? Pole võimatu. Paljud seda loodavad. Miks oleme muutumas oma kunagiste vaenlaste nägu?

Isakese tööriist

Suure Isakese kujund on paljastatud kui kontrollsüsteem, mille eesmärk on inimesest teha kahuriliha, lihaloom või tööriist. Isikliku õnne ja tõelise vabaduse idee on ohtlik asi. See on väga ohtlik. Paljud ei taha, et see eksisteeriks. Õnneotsingut ei tohi dekriminaliseerida, veel vähem legaliseerida, sest piiride langedes võivad paljud minema uitada. Seetõttu on organiseeritud religioon ja rahvuslus mõlemad omamoodi lambaaiad, mis on rajatud neile, kes soovivad vastutuse ja otsustusvõime lükata Suure Issi sülle. Stalin, Vanajumal või mõni muu „käsin-poon-lasen“ vanamehe kujund on patriarhaadi vahend hoida inimesi ressursina paikse ja kasulikuna. See ei sisalda endas armastust või valikuvõimalusi. Sa pead armastama sunniviisiliselt. Sa pead nautima vabadust nende seatud aia sees.

Sedasi jäävad patriarhaati kaitsma vaid aina end impotentsena tundvad mehed. Nende kasutus on paljastatud, kui avastatakse, et ka ilma nendeta saab maailmas hakkama. Et maailm on palju laiem ja elurikkam. Just hirm elu ees iseloomustab puritaane, sest nad on iseenda mõtete vangid. Seks, erinemine massist ja ideed väljaspool mugavustsooni on märk nähtamatutest vaenlastest, kes üritavad õõnestada Suure Papsi korda. Sest kujuta ette, kui inimesed ei taha enam käske kuulata. Kui inimesed hakkavad küsima „miks ma pean?“. Kui seda küsitakse õppeainete kohta koolis ja õpetaja ei oska vastata. Kui seda küsitakse sõja kohta ja võitlemise asemel minnakse lihtsalt riiki, kus on paremad võimalused õnne leida. Miks jääda mehega, kes sind ei väärtusta ja kes töötab aktiivselt sinu enesehinnangu õõnestamiseks ning üritab sind tsirkuseahvina välja treenida?

Foto: David Zawila / Unsplash

Kontrollsüsteemi lagunemine ja elukorralduse muutumine

Ühiskond koos sellesisese ja seda käsitleva ajakirjandusega on noort põlvkonda eriti alt vedanud. Eriti on see alt vedanud noort põlvkonda, kes peavad elama hirmul varasemate põlvkondade kokku keeratud supi sees veel kaua peale selle lahkumist. Ka uus tegija poliitikas, Eesti 200, on määratud hukule, sest ei kaasa piisavalt noori. Noored on vaenlased, sest nad ei kuula vanu hirme ega taha vanu traumasid enda kanda võtta. Üks, mida autoriteedid ja patriarhaadiesindajad ei mõista, on see, et austus tuleb välja teenida ja et vanus pole otseses suhtes intelligentsusega. Kui me vaatame tagasi kiriku ja autoritaarsete valitsuste juhtidele, on seal kõik eranditult vanad mehed. Paljud ei oska valikuvõimalustes hakkama saada. Seda on liiga palju. Aga küllap nad harjuvad.

Keegi pole kunagi rõhututele vabadust kinkinud. Nüüdseks peaks olema igale eestlasele aina enam kohale jõudma tõsiasi, et rahvuslusest on saanud uus bolševism ja isikuvabaduste eest võitlemine on uus vabadusvõitlus. Ka see häirib sõjafantaasiaid peas ketravaid vanaealisi poisikesi väga, et tänapäeva kangelased on hoopis need, kes käivad praidil või kasutavad intelligentselt ja edasiviivalt neile garanteeritud sõnavabadust. See on tõeline eluga riskimine.

Sõjaihalus käib puritaanide ja surmailmas elavate impotentse raevuga täidetud meeste püksis muudkui edasi kui suguhaigus. End kristlasteks, rahvuslasteks ja moslemiteks pidavad nõrgad mehed on kaotamas oma positsiooni ja nende närvihaiget kisa ja hala ei pea enam keegi kuulma. See on solvang patriarhaadi egole, millele ei osata muudmoodi vastu seista kui vägivallaga. Eesti ja Euroopa on ärkamas rahvusluse muinasjutust, sest lõpuks on paljastumas selle äärmuslik pale: ebainimlik vangilaagrisüsteem, mis jutlustab olelusvõitlusest ja maffiasarnasest katusepakkumisest pappide ja diktaatorite käe läbi. Hammusta kätt, mis sind surnuks kägistab. Vabadus, õnn ja armastus on ainsad asjad, mille eest siin elus võidelda tasub ja ma loodan, et sa ärkad.