fbpx

Hommik Anuga, õhtud onuga

Esimene stuudio
Septembris olid “Esimeses stuudios” külas kolm naist ja seitseteist meest. Saatejuhid olid kõik mehed. Illustratsioon: Bad TV / Feministeerium

Võime kodanikena tituleerida Rahvusringhäälingu julgelt meie kõigi omaks ja sestap olla ka sealsete tegemiste suhtes nõudlikud. Juba aastaid sunnivad paljud saated küsima: kus on naised? Seda eriti poliitikasaadete puhul nagu “Esimene stuudio”.

Nii loob näiteks “Terevisiooni” ning “Ringvaate” sooliselt tasakaalustatud eeter õdusa mitmekesisuse ning seda peegeldab ka ilmselt mõningal määral saadete edu. 

Täiesti teistsugune lähenemine valdab aga kahetsusväärselt kõige magusamal ajal ekraani täitvat “Esimest stuudiot”. Viimast on põhjust eriliselt luubi alla võtta, sest tegu on Eesti Televisiooni juhtiva arutelusaatega. Mõttevahetuse fookuses on ühiskonnas olulised probleemid, tihti käsitletakse ka poliitikat. Kuigi käimas on juba viies hooaeg, on kaalukust kasvatanud koroonakriis ja Ukraina sõda, mistõttu paljud vaatajad soovivad kommertskanalite meelelahutuse asemel hoopis adekvaatset infot otseallikast. 

Saatejuhte on kolm Mirko Ojakivi, Andres Kuusk ja Johannes Tralla. Suuremate rindapistmiste puhul suunatakse väitlust kahekesi, ning see, et ühtki naist pole piisavalt väärikaks ajakirjanikuks peetud, riivab koledasti silma. Eriti ebameeldiv oli näha seni kaht kõige suuremat parlamendierakondade suurt debatti. Kaitsepoliitika üle väitlesid 28. septembril Hanno Pevkur, Urmas Reinsalu, Raimond Kaljulaid, Leo Kunnas ja Neeme Väli. Saatejuhid olid Mirko Ojakivi ja Andres Kuusk. 14. septembril oli juttu elektriturust. Stuudios olid poliitikutest Mart Võrklaev, Lauri Läänemets, Helir-Valdor Seeder, Jüri Ratas ja Martin Helme, debatti vedasid Johannes Tralla ja Andres Kuusk. Mõlemast korrast jäi mulje, et jutte islamistliku patriarhaadist polegi nii raske ette kujutada – suudame ise samasugust meeste domineeritud maailmapilti väga edukalt toota.

Esimene stuudio
Mehed saunas ehk “Esimene stuudio”. Foto Kroonikast.

Naisi marginaliseeritakse

Naisi on jätkuvalt üle poole rahvastikust, ent neid marginaliseeritakse. Tänavusel telehooajal on “Esimesse stuudiosse” septembris üks ühele vestlustele kutsutud seitse meest ja kolm naist. Oktoobri alguses oli mehi neli ja naisi esinejate seas kolm. Sellega võib võrrelda maid ja juunit, kus eraldi vestlemas ei käinud ühtki naist. Võime küll öelda, et parteidel võiks olla taipu lasta stuudiosse naisi mitte ainult kultuuri- ja sotsiaalküsimuste puhul kaasa rääkima – sest kodukulud ja perede julgeolek pole sugugi ainult maskuliinsed teemad –, kuid dikteerida külaliste valikut me siiski ei saa. Tasakaalustuseks saame aga valida teistsuguseid saatejuhte. Ja kui stuudios on kaks saatejuhti, siis üks peaks ilmtingimata olema naine. See on lihtsalt aus ja tänapäevane. 

Võib ehk purtsatada, et meil on ju esmaspäevases “Välisilmas“ Astrid Kannel, kuid temagi juhib seal saadet koos kolme härraga. Miskipärast on üks neist taas ilmselt toimetuste lemmik Johannes Tralla, kelle mootorrattasadulast juhatatud reisisaated on sarnaselt ratta- ja automatkasarjadega rahvustelevisiooni kontekstis küsitava väärtusega. 

Eesti Televisiooni tasakaalustatusest, sõltumatusesest on palju räägitud. Ometi ei suuda tagasivalitud ERRi juhatuse esimees Erik Roose oma tööd hästi teha – tekib kuri kahtlus, et Postimehe patriarhaalne taak on tal ikka turjal.

Naiste esinemishirm või tõrjutus?

Tele- ja raadiomajast kostetakse kriitikale vastuseks, et naisi tuleb taga otsida tikutulega ning naised ei taha tihti ise poliitikateemadel kaasa rääkida ega arutelusid juhtida. Põhjuseks olla, et taoliste ettevõtmiste puhul satuvad naised sageli ränga tümitamise alla – kommentaatorid võtavad hambusse nii nende riided, keha kui ka seisukohad. 

Mind on raske veenda, et naissoost inimene ei võiks sirguda ühiskonnas kaalukaid dispuute vedavaks armastatud saatejuhiks ning olla sama mõjukas kui näiteks Tralla, Kuusk või Ojakivi. Tegelikult tundub, et otsustajatel ei ole lihtsalt pädevust. 

Ei saa ju öelda, et targad sõnakad naised (ja ka mehed) on maailmast otsa saanud. Neile tuleb lihtsalt võimalus anda. Ma ei mõtle muidugi sel kohal suvepraktikat, vaid avalikke konkursse. Praegu sõelub ringhääling suure šõuga välja ilmateadustajaid, mis on sisuliselt karismaatilise tekstilugeja koht ehk üsna mõttelage amet. Kodulehel otsitakse aga sageli IT-spetsialiste. Samas ei kuulutata välja avalikke võistlusi, kus saaks kandideerida saatejuhiks. Kehv on ka, et ei korraldata enam üldse saatesarjade konkursse. Praegu on see ideedevaesus näha – juba palgal olevaid oma töötajaid loksutatakse ühest saatest teise ning võimaldatakse eelkõige just neile võimalust autorisaateid teha. Omadele tuleb anda tööd! Sinna kõrvale jõuab ETVs muidugi muudki. Kuid olgem ausad, mujalt pärit sisuga saated on sageli räme sisuturundus. 

Naised – tumm enamus?

Probleeme on teisigi. Ei pea olema eriline geenius, et märgata, et sageli on nii ekraanil kui ka ekraani taga toimetavate inimeste puhul tegu sama pere liikmetega. See on eetiline dilemma, millest aga meil rääkima ei kiputa. Ühiskonna väiksusega õigustatakse selliseid moraalseid küsitavusi sageli (näiteks teatris või kõrgkoolis). Jääb siiski õrn kahtlus, kas keegi saab töö professionaalsuse või veresidemete alusel?

Tundub veidike lohutav, et ERR ja BFM käivitasid toimetaja-saatejuhi mikrokraadiõppe. Ehk tuleb sellega kaasa loodetud muutus?

Toonitan: naised pole mingi ekstreemne vähemus, vaid ETVs vaikima sunnitud enamus. Kaasaegses demokraatlikus mõtteruumis on naistel meestega ühiskonnas võrdne koht. See ei tähenda ainult õigust käia valimas või oma keha üle otsustada, vaid sõnavabadust, mis tähendab paljus osalemist avalikes aruteludes. Meedia on tänapäeval üks neid olulisi platvorme, moodsa aja agoraasid, kus diskussioone pidada. Ei pea seisma pea peal ega tegema muid keerukaid trikke, et meie olulisima telediskussiooni kvaliteeti parendada. Naisi tuleb teadlikult tööle palgata ning vaadata, et neid meeste kõrval võrdsel määral kaasa mõtlema kutsutakse. 

 

34
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.