Misogüünsed süvavõltsingud: uus relv naiste vastu
Kuigi sageli keskendutakse süvavõltsingute mõjule poliitikas ja propagandas, jääb varju nende tumedam, igapäevaelu häirivam külg: misogüünsed ja seksualiseeritud võltsingud, mis võtavad sihikule peamiselt naised. Kuidas kaitsevad selliste juhtumite eest seadused?
Süvavõltsingud (deepfakes) leiavad oma tee sotsiaalmeediasse ja suhtluskanalitesse aina sagedamini ning nende loomine muutub aina kättesaadavamaks ja tavapärasemaks. Pealtnäha kõiguvad võltsingud kahe vahel: õõvastavad manipuleeritud kujutised inimestest ning maalilised, pealtnäha süütud kunstiteosed loomakestest või loodusest, mis vanaemade südameid võidavad.
Säärast tehnoloogiat on alati saatnud arutelud selle vajalikkusest ning ohtudest. Enim pälvib tähelepanu just oht poliitmaastikule, sest süvavõltsingud on avanud uue tee valija eksitamiseks ja seeläbi kaheldava ideoloogia kinnistamiseks. Seetõttu leiavad võltsingud kasutust juba hübriidsõjaski: nende abiga saab propagandistlikke jutupunkte elustada usutavate videote, helisalvestuste ning piltidena. Arvestades, et 2024. aastal käis valimiskastide juures enam kui kaks miljardit valijat üle kogu maailma, on süvavõltsinguid ümbritsev ettevaatus igati mõistetav.
Märkamatu misogüünia
Paraku tegutseb eelneva varjus veel üks rinne, kuhu tehisintellekti tehnoloogia on ohtliku relvana sattunud. See on misogüünia, mis paistab viimasel ajal levivat kulutulena. Nagu ikka, seisneb misogüünsete süvavõltsingute edu võti selles, et ideoloogia juurutamine leiab aset vaatajale märkamatult. Selles kontekstis manustatakse seksismi väikestes annustes.
Võtame näiteks mõned tuntuimad võltsingute ohvrid nagu Volodõmõr Zelenskõi, Barack Obama, Tom Cruise, Taylor Swift, Emma Watson ja Ariana Grande. Sageli jääb märkamata, et kui nimetatud mehed on võltsitud sisus asetatud eeskätt erialasesse või lollitavasse, n-ö süütusse konteksti, siis paraku on naisi kujutavatel võltsingutel statistiliselt ühine joon: seksualiseerimine. Just nii kinnistatakse tasapisi kahjulikke hoiakuid naiste suhtes ning survestatakse naisi endasse tõmbuma.
USA presidendivalimiste valguses on levima hakanud ka hübriidversioonid, kus naised on asetatud poliitilisse ning seejuures ka seksualiseeritud konteksti. Vahest on selle tinginud asjaolu, et Trumpi poolehoidjatele meeldib teha võltsinguid vastaspoolest, sageli aga moodustavad vastaspoole just naised.
Seksualiseeritud kuulsused
Paraku pean tooma näiteid seksualiseerivatest võltsingutest. Möödunud aasta jaanuarikuus ringles süvavõltsing Taylor Swiftist, millel kujutati lauljatari alasti, justkui kaetuna verega, eneserahuldust meenutavas poosis, ümbritsetuna meestest jalgpalliväljakul. Pilt oli tülgastavalt realistlik, teostades samal ajal tolle autori äärmiselt jäledat fantaasiat. Praeguseks on pilt internetiavarustest jäljetult kadunud, kuna Swifti lojaalne fännibaas mobiliseerus aegsasti ja takistas pildi levikut. Paraku on see erand ja privileeg, mida enamikul ohvritel pole.
Märtsikuus ringles X-is taas väljalõige Emma Watsoni võltsingust, milles ta justkui asub filmijale oraalseksi pakkuma. Tegemist on reklaamiga pikemale pornograafilisele videole, kus naissoost tegelase nägu on asendatud Watsoni omaga. Õnneks paistab, et see video pole samasuguse kulutulena levinud, ehkki X-ist on see jätkuvalt leitav. Pornotööstuses on üha enam kanda kinnitanud säärane žanr, kus masinõppe algoritmi abiga vahetatakse pornofilmi osalise nägu (kuulsusest) ohvri näo vastu.
Odav ja lihtne
See, et naissoost avaliku elu tegelased on pornograafiliste süvavõltsingute ohvrid, pole kokkusattumus. Deeptrace’i 2019. aasta uurimus kinnitas, et kui võltspornograafia võtab sihikule enamasti naised, siis mittepornograafilised võltsvideod YouTube’is kujutavad vastupidi ülekaalukalt hoopis mehi. Seejuures on 99% võltspornograafias kujutatud naistest näitlejad ja muusikud meelelahutustööstuses. 2019. aasta seisuga moodustasid just Lõuna-Korea lauljannad ja näitlejannad 53% kõikidest inimestest, kelle süvavõltsitud pornograafia sihikule võttis.
Sellise sisu loomise on teinud eriti lihtsaks ja kättesaadavaks erinevad rakendused, mis on valmis ellu viima tellija iga viimse kui soovi. Popimad on rakendused, kuhu on võimalik sisestada pilt (riietatud) naisest ning saada vastu alasti naine ehk tehisaru abiga manipuleeritud kujutis. Security Hero 2019. aasta uurimuse kohaselt võtab 60-sekundilise süvavõltsitud pornograafilise video loomine vähem kui 25 minutit ning maksab 0 dollarit. Selliste leiutiste keelustamisega nähakse regulaarselt vaeva. Selgub aga, et oma panuse võltsingute loomisesse on paraku andnud ka Eesti ettevõtted, mis võimaldavad oma veebilehtedel naistest alasti pilte luua. Nii avalikustas San Francisco prokurör, et läheb vastamisi 16 säärase veebilehega, esitades süüdistuse 56 isiku vastu. Süüdistus puudutab ka kahte Eestis registreeritud ettevõtet ning ühte Eesti elanikku. Neist viimasel on väidetavalt veebileht, mis võimaldab luua alastipilte ka lastest.
Seksualiseeritud tavalised naised ja lapsed
Just oma kättesaadavuse tõttu ei võta süvavõltsingud enam ammu sihikule üksnes avaliku elu tegelasi. Mullu septembris jõudsid kahekümne alaealise Hispaania tüdrukuni võltsitud pildid, mis kujutasid neid alasti. Noorim ohver oli 11-aastane laps. Menetluses selgus, et mõned võltsingute autoritest olid ohvrite klassikaaslased, kel oli loodu jaoks vaja vaid Instagramis olevaid pilte ning vastavat rakendust. Rakenduse tunnuslause kuulutab, et sellega on võimalik ükskõik keda, sealhulgas tüdrukuid, tasuta lahti riietada. Vastavalt hinnakirjale saab kümne euro eest lausa 25 pilti. Sarnane juhtum leidis aset ka New Jerseys, kus internetti paisati võltsitud intiimpildid 30 koolitüdrukust. 2021. aastal viis võltsingutega kiusamine 14-aastase tüdruku enesetapuni.
Sellise sisu laiem avalikkuseni jõudmine paljastab aga kõigest jäämäe tipu. Ühe statistika kohaselt oli 2019. aasta seisuga internetis üleval 14 678 võltsitud videot, millest 96% olid mittekonsensuslikud ja pornograafilise iseloomuga ning 99% videotest kujutasid naisi. Teise statistika kohaselt on see osakaal alates 2018. aastast jäänud vahemikku 90–95% ning omakorda 90% sellest mittekonsensuslikust pornost võttis sihikule naised. Saab vaid oletada, milline on see protsent praegu ning kuhu liigume tulevikus, kui kolmanda statistika kohaselt jõudsime 2023. aastal 95 820 videoni, mis näitas 550-protsendilist tõusu võrreldes sama statistika autorite varasema uurimusega 2019. aastal.
Eeltoodu ilmestab, et mittekonsensuslike pornograafiliste süvavõltsingute ohvrid on ülekaalukalt naised ning sarnase sisu loomine on süstemaatiline tegevus. See aga kannustab omakorda küsima, miks on just süvavõltsingud misogüünide jaoks sedavõrd atraktiivsed ja tiivustavad.
Hoiakute tagasikäik
Seda statistikat võiks põhjendada tõik, et viimastel aastatel on kahetsusväärselt toimunud tagasikäik ühiskondlikes hoiakutes, jõudes olukorrani, kus misogüünia ning naistevastane vägivald levib ühiskonnas epideemia kombel. Nii on näiteks King’s College Londoni uurimus näidanud, et Z-põlvkonna poisid ja mehed usuvad tõenäolisemalt kui vanemad beebibuumerid, et feminism on teinud rohkem kahju kui kasu. Sarnast trendi nägime veel 2023. aasta lõpus Eestiski, kui IEA 2022. aasta rahvusvahelise kodanikuhariduse uuringu tulemused paljastasid, et Eesti poiste hoiakud soolise võrdõiguslikkuse teemal on viimaste aastatega oluliselt tagurlikumaks muutunud. Sellised hoiakud võivad hiljem realiseeruda poliitikas – nt USA-s kohtuvõimu abiga põhiseadusliku abordiõiguse kaotamine –, ning üldises käitumises – Ühendkuningriigis dokumenteeriti ühe aasta jooksul enam kui miljon naiste- ja tüdrukutevastase vägivalla juhtumit, sundides sealset valitsust liigitama naiste- ja tüdrukutevastase vägivalla ohuks avalikule turvalisusele ning ärgitama kohalikku politseid käsitlema seda probleemi võrdsena terrorismi ja organiseeritud kuritegevusega.
Asetades süvavõltsingud misogüünia konteksti, joonistub kiiresti välja nende “võlu”. Esiteks on võltsingud muutunud jahmatavalt realistlikuks, mistõttu nende mõju võib olla sama laastav kui kättemaksuporno (revenge porn) korral ehk päriselt toimunud intiimsete jäädvustuste jagamine ohvri nõusolekuta. Kuigi materjal on võltsitud, põhjustab see samasugust ärevust, depressiooni, stressi ning madalat enesehinnangut nagu põhjustaks päris pildi lekkimine. New York Times kirjutas üle-eelmisel suvel süvavõltsingute ohvrist Javellanast, kelles tekitasid kaamerad ja pildistamine ärevust, sest igast pildist võis tema hinnangul saada teda jälle alasti kujutav võltsing.
Eesti naissoost tipp-poliitikute kogemus
Sarnane läbielamine on olnud ka president Kaljulaidil, kelle pea lisas Toivo Freeman Pilt kellegi teise alasti naisekehale. Nagu selgub Daniel Vaariku “Vapilõvist”, oleks president tahtnud pildi avaldamise järel nutta ja oksendada, kuigi tegemist polnud ehtsa jäädvustusega. Kahetsusväärselt ei jaganud Kaljulaidi lähedased meeskolleegid tema muret ja frustratsiooni. Ma pole küll Freemani teostega tuttav, kuid paistab, et naiste manipuleeritult alasti kujutamine on talle eriti meelepärane, sest hiljem on ta avaldanud pilte, kus alasti naisekeha otsas on Kaja Kallase pea või kus Kaljulaidi on kujutatud seksuaalvahekorras robotitega.
Mäletan isegi, kui olin veel algkoolis ning ühe vanema, koolis sageli kiusatud sõbranna klassivennad kleepisid Photoshopi-sarnase rakenduse abiga tema näo ühe alasti naisekeha külge. Ehkki tegemist oli algelise tehnikaga, oli sõbranna esimene reaktsioon paanikast tardumine. Ta tõmbus pikaks ajaks täielikult endasse, arvates, et tal on põhjust häbi tunda, kuid võltsingute autoritele tekitas see hoopis palju lusti.
Avalikult elavad naised on relvitud
On veel üks näide, mis ei pärine küll tehisintellekti sulest, kuid ilmestab sellegipoolest, kuidas tipptehnoloogia abiga saab naiste kehi oma soovi järgi paljaks koorida ja naisi seeläbi alavääristada. Meenutan siinkohal Kanye Westi kurikuulsat videoklippi tema laulule “Famous”, mis elustas räppari ja Taylor Swifti varasema tüli. Video keskmes on 12 üksteise kõrval voodis lamavat alasti vahafiguuri, mis jäljendavad tõetruult kuulsusi, teiste hulgas ka Swifti. Erinevalt meestest, kelle suguelundid on videos varjatud, on naiste (v.a Westi eksabikaasa Kimi ja Anna Wintouri) ülakeha suguelunditeni paljastatud ning seda naiste, teiste hulgas ka Swifti, nõusolekuta. Need naised on jäetud võimaluseta otsustada, kas paljastada oma keha laiemale avalikkusele või säilitada seda vähestki privaatsust nende niigi valvsate pilkude ees veedetud elus. Swifti väärikust rünnati miljonite vaatajate silme ees, mistõttu video teostus on ehe näide sellest, kuidas üks jõukas mees võib vabalt kasutada oma piiramatuid ressursse ja tehnoloogia võimekust õelal eesmärgil ning naist alandada. Seega, rakendades tehnoloogia (sealhulgas süvavõltsingud) misogüünia vankri ette, on tulemuseks ohvri alandus ja häbitunne ning tema väärikuse hävitamine. Kuigi selline looming on võltsitud, hägustab selle tõetruudus piiri reaalsuse ja loodu vahel ning mõjub sama laastavalt kui mõni päris alasti pildi levik.
Misogüünide jaoks on atraktiivne ka see, et ohvrid on süvavõltsingute vastu relvitud, sest nad on selle loomise protsessist täielikult välja lõigatud. Nende ainus “patt” ja “panus” on see, et nad julgevad avalikult elada ning jagada endast pilte, mida pahatahtlik võltsija võib ühel hetkel ära kasutada. Nii kinnitab ka üks luuletajast-saatejuhist ohver, kes tunneb, et teda karistati pelgalt selle eest, et ta on naine, kellel on oma hääl. Tundub, et võltsingute loomist on peaaegu võimatu ära hoida, ilma et naised juba ennetavalt avalikkusest eemalduks ning laseks end seeläbi vaigistada. Seetõttu on võltsimise teine tulemus jõuetustunne, mis võib omakorda tingida järeleandmise ja enese vaigistamise, sealhulgas naiste hääle ja ühiskondliku aktiivsuse hääbumise, mida misogüünia taotlebki.
Isegi juhtudel, kui süvavõltsingute tootmine pole kantud õelast naistevastasest motiivist, vaid teadmatusest ebaeetilisuse suhtes, siis sellegipoolest edendavad võltsingud arusaama, et naise nõusolek polegi tähtis. Tema keha on miski, mida isiklikes huvides oma suva järgi ära kasutada.
Eskaleerumise peatamine on võimalik
Ehkki olukord näib lootusetult halb, on võimalik selle edaspidist eskaleerumist vältida. Esmatähtsad on põhjalikud muudatused noorte, eeskätt poiste, kasvatuses ning senisest suurem tähelepanu nende meediatarbimisele. 2019. aasta andmete kohaselt ei tundnud 74% süvavõltsitud pornograafia vaatajatest süüd sellise sisu tarbimise pärast. Samas sooviks 73% küsitluses osalejatest ametivõimudega ühendust võtta, kui keegi nende lähedastest satuks süvavõltsporno ohvriks. Paralleelselt hoiakute muutmisega peab arenema välja progressiivne õiguslik raamistik, mis peegeldaks nulltolerantsi mittekonsensuslike pornograafiliste süvavõltsingute loomisele ehk nende loomine ja jagamine peab olema kriminaliseeritud. Soosituim mudel, mis kaitseb ohvreid tõhusalt mittekonsensuslike pornograafiliste süvavõltsingute eest, peaks hõlmama sääraste võltsingute loomise ja jagamise keelamist ning karistamist vangistusega, seejuures ei tohiks toimepanija pahatahtlik kavatsus olla koosseisu eeldus. Kannatanule peab olema tagatud tõhus viis nõuda võltsingu eemaldamist ning hüvitise saamist. Samuti peab kehtestama kindlad piirid ettevõtetele, mis pakuvad võltsingute loomise võimalust. Just nii kujuneb edaspidi ühiskondlik käitumine ja moraalitaju. Praegu on süvavõltsingute loomine õiguslike vajakajäämiste tõttu justkui hall ala ning see võimaldab võltsingutel vohada. Kuid on ka eesrindlikke riike ja ettevõtmisi, millest võiksime eeskuju võtta.
Ühendkuningriigi näide
Silma paistab Ühendkuningriik, mis on teinud mitu edusammu mittekonsensuslike intiimsete süvavõltsingute ärahoidmiseks. Esmalt kriminaliseeriti kannatanu nõusolekuta temast intiimsete piltide jagamine. 2021. aastal astus Ühendkuningriigi uus Online Safety Act sammu edasi ning kuulutas lisaks võltsitud intiimpiltide nõusolekuta jagamisele ebaseaduslikuks ka nende jagamisega ähvardamise. Intiimpildi jagamise eest võib süüdimõistetut oodata kuni kuus kuud vangistust või kuni kaks aastat vangistust juhul, kui toimepanija eesmärk oli tekitada kannatanus stressi, ärevust või alandust või kui pilti jagati seksuaalse rahulduse saamiseks. Samuti pakatas ambitsioonist uus kriminaalõiguse seaduseelnõu, mis oleks muu hulgas kriminaliseerinud ka sääraste võltsingute loomise, ehkki Ühendkuningriigi Õiguskomisjoni uuring leidis, et võltsitud pildid pole oma olemuselt piisavalt laostavad. Uue koosseisu ülesehitus pole jäänud kriitikata: ette heidetakse seda, et koosseisu täitmine eeldab toimepanija eesmärki põhjustada kannatanule alandust, kuid mitte asjaolu, et kannatanu pole sel viisil pildi kasutamiseks nõusolekut andnud. See loovat aga lünga, mis võimaldab kriminaalvastutusest kõrvale hiilida. Praegu seisab eelnõu parlamendi alamkojas.
USA näide
Ameerika Ühendriikide näites tuleb eristada föderaalõigust ning osariikide endi õigust. Praegu puuduvad USA-s föderaaltasandil regulatsioonid, mis käsitleks võltsitud piltide loomist ja jagamist. Samas on California, Florida, Georgia, Hawaii, Illinois, Minnesota, New York, Lõuna-Dakota, Texas, Virginia, Indiana ja Washington võtnud vastu õigusaktid, mis käsitlevad süvavõltsingute nõusolekuta loomist ja jagamist. Paraku ei pruugi need õigusaktid võltsinguid kriminaliseerida, mis tähendab, et need võivad sageli piirduda tsiviilõiguslike kaitsevahendite võimaldamisega. Floridas võib võltsingute levitamine päädida süüdistuse, rahalise karistuse ning vangistusega. Kannatanule on tagatud võimalus esitada tsiviilhagi. Osariiki kannustas mittekonsensuslikke süvavõltsinguid kriminaliseerima nende senaatori Lauren Booki isiklik kogemus võltsingute loomise ning nende abil väljapressimisega. 2020. aastast on Californias võimalik ohvritel kaevata kohtusse isikuid, kes on nende nõusolekuta loonud või jaganud võltsitud pornograafiat. Kohtus on võimalik nõuda kuni 150 000 dollarit juhul, kui toimepanija tegutses pahatahtlikult. Iga osariik ei taga aga kaitset ühtemoodi, mistõttu on vajadus föderaalseaduse järele, mis hõlmaks USA-d tervikuna. Praeguseks on senatis vastu võetud DEFIANCE Act, mis ootab edasist tegevust esindajatekojas. Selle föderaalseaduse eelnõuga luuakse mittekonsensuslike intiimsete süvavõltsingute ohvritele tsiviilõiguslikud kaitsevahendid, mis tähendab, et neile antakse võimalus kaevata kohtusse isikuid, kes on võltsinguid loonud või omanud kavatsusega neid edasi jagada, või kes on võltsinguid jaganud või saanud, teades või eirates hoolimatusest fakti, et ohver ei nõustu süvavõltsinguga. Kusjuures, DEFIANCE Act hakkab hõlmama nii tarkvara, masinõpet, tehisintellekti kui ka muud arvutiga või tehnoloogiliste vahenditega loodut, sh ka algelisemaid vahendeid nagu Photoshop.
Austraalia ja Jordaania näited
2024. aasta augustis võttis Austraalia parlament vastu seadusemuudatuse, mis toob kaasa kriminaalkaristusena kuni kuus aastat vangistust mittekonsensuslike intiimsete süvavõltsingute jagamise eest. Raskem karistus ehk kuni seitse aastat vangistust järgneb juhul, kui võltsingu jagaja on ühtlasi ka võltsingu autor. Lõuna-Koreas on keelatud mittekonsensuslike pornograafiliste süvavõltsingute loomine ja samuti jagamine. Seejuures on jagamine karistatav vangistusega kuni viis aastat ning kuni 12 aastat juhul, kui toimepanija müüs võltsingut kasumi saamise eesmärgil.
Initsiatiivi reguleerida süvavõltsinguid on võtnud ka Hiina ning kaudselt ja väga omapäraselt Jordaania oma küberkuritegevuse seadusega, mis kriminaliseerib üleüldse pornograafilise sisu loomist, avaldamist, reklaamimist, allalaadimist, müümist või ostmist. Pornograafiat puudutav säte ei määratle pornograafilist sisu kui mõistet. See on ühelt poolt hea, sest nii võimaldab see enda alla mahutada ka võltsinguid. Teiselt poolt on see aga ohtlik, sest halbade kavatsustega tõlgendaja kätes võib säte tundmatuseni moonduda ja kuriteoks võidakse kuulutada igasugune sugu ja seksuaalsust puudutav digitaalne sisu. Paraku ongi seaduse varjukülg praeguseks juba realiseerunud. Liiga laia temaatika ja ebamäärase sõnastuse tõttu on riigivõimudel õnnestunud pöörata seadus ajakirjanike, aktivistide ning avalikult riigi poliitikat kritiseerinute vastu. Sõna-, ühinemis- ja kogunemisvabadus on Jordaanias tugeva löögi all. Paradoksaalselt kasutab riik ühelt poolt seadust edukalt osana oma repressiivsest riistvarast, kuid samas on veebikeskkond tänu seadusele naistele turvalisemaks muutunud. Tekib küsimus, kas naiste kaitsmine võltsingute eest oli seaduse siiras kavatsus või pigem uue regulatsiooniga juhuslikult kaasnev nähtus.
Euroopa Liidu õigusruum
Euroopa Liidus saavad ohvrid tugineda GDPR-ile ning riigisisesele õigusele, kuid regiooniti võib see olla väga erinev. Hispaanias ollakse arvamusel, et nende õigus on ajast maas, mistõttu nõusolekuta pornograafiline süvavõltsingu loomine paigutuks nende õigusruumis äärmisel juhul pigem moraalse terviklikkuse kui isikliku õiguse vastase kuriteo alla. Hispaanlaste sõnul on see justkui kinnipüüdev koosseis, mis peaks katma neid kuritegusid, mida mujale ei osata sokutada. Seetõttu on ka karistused leebemad. On eksperte, kes leiavad, et sõltuvalt olukorrast võiks rakenduda ka lapspornograafia sätted või mittekonsensusliku seksuaalse sisu levitamise koosseis, mis toob kaasa raskema karistuse. Seevastu on näiteks Hollandis seksualiseerivate süvavõltsingute nõusolekuta loomine kriminaliseeritud.
Uus Euroopa Liidu direktiiv
Euroopa Liidus näib areng olevat paljulubav. 2024. aasta mais võeti vastu Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv, mis käsitleb naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamist. 2027. aastaks peavad liikmesriigid direktiivi oma riigisisesesse õigusesse üle võtma, mis tähendab, et on kohustus kriminaliseerida järgmised tahtlikud teod: kättemaksuporno (“piltide, videote või muu sarnase varjamatult seksuaaltegevust või isiku intiimseid kehaosi kujutava materjali ilma selle isiku nõusolekuta informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) vahendite abil avalikkusele kättesaadavaks tegemine, kui selline tegu võib põhjustada kõnealusele isikule tõsist kahju”); võltsingute loomine ja jagamine (“selliste piltide, videote või sarnase materjali tootmine, manipuleerimine või muutmine, mis jätab mulje, et isik osaleb varjamatult seksuaaltegevuses, ja seejärel ilma kõnealuse isiku nõusolekuta selliste piltide, videote või muu sarnase materjali IKT vahendite abil avalikkusele kättesaadavaks tegemine, kui selline tegu võib põhjustada kõnealusele isikule tõsist kahju); kättemaksuporno või võltsingu loomise ja jagamisega ähvardamine (“ähvardus panna toime nimetatud tegusid, et sundida isikut midagi tegema, millegagi nõustuma või millegi tegemisest hoiduma”).
Süütegu hõlmaks direktiivi kohaselt ka tehisintellekti abiga materjali nõusolekuta tootmist, manipuleerimist või muutmist, sealhulgas tuuakse eraldi välja süvavõltsingud. Liikmesriigid peavad tagama, et riigisiseses õiguses tooks need nimetatud kuriteod kaasa mõjusad, proportsionaalsed ja hoiatavad kriminaalkaristused. Mõistetava vangistuse ülemmäär peab olema üks aasta. Kiiduväärt on see, et direktiiv toob välja kübervägivalla ebaproportsionaalse rakendamise naiste vastu, ehkki piirab oma näitlikku loetelu eelkõige naispoliitikute, -ajakirjanike ja naissoost inimõiguslastega. Ent valusalt tõene on direktiivis öeldu, et “kübervägivald võib sundida naisi vaikima ja takistada nende osalemist ühiskonnaelus meestega võrdsetel alustel”. Samuti kinnitatakse kübervägivalla väga suurt mõju naiste ja tüdrukute haridusele ja vaimsele tervisele.
Aga Eesti?
Tavapäraselt digiteemadel eesrindlik Eesti pole praeguseks pornograafiliste süvavõltsingute loomist, jagamist või omamist sõnaselgelt kriminaliseerinud. Õppejõudude ja praktikutega vesteldes tundub, et kohalduda võiks lapsporno valmistamise ja võimaldamise koosseis (juhul, kui ohver on noorem kui 18-aastane), teise isiku identiteedi ebaseadusliku kasutamise või ahistava jälitamise koosseis. Teise isiku identiteedi ebaseaduslik kasutamine eeldab ohvrina esinemist ehk võiks hõlmata üksnes levitamist ning sellelgi juhul ei pruugi pornograafilise võltsingu levitaja taotleda ohvrina esinemist. Seevastu ahistava jälitamise jaoks peab eesmärk või tagajärg olema teise isiku hirmutamine, alandamine või muul viisil oluliselt häirimine.
Veel pole teada, millise näoga on Eesti õigus direktiivist tingitud muudatuste järel. Ent selge on see, et need on ülimalt tähtsad ja teretulnud, eelkõige Eestis, kus ruumi süvavõltsingute arenguks on jäetud ohtlikult palju. Ümberringi on riike, mis on liikumas süvavõltsingute reguleerimise soositud mudeli suunas ning nende kogemusest on võimalik õppida. Selle halli ala reguleerimisega astub ühiskond esimesi suuri samme võitluses kohatute võltsingute vastu ning seeläbi ka naiste vaigistamise ja misogüünia vastu. Õiguse mõju ei tohi siinkohal alahinnata, vaid vastupidi – hoolega tuleb vormida kindel süsteem, mis ühelt poolt heidutab võltsijaid ning teiselt poolt kaitseb ohvriks langenuid.
Süvavõltsingute süsteemne kasutamine naiste ja tüdrukute vastu ei tohi jääda omakeskis jagatud tõdemuseks. Teadlikkus sellest peab kanduma väljapoole, tegelikku käitumisse: seadusandlusesse ja hoiakute parendamisse. See on seni ohvritele võlgu jäädud. Võhiklikkus ning soovimatus selle probleemiga tegelda on ohtlik. Sellisel juhul seisab meie ühiskond silmitsi riskiga suunduda täiskiirusel naiste õiguste tagasilanguse pimedale teele. Ei tohiks jääda ootama aega, kui statistika teeb oma töö ning igast naisest on saadaval tema väärikust alandav ja tema ihu tehislikult kogu maailmale eksponeeriv kujutis.
