Kuidas Kunnus kuu pealt kukkus
Joonas Ojap luges Mihkel Kunnuse analüüsi kuulsa meesõigusluse suunamudija, inimkaubitsemises ja vägistamises süüdistatava Andrew Tate’i teemal, milles Kunnus tegi Tate’i kui enda iidoli Jordan Petersoniga konkureeriva brändi küll esiti maha, kuid kulutas seejärel siiski hulga vaeva Tate’i maailmakäsitluse õigustamisele.
Sattusin lugema Mihkel Kunnuse arvamuslugu „Andrew Tate on mäss kohitsetud mehelikkuse vastu“, mis tundus üks veidramaid teemat käsitlevaid seisukohavõtte. Raske on isegi määratleda, millega on tegu, kuid aimu võib anda, et autor alustab lugu enda võhiklikkust tunnistades: „Tundsin ebamugavust, sest eeldati, et sobin kommenteerima seda kõmulist fenomeni, aga ma kuulsin seda nime esimest korda.“
Artikli lühike iseloomustus olekski järgmine: eesti meesintellektuaal jagab oma guugeldamise tulemusi arvamusloona, milles kirjeldab tuntud vägistamisõigustaja tegevust hetero-pride’i aktina, panustades suurelt samasse probleemi, mida kujutab endast Andrew Tate. Pole siis imestada, et Kunnust sobivaks kommentaatoriks peeti. Tundub tõesti, et tegu on omamoodi „Voonakeste vaikimise“ stiilis arvamuse küsimisega, ainult et Hannibal Lecteri tähelepaneliku psühhiaatrilise hinnangu asemel saame Jordan Petersoni praaliva figuuri kohaliku kurva varju. Kindlasti aga tahan Kunnust tunnustada, et ta vähemalt ebamugavustki tundis. Ebamugav lugemine on see tõesti.
Kunnuse analüüsi problemaatilisuse juures ei saa mööda vaadata sellest, et Kunnus on ühe teise võrdväärse, üksildastele meestele suunatud eluõpetaja ohver. Ma räägin muidugi Jordan Petersonist, kelle Kunnus oma arvamusloos ka otsesõnu kõrgemale pulgale asetab. Tajudes Tate’i kui tugevat konkurenti, üritab Kunnus teda ebaedukalt „süljeläraka“ tasemele madaldada ega võta oma analüüsimaterjali tõsiselt. Neil, kes ainult tema arvamusloo põhjal otsuse langetavad, võib lõpuks jääda Kunnusest isegi kehvem mulje kui Andrew Tate’ist. Kunnus heidab Tate’ile küll ette tsiviliseerimatust ja nartsissismi, kuid õiguse olla vägistamiskultuuri lipulaev võtab Kunnus temalt vähemalt arvamusloo kirjutamise ajaks üle.
Foto: Mark Tegethoff
Füüsiline vägistamine = metafoorne kastreerimine?
Vahemärkusena mainin, et „vägistamine“ pole siinkohal katse emotsionaalselt laetud sõnaga Tate’i rünnata. Kes soovib, võib minna Vice News’i lehele kuulama, kuidas Tate enda vägistamisohvrile selgitab, et too peaks olema õnnelik, sest teda keppis kõige ohtlikum ja targem mees planeedil. Tema avalikkusse lekkinud isiklikest sõnumitest on selge, et seksuaalne vägivald on Andrew Tate’i silmis praktiline eeldus sugudevaheliseks kommunikatsiooniks ja mehelikkuse mõõdupuu. Vägistamist õigustab ta üpris teadlikult – ja eneseteadlikkus on voorus, millest Kunnusel vajaka jääb.
Vägistamist käsitledes liigub Kunnus kohe soolise eneseväljenduse probleemi juurde, selgitades, et „psüühilised tahud, mida Tate puudutab, vajavad kultiveerimist, mitte väljajuurimist. Nende väljajuurimine tähendaks kastreerimist“. Säärane mõtteviis paneb paika aluseelduse, et naise vägistamine on mehe looduslik olek, millele vastandub tsiviliseeritud mees, keda Kunnus näeb eelkõige pereisa rollis.
