fbpx

Toimetuse veerg. Kuidas minna ajakirjandusega edasi?

Illustratsiooni autor Brit Kikas

Oktoober on meediapädevuse ja meediakriitika kuu, ehk aeg on sobiv feministlikult ajakirjanduse kui neljanda võimu tugevusi ja nõrkuseid vaadelda. Avalikkus on sooliselt kreenis ‒ kes seda ei teaks! Meedias kõlab rohkem meeste hääl, ühiskondlikult mõjukate teemade saatejuhid on mehed, arvamusveergudel on valdavalt mehed. Samas ‒ ohvritena kujutatakse enamasti naisi, olgu selleks koduvägivald või sõda. Äärmuskonservatiivid süüdistavad kõiki inimõiguste eest seisjaid ühiskonna lõhestamises ja nii avanebki Overtoni aken diskussiooni poliitilisel skaalal absurdselt populistlikus tiivas.

Ühiskonda hoiab koos usaldus ja ajakirjandus mängib selle loomises üht peaosa. Pikaajaline rahvusvaheline uuring Edelman Trust Barometer kuulutas 2021. aasta usalduspankroti aastaks. Seda ilmestas, nagu Katrin Tiidenberg hiljutises meediaanalüüsis välja tõi, et 59 protsenti Edelman Trustile vastanutest arvas, et ajakirjanikud püüavad inimesi nimelt eksitada, kas rängalt liialdades või valeväiteid avaldades, ning et meediamajad levitavat pigem mingit ideoloogiat kui hoolivad avalikkuse informeerimisest.

Ajakirjanduse uurija Ragne Kõuts-Klemm toob välja, et arvamuskülgedel domineerivad mõneti üllatuslikult ajakirjanikud. Selline dünaamika aga toidab usaldamatust, sest ajakirjanikud on professionaalsed polemiseerijad, kes jätavad meedias tavakodanikud, ametnikud ja kultuuritegelased varju, viies sedasi arvamusruumi tasakaalust välja. Samas, nagu Katrin Tiidenberg välja toob, ei huvita enam kedagi „mida valitsus, meedia, kirik, halvemal juhul ka teadus ja meditsiin ütlevad, sest neist institutsioonidest väljuvad sõnumid on killustunud“ ja nõrgestavad üksteise mainet. Tiidenberg toob välja, et killustatuse tagajärjel laiub avalikus arutelus ühiste kontseptuaalsete aluste puudumisest tekkinud vaakum, mille täidab vastanduvate sõnumite tulv, mida enam funktsionaalselt lugeda ei jaksata.

Inimesed tahavad aeglasemat ajakirjandust

Tiidenberg kirjeldab, et usalduskriisis vaevlevad valdkonnad võtavad pahatihti enda olemasolu õigustamiseks kasutusele mõõtmispõhised standardid. Nii on ajakirjandus end teinud sõltuvaks klikimajandusest, ent sensatsioonilised klikipealkirjad õõnestavad usaldust. Selliste artiklite tootmine muudab paljude ajakirjanike kui inimeste töö järjest sisutumaks ja tühisemaks. Kuid infomüra on muutunud vägagi reaalseks probleemiks, sest nagu Kõuts-Klemm märgib, „uuringud näitavad, et äärmuslikke vaateid esitava alternatiivmeedia jälgijaskonna moodustavad inimesed, kes on ühiskonnas ja kaasinimestes pettunud, ja kes tunnevad vähem huvi poliitika, majanduse, ühiskonnaelu teemade ning üldse uudiste vastu“. Alternatiivmeedia (nt Telegram.ee, Objektiiv jt) lugejad on loobunud osalemast peavoolus normaalsuseks peetavas ühiskonnakorralduses, sest neist ei olene midagi. Peavool käsitleb omakorda alternatiivmeedia lugejaid ühtse seksistlike äärmuslaste massina, luues nii endale ruumi olla pisut vähem seksistlik, sest vahel avaldatakse ka ju feministlikke seisukohti.

Seega, peavooluajakirjandus veab praegu alt nii oma tegijaid ja lugejaid kui ka ühiskonda, mis nende koostöös vormub. Ajakirjandus on usaldusväärsem siis, kui avalikus arutelus hoitakse võimalikult eri perspektiivid (mh sugu, haridus ja rahvus) tasakaalus, kirjutatakse arusaadavas ja heas keeles, arvamuskülgi toimetatakse ning eetris öeldud väited selgitatakse lahti. Näiteks, kui poliitik räägib mingisugustest uudsetest numbritest, tuleb ajakirjanikul nende õigsust kinnitada või ümber lükata. Need on ka ajakirjandusvabadust iseloomustavad tööd, mida on viimastel aastatel hakanud piirama ajakirjandusväljaannete liiga väiksed eelarved, nagu märgib Kõuts-Klemm. Seega tuleks ajakirjandusel vähendada infotulva kiirust, toota vähem klikindust ning samas pakkuda paremini toimetatud, läbikaalutud sisu, kus ajakirjaniku töö pole tühi rööprähklemine, vaid sisuliselