Kes on meesõiguslaste tegelikud vaenlased?

Tallinna Ülikooli sotsioloogiatudeng Grete Maria Avent kirjutab misogüünse mõttemaailmaga meestest ja sellest, millest koosneb meesõiguslus. Juttu tuleb nii incel’itest, Andrew Tate’ist kui ka Martin Korgist.

Kui naised 19. sajandil õigusi juurde said, tõstsid pead nördinud abikaasad, kes tundsid, et neile tehakse liiga. Naiste emantsipeerumise käigus kaotasid nemad autoriteeti ja võimu. Sellest sai alguse liikumine, mille mantra on lihtne: meeste õigused on rünnaku all. Teame kõik, et lihtsuses peitub võlu, vähem aga seda, kui palju kurja see võlu teha võib.

Algselt uskusid meesõiguslased, et tänu naiste uutele õigustele võiksid muutuda ka meestele kehtivad soorollid. See pole liialt erinev feministlikust vaatest – soorollide hääbumisest võidaksid kõik. Tänapäevaks on igasugused feministliku retoorika sugemed aga meesõiguslusliikumisest kadunud. Lühidalt öeldes on meesõiguslaste loogika järgi kõikides meeste probleemides süüdi feministid. Nagu igal radikaalsel grupeeringul, on ka nende eesmärgiks võimalikult palju vastanduda. Sotsiaalmeediaajastu paratamatusena jõuab meesõiguslaste agressiivne naistevastane ideoloogia praegu kaugemale kui kunagi varem. Enam ei õnnestu seda pisendada mõne üksiku äärmuslase mõtteavalduseks. See on oht ja mitte ainult naistele, vaid isegi tihemini meestele endile.

Meesõigusluse levikul on selge seos 2017. aastal laiemat tähelepanu saanud #metoo-liikumisega. See tähendab, et mida rohkem seksuaalsest väärkohtlemisest räägitakse, seda teravamalt tunnevad mehed, et nende positsioon ühiskonnas on ohus. Paratamatult ei mahu igale ahistamisega seotud sõnavõtule juurde disclaimer’it, et “kõik mehed pole halvad”, mistõttu võtavad sel teemal tuld ka mehed, keda tegelikult milleski süüdistatud pole, kuid sellegipoolest ennast puudutatuna tunnevad.

Mis nende meestega siis juhtub? Raamatu “Men Who Hate Women” autori Laura Batesi sõnul pakub see soodsat pinnast radikaliseerumiseks. Nimelt saab radikaliseerumine tihti alguse sellest, et ühiskondlikku arutelu seksuaalvägivalla teemadel võetakse räige üldistusena. Vägistajate ja ahistajate paljastamist võtavad isiklikult ka mehed, kes ise sellisteks tegudeks võimelised pole. Siinkohal on õiglane pisut tuhka pähe raputada ka n-ö Twitteri klaviatuurisõdalastele, kelle #killallmen (“tappa kõik mehed”) tõukab vastasleeri ka mehi, kes muidu ennast feministiks nimetada võiksid. Meesõiguslusliikumine võtab aga avasüli nad kõik enda sekka. 

Probleem nimega Andrew Tate

Kes 2022. aastal meediat jälgis, ei kuule Andrew Tate’i nime ilmselt esimest korda. Osale võib ta olla tuttav juba varasemast, kui ta osales briti tõsielusarjas “Big Brother”, kust ta seoses vägistamis- ja väärkohtlemissüüdistustega minema saadeti. Olles möödunud aasta üks enim guugeldatud inimene, on Tate endale kokku kogunud lojaalse jälgijaskonna. Esmapilgul võib ju tunduda, et Tate’i näol on tegu järjekordse suunamudijaga, kes imekombel kuskilt suure hunniku raha kokku ajas ja nüüd enda kodulehel tahab (muidugi kopsaka tasu eest) ka teistele õpetada, kuidas rikkaks saada. Küll aga saab tema sisu lähemalt vaadates aru, et mitte ainult ei räägi ta sellest, kuidas lihtsasti multimiljonäriks saada, vaid puistab õpetuste sekka tugevalt misogüünse sisuga sõnumeid, millele kergeusklikud fännid oskavad vaid kaasa noogutada. 

Andrew Tate’i ohtlikkus ei seisne ainult selles, et tema arvates on naine mehe omand. Kuigi oma osa tema platvormist moodustab ka klassikaline “naised kuuluvad kööki” ideoloogia, siis tõeline probleem on see, kuidas ta intiimsuhteid naistega oma jälgijatele kirjeldab. Tate’i sõnul lasub vägistamisjuhtumite puhul süü naistel endal ning ta on öelnud, et eelistab deitida 18–19-aastaste tüdrukutega, kuna nendele on lihtsam enda tahtmist peale suruda. Kui naine peaks teda süüdistama petmises, on Tate’i meelest ainus loogiline järeldus naist matšeetega ähvardada ja peksta. Lisaks nimetab ta enda eksnaist, kes teda lähisuhtevägivallas süüdistas, “lolliks hooraks”. Möödunud aasta lõpus jõudis Tate laiemalt ka Eesti peavoolumeediasse, kui Rumeenia võimud tema ja ta venna seoses inimkaubanduskahtlustusega vahi alla võtsid. Kusjuures Rumeeniasse kolis algselt Suurbritanniast pärit Tate enda sõnul seetõttu, et seal on tema arvates palju leebemad karistused vägistamise eest.

Milles seisneb Andrew Tate’i fenomen? Osa tema publikust on kindlasti kogutud tänu tema ekstravagantsele elustiilile – Tate’il on kombeks poseerida kiirete autode, uhkete relvade ja piltilusate naistega. Tema veebikoolitused on suunatud meestele, kes on elus jõudnud piisavalt tupikusse, et tõepoolest uskuda, justkui Tate’i sõnade järgi elades saaksid nemadki uhkete sportautodega paarutada. Kuid peamine põhjus, miks Tate’i fännibaas eelmisel aastal nii massiliselt kasvas, on tema otsene ja radikaalne naistevastasus. Andrew Tate on kui modernse ühiskonna misogüünia majakas, kes ütleb välja kõik selle, mida paljud mehed ei julge. Need on samad mehed, kes #metoo-liikumise populaarsuse tõustes end ohvriteks tembeldasid ja üha enam meesõiguslusliikumisega suhestuma hakkasid. Seega on nende jaoks ainult positiivne, et oma naistevihkamist esitab Tate alfamehelikkuse lahutamatu osana, sest võimupositsiooni kaotuse hirmus meestel on seda lihtsam oma suure juhi ja õpetaja sõnu õigustada.

Teekond radikaliseerumiseni

Mis saab aga nendest meestest, kes näiteks Andrew Tate’i juttu kuulates selles ühtegi probleemi ei leia, või veel hullem, selle kõigega nõustuvad? Võttes arvesse, et juba ainuüksi Andrew Tate’iga seotud TikToki videoid vaadati möödunud aastal umbes 11 miljardit korda, oleks naiivne eeldada, et selliseid mehi leidub vaid käputäis. Andrew Tate mitte ainult ei kahjusta oma jälgijate maailmapilti sellega, et õpetab neile, kuidas kindlasti ükski mees käituma ei peaks, veel hullem, ta eeldab, et nad mahuvad tema toksilise maskuliinsuse loodud mehelikkuse piiridesse. 

Enda kodulehel väidab Tate, et tema eesmärgiks on mehi võimestada ja aidata neil olla parim versioon iseendast. Küll aga ei ole Tate’i kujutelm end austavast mehest mitte midagi rohkemat kui lihtsalt iganenud domineeriva ürgmehe kuvandi taastootmine modernsemas võtmes. Mehed ei nuta, mees peab olema tugev, kindla käega ja mõistma, et kogu maailm töötab tema vastu. Ulmefilmis “Matrix” nähtud punase pilli võtmine reaalsuse nägemiseks on kandev ka meesõigusluses. Nad usuvad, et pärismaailmas eksisteerib samuti suur ja kuri maatriks, mis meid kontrollib ja tegelikkust moonutab. Küll aga on meesõiguslaste arusaam maatriksist seotud eelkõige meeste allasurumise ja mehelikkuse kadumisega. Mehed peavad avama silmad, mõistma, et nende jõupositsioon ühiskonnas on ohustatud ning et selles on süüdi feministid, kes ei kanna endas “traditsioonilisi” väärtuseid. Küll aga tekib meesõigusluse puhul tihti ringiratast tammumise efekt – väärtused võetakse omaks, kuid enamik mehi naistele lähemale ei jõua.

Ei saa mainimata jätta ka gruppi, mis on tuntud kui meesõigusluse kõige misogüünsem ja radikaalsem seltskond – incel’id (involuntary celibate) – mehed, keda ei saada naistele lähenedes kunagi edu ning kes viimaseid seetõttu vihkavad. Nii incel’id kui ka Andrew Tate usuvad, et seksuaalsuhted naistega on meeste inimõigus ning et naiste emantsipatsioon tuleks ümber pöörata, sest mehed peavad igas eluvaldkonnas domineerima. Incel’i-kogukondades läheb aga asi üksteise toetamisest väga kaugele ning pole ebatavaline, et üksteist foorumipostitustes suitsiidile õhutatakse, sest enam paremaks nende sõnul siin maailmas midagi ei lähe.

Siinkohal on oluline eristada seda, et Andrew Tate ja muud temasarnased tegelased ei ole incel’id. Vastupidi, kogu nende mõttemaailm keerleb selle ümber, et kui teete täpselt nii nagu mina, siis ei ütle mitte ükski naine teile ära (ja kui ta üritab, siis tuleb ta ümber “veenda”). Laura Batesi sõnul ei toimu meesõigusluse poole pöördumine nii, et leitakse esimene incel’ite foorum ja asutakse sinna agaralt postitama. See protsess on aeglane ja saab alguse sotsiaalmeedias meemide ja muu toreda vaatamisest. Ka Andrew Tate’i puhul on tegu n-ö 2 for 1 pakkumisega: vaata lahedaid autosid ning saad kauba peale teada, et naised on vägistamises ise süüdi. Raske on uskuda, et meestel, kes avaldavad naiste kohta tagurlikke arvamusi, deitimisel eriline edu saadab. Sellepärast toodabki Andrew Tate oma sõnavõttudega juurde mitte edukaid, naisi austavaid ja iseenda eest hoolitsevaid mehi, vaid incel’eid, kes muutuvad iga tagasilöögiga nii eraelus kui ka üldiselt enda mehelikkuse tõestamisel aina kibestunumaks ja küünilisemaks.

Potentsiaalsed jüngrid

Andrew Tate’i ja muud temasarnased netikangelased ei ole ohuks vaid nendele meestele, kes on elus juba tagasilööke tunda saanud. Tänapäeval veedavad ka lapsed meelsasti sotsiaalmeedias aega. Eesti tiktokkeri Markus Sinivee tänavaküsitlusvideos, mis pärineb möödunud aasta sügisest, on näha, et noored poisid, kellel ilmselgelt puudub arusaam Tate’i retoorika tõsidusest, on tema suured fännid. Küllap tuleneb see Tate’i ekstravagantsest elustiilist, mida noored kadestavad. Suurte ranitsatega põnnid, kes pole isegi piisavalt vanad, et sotsiaalmeedias tegutseda, nimetavad videos Andrew Tate’i väga kõvaks meheks. Veidi vanemad kutid on samuti tema tulised austajad. 

Kuigi võib küsimärgi alla seada, kas tõesti on tegu Andrew Tate’i fännide või lihtsalt trollidega, kes kaamera ees nalja visata tahavad, tuleb tähelepanu pöörata sellele, kas nii noored inimesed peaksid üldse sellise sisuga kokku puutuma. Kindlasti leidub ka palju tüdrukuid, kes meesõiguslaste sõnadele kaasa noogutavad, sest nad ei tea paremini. Seega ei saa mainimata jätta seda, mis seosed nende peades luuakse, kui nad kuulevad sotsiaalmeedias, et naised on väärtusetud ja kõikides meeste hädades süüdi. Varajane teismeiga on oluline aeg noorte tõekspidamiste ja vaadete väljakujunemisel ning räigelt misogüünse ja seksistliku sõnumiga sisu tarbimine mõjutab seda protsessi kahtlemata väga tugevalt.

Foto: kuvatõmmis Eesti Päevalehest

Tegelikult leidub misogüünse mõttemaailmaga mehi meie ümber rohkem kui arvata oskame. 5. veebruaril Eesti Päevalehele antud intervjuus jutustas Tartu Uue Teatri näitleja Martin Kork väga usinalt ümber pea kõiki meesõiguslusliikumisele omaseid jutupunkte. Lühidalt – naistele tahetakse anda meestest rohkem privileege. Selle tõestuseks toob ta näiteks õiguse teha aborti, sest meestel (erinevalt naistest) ei ole lubatud “enda lapsi tappa”. Lisaks mainib ta, et kui peaaegu kõik naised saavad tänapäeval järglaseid, siis meeste puhul on see õnn vaid pooltel. Kui äärmuslikele vaadetele antakse kõlapinda Eesti suurimas päevalehes, juhtimata tähelepanu nende kahjulikkusele, pole kahtlust, et probleem on jõudnud välismaistest incel-foorumitest meie igapäevaellu. Et Korgil leidub mõttekaaslasi (ja mitte vähe), annavad tunnistust kommentaatorid Päevalehe veebis, kes näitlejale takka kiidavad.

Meestel on tõesti osades valdkondades halvemad näitajad ja sellest tuleb rääkida. Näiteks suitsiidikordaja on hoolimata viimase 20 aasta jooksul langemisest siiski kordades kõrgem kui naistel. Tuleb siiski meeles pidada, et meeste ja naiste vahel ei tohiks olla võistlust, tõestamaks kummal on tegelikult halvem olukord. Meedias meesõiguslaste sõnumeid jõustamise või üldiselt valiidsete seisukohtade pähe jagada on ohtlik. Ei saa välistada, et Martin Korgi persooniloo lugemisest sai alguse nii mõnegi mehe teekond meesõigusluse jäneseurgu. Sealt on neid keeruline päästa, sest kahju on juba tehtud. Ka saates “Laser” esinenud noored Andrew Tate’i fännid tõestasid, et kui veeta kogu oma aeg misogüünses ja toksilist maskuliinsust täis inforuumis, on raske päriselt maailma asjadest aru saada. 

Meesõiguslasi ei tohi rohkem ignoreerida. See on probleem, millele tuleb ühiskondlikult lahendus leida, sest nende tegemised ei hõlma enam ammu kuskil pimedas internetinurgas naistevastase möla ajamist. On selge, et meesõiguslusliikumise eesmärk ei ole tegelikult mehi kaitsta, vaid vastupidi, neid eneselegi teadmata haavatavamaks muuta. Ilmselgelt tuleneb meeste soodumus meesõiguslusgruppidega liituda suurest kuuluvusvajadusest, mille rahuldamist maailmas võrdselt pettunud mõttekaaslased neile pakuvad. Meeste sotsiaalset positsiooni ei ohusta mitte naised, feminism ega maatriks, vaid just nimelt meesõiguslased ise töötavad endale vastu. Pikemas perspektiivis toodavad nad juurde vaid katkisi mehi, kellel on ühiskonnas kehtivatest reeglitest täiesti tagurpidi arusaam.