Sealt edasi liigutakse vägistamise juurest arusaamatutel põhjustel naiste „sookuriteo” (Kunnuse võrdlemisi düstoopiline sõnakasutus) juurde, nimelt kastreerimiseni. Oluline on tähele panna, et erinevalt vägistajast mehest ei soorita kastreeriv naine oma „sookuritegu“ päriselt, vaid tegu toimub „mõistagi ülekantud, psühhoanalüütilises tähenduses“. Teisisõnu, naine ei pea kuritegu isegi päriselt toime panema, et kurjategija rolli jääda. Alternatiivne tõlgendus võib olla see, et vägistamine polegi päris kuritegu, vaid kuritegu peamiselt sümboolses mõttes. Eks igaüks valib oma tõlgenduse, kuid sellisena suudab sümboolne kastreerimine kunnus-petersonilikus radikaalses sooideoloogias meeste toime pandud seksuaalset vägivalda küll mitte vabandada, kuid vähemalt selgitada.
Võib ka heas usus tõdeda Kunnuse soovi rõhutada, et naissugu on meestega võrdväärselt nõme – nii saab autor end rohkem võrdõiguslase ja progressiivina tunda, samal ajal midagi hingelt ära saades. Võib-olla tuleks kunnus-petersonliku soolise võrdõiguslikkuse nimel edaspidi esitada vägistamisstatistikat ainult kõrvutatuna kastreerimisstatistikaga. Minu kogemus naistega on mulle küll õpetanud, et isegi domineerivad ja agressiivsed naised eelistavad oma mehi kastreerimata kujul, aga eks kogemusi ole erinevaid.
Kui naine on omand, pole koduvägivald probleem
Edasi ei lähe arutluskäik meeldivamaks. „Praegune kastreerimiskultuur on lühinägelik katse muuta maskuliinsus ohutuks. See kahjustab naisi sama palju kui mehi,“ hoiatatakse lugejat, mis kõlab loo üldises kontekstis ähvardusena. Umbes nagu vägistamisähvardused soolist võrdõiguslikkust edendavate ametnike kirjakastides, mis väljendavad mõtet, et kuigi mina olen vägistamise vastu, siis mitte nende inimeste vägistamise vastu, kes vägistamisi üritavad ära hoida. Aga ehk on põhjus minu heausksuse puudumises. Mõttekäigu struktuurne sarnasus on kindlasti juhuslik ja pakutud lahendus – „abielu ja isadus, see transformeerib agressiivsuse kodukaitseks“ – on kahtluseta efektiivne ja toimiv viis, kuidas probleem meie ühiskonnast välja juurida (või vähemalt ei kahtle selles Kunnus). Ehk pole see siiski katse peita vägistamised koduseinte ja traditsiooniloosungite taha ning lapsed, kes niisugustes õnnelikes peredes kasvavad, ei hakka kunagi maskuliinse eneseväljenduse ja seksuaalvägivalla vahele võrdusmärki tõmbama.
Mulle tõesti meeldiks mõelda, et üks pisike sõrmus sõrmes võiks agressori ümber kasvatada, kuid argumente ausalt vaagides pean tunnistama, et Kunnuse eeldatud „transformatsioon“ tähendab pigem seda, et abielus naine on seksuaalse agressiooni vastu „kaitstud“, kuna abielu on naise kehalise autonoomia ära kinkimise akt ja seega on kõik edaspidine konsensuslik. Võib-olla oleks täpsem öelda, et seksuaalne agressioon ning kodu ja omandi kaitse muutuvad abielus mehe jaoks võrdväärseteks nähtusteks ja seega nende eristamise vajadus kaob. Naine loetakse lihtsalt muu omandi hulka.
Nagu näha, pole viisides, kuidas Kunnus vägistamist õigustab, midagi uudset. Mida aga vaatluse all olev arvamuslugu näitab, on see, et pseudomaskuliinsuse müügimehed ei ole nišiprobleem, mis vaid kapseldunud noormehi endasse haarab. Uurime järgnevalt, miks see nii on.
Mehed on Andrew Tate’i jaoks “mehed” (men), naisi kutsub ta samades lausetes bioloogiliste karakteristikute järgi, sõnaga “emane” (female).
Identiteedimüügist igavese džihaadini
Ilmselt pole kellelegi võõras fenomen, et turundusvõttena eripärast identiteeti müües saab oma toote sisutühjust ja väärtusetust varjata. Sellist võtet kasutades pole Andrew Tate ettevõtjana ja hea turundajana mingil moel erandlik. Vastandumine eeldatud „põhivoolule“ ja teatav sümboolne agressioon ühiskondlike institutsioonidele vastandudes on harilikud nähtused. Miks me sellises olukorras oleme, on juba keerulisem küsimus.
Identiteedimüügi fenomeni aluseid ei saa avastada mingitest arhetüüpidest või viisidest, kuidas üks juutuuberist Harry Potteri tõlgendaja müüte mõtestab. Algpõhjus on alati olnud demokraatiavastased poliitilised huvid, mille üks töömeetod ühiskonda identiteedipoliitikaga tuimestada. Võib küll argumenteerida, et poliitikud on selle tarbimiskultuurist üle võtnud, kuid meetodi ajalugu polegi niivõrd tähtis. Oluline on, et tarbimiskultuuris ja poliitikas on sellise identiteedimüügi kõrvalnähud sootuks erinevad. Tarbimisest pole sisutühjade eluviisitoodete ilmudes praktilised esemed ära kadunud. Seadusandlik võim on aga üks mõtteline tervik, mis muutub üha enam probleemipõhisest identiteedipõhiseks ning „alternatiivse toote“ leidmine kodumaale on palju keerulisem probleem.
Demokraatias eksisteerivast poliitilisest võrdsusest võõrutamiseks on hakatud valimisprogramme üles ehitama identiteedi alalhoiule. Väitega, et on olemas mingid „traditsioonid“ ja „väärtused“, mille säilitamisega poliitika tegeleb, üritatakse luua erandeid demokraatlikele alusprintsiipidele. Tituleeritakse end uhkelt konservatiivideks, vältides nõnda kuhjuvate probleemide lahendamist. Praktikas on tegemist reaktsionääridega, kes modifitseerivad „traditsioone“ vastavalt oma valijate emotsionaalsetele ootustele.
Traditsioon on kogukonna läbielatud kogemus, mitte politiseeritud lubadus. Traditsiooni ei saa lubada. See aga ei takista identiteediotsingute projitseerimist kättesaamatusse minevikku. Identiteedita „konservatiivid“ on nõus säärase olekuga seni, kuni nad teavad, kes on nende emotsionaalses segaduses süüdi. Olgu selleks mehi kastreerida soovivad soolise võrdõiguslikkuse ametnikud või Ukraina juudihomonatside armee. Mis kõige hirmutavam, selline traditsioonikultus ei paku eesmärke, milleni saaks kunagi praktiliselt jõuda. Saab vaid pidada igavest sõda rahvuse, rassi ja identiteedi nimel.
Pseudoprobleemid hajutavad publiku tähelepanu
Lihtsad, kuid end korduvalt tõestanud võtted demokraatiast võõrutamiseks on rääkida: 1) ähvardavatest perverssustest; 2) laste kaitsmise vajadusest; 3) sõnavabaduse ja eluviisi kaitsest. Kontrolli alt väljas tühistamiskultuur; laste “soovahetused” Rootsis; Kanada seadus, mis piirab sõnavabadust, kohustades kasutama kindlaid asesõnu; eksperimentaalsed koroonavaktsiinid, mida lastele peale surutakse; konservatiivsete lektorite vallandamine, tsenseerimine ja tagakiusamine USAs; kristlaste usuvabaduse piiramine USAs; ukrainlaste risti löödud vene poiss. Kõiki neid nähtusi ühendab asjaolu, et ükski neist ei ole reaalne, kuid sellest hoolimata ampsavad sarnased anekdootlikud lood üha suurema tüki meie tähelepanumajandusest.
Demokraatia lagundamise paratamatuks kõrvalnähuks on libateadus, pseudoprobleemide esilekerkimine ja väärinfo levik. Kasutades nõukogudeaegses Ukrainas sündinud Suurbritannia ajakirjaniku Peter Pomerantsevi sõnu, siis „see ei ole propaganda“ – praegused poliitilised radikaalid ei ürita kedagi üheski maailmavaates veenda. Eesmärk on vaid segadusse ajada, hirmutada ja külvata uskumust, et demokraatia on vaid tähendusetu fassaad. Seepärast tunduvad ka fašismisüüdistused enamasti ülepingutatud, kuna fašism oli ju koherentne ideoloogia. Oli ju? Kindlasti nad kõik teadsid, mida nad teevad ja mitte mingil juhul polnud tegemist demokraatia lagunemisest alles jäänud hüpermaskuliinse massihüsteeriaga, eks?
“Kasutades nõukogudeaegses Ukrainas sündinud Suurbritannia ajakirjaniku Peter Pomerantsevi sõnu, siis „see ei ole propaganda“ – praegused poliitilised radikaalid ei ürita kedagi üheski maailmavaates veenda. Eesmärk on vaid segadusse ajada, hirmutada ja külvata uskumust, et demokraatia on vaid tähendusetu fassaad.
Säärane „mittepropaganda“ teatab meile püsivalt, et mehelikkus on ohus ja vajab kaitsmist. Rõhk maskuliinsusel on arusaadav, sest teatud põhjustel (millel pole päris kindlasti seksismiga midagi pistmist) on meeste poliitikast eemal hoidmine kõvasti töömahukam. Mittepropaganda on seni olnud üpris edukas. Vähe on demokraatlikke ühiskondi, kus uus põlvkond vanadele olijatele poliitilist konkurentsi pakuks. Üles on kasvatatud kogukonnata ja poliitiliselt esindamata jõuetu põlvkond mehi, kes muretsevad, et sooline võrdõiguslikkus pärsib nende mehelikkust. Kuidas feministid mehelikkust alla suruvad? Kuidas abieluvõrdsus abielu väärtuse ära hävitab? Neile küsimustele aga ei anna keegi vastuseid, sest tegemist on pseudoprobleemidega. Nagu Jungi arhetüübid Jordan Petersoni käsitluses, on need legoklotsid, mida kergelt eksitatavale lapsele mängimiseks visata, et too ei tülitaks.
Paljud arukad inimesed suudavad mõista, et meile enesesäilitamise sildi all müüdavaid konservatiivseid väärtusi ja põhimõtteid pole ajaloos sellisel kujul kunagi eksisteerinud. Identiteedipoliitilised arutelud meedias on tihti laisad valed. Isegi suuremat teadmistepagasit omamata kumab neist läbi, et „väärtused“ ja „põhimõtted“, mida jutlustatakse, pole nende esitajate isiklikud seisukohad. Eksisteerib tungiv vajadus, et kuulaja neisse väärtustesse usuks, samal ajal kui uskumise vajadus ei laiene neile, kes on ise võimu juures. Niisugune silmakirjalikkus tekitab laiema küsimuse: milleks see vaidlus? Identiteedipoliitika tõlgendajad nagu Peterson ja Tate annavad sellele küsimusele vastuse.
Vägistamist õigustada on tulus äri
Kui Peterson annab oma jälgijatele palju intellektuaalseid legoklotse, millega enda piiritut taiplikkust nautivad mehed kodus edasi mängida saavad, siis Andrew Tate’i stiil on anda otseseid vastuseid – võte, mis sobibki rohkem tegudemeestele. Kui peaksin tema sõnumi kuidagi kokku võtma, siis võiks selle sõnastada umbes nii: sa pead saama rikkaks, sest siis seisad sa kõrgemal neist viljatutest konfliktidest, millesse Sind mässida üritatakse, ja isegi vägistamine on Sulle lubatud. See kõlab jõhkralt, kuid ausalt ja ausust väärtustab kõrgelt iga noor, keda vahel ikka veel lapsena koheldakse. Omamata poliitilisi ambitsioone on Tate lülitunud identiteedipoliitika diskussiooni, mida on seni peetud peamiselt poliitilistel motiividel. Sarnaselt Petersoniga on temagi trump, et nii mädas diskussioonis suudab isegi patoloogiline valetaja ausana särada.
>Lõpetuseks tasub rõhutada, et Andrew Tate ei esinda mingit tsiviliseerimata ürgmehelikkust, mille suunas näpu viibutamine meid aitaks. Ta on edukas ettevõtja vägistamise õigustamise innovatsiooni valdkonnas.
Meediasära eemaldades jääb aga alles üpris harilik sotsiopaadist vägistaja. Püsiv endale kui agressorile osutamine lootuses ohvreid vaikima hirmutada; eitava vastuse korral naiste mõnitamine enese tuimestamiseks, et mitte emotsioone läbi elada; järjepidev enese saavutuste suuremaks valetamine; kinnisideed inimeste hierarhiatest intelligentsuses, tugevuses ja erakordsuses enese määratlemise alustalana – kõik need on üpris tüüpilised omadused petiste juures, kes näevad oma pettuste edus iseenda erakordsuse tõestust.
Kohati on Tate ka uudne ja seda tasub märgata. Oma sotsiaalmeediakarjääri alustas ta poliitikast tuntud strateegiaga: ärrita sotsiaalmeediat, postitades arvamusi nagu „depressioon pole tegelikult olemas“ või „naised peaksid vastutama, kui neid vägistatakse“. Erinevalt poliitikutest polnud tal aga tarvidust valimiseani oodata, seetõttu on tema innovatsiooniks olnud erakordne oskus jõuda lasteni, kasutades ära laste haridussüsteemi vastast frustratsiooni. Uudne on seegi, kuidas ta on korraldanud oma sotsiaalmeedia sisuloomet eeldusel, et varem või hiljem ta blokeeritakse. Tema sisu on loodud lühikeste jagatavate klippidena, mida on kerge ringlusesse paisata ka siis, kui teda ennast enam platvormil pole. Blokeerimine annab aga võimaluse ohvrirolliks ja loob põhjenduse, miks tema jälgijad peaksid tulema üle tema poolt pakutavatesse tasulistesse skeemidesse. Selline strateegia seab mõneti kahtluse alla kogu blokeerimise efektiivsuse. Tate’i eesmärk on algusest saati olnud sotsiaalmeediaplatvormidelt väljumisega kasutajaid kaasa tõmmata. Uudne ja erakordselt efektiivne lähenemine on põhjus, miks Tate meie tähelepanu väärib.
Lõpetuseks tasub rõhutada, et Andrew Tate ei esinda mingit tsiviliseerimata ürgmehelikkust, mille suunas näpu viibutamine meid aitaks. Ta on edukas ettevõtja vägistamise õigustamise innovatsiooni valdkonnas. Erinevalt enamikust poliitilistest reaktsionääridest vajab ta seda õigustust ka oma isiklikuks eluks, mitte ainult odavaks tähelepanuks. Seetõttu on ta paratamatult siiram ja tähelepanelikum valdkonnas, mille poliitilised reaktsionäärid on tema tulekuks ette valmistanud. Osalt on tema olemasolu ilmselt paratamatu: kui teda poleks, siis mõtleks Martin Helme ta välja. Aga tema negatiivse mõju eeldused ei eksisteeri mitte meheks olemises, nagu väidavad Kunnus ja paljud teised, soovides oma seksismi maskeerida. Need eeldused eksisteerivad meie poliitilises kultuuris – selles, mis kõige otsesemalt kujundab meie arusaama võimust.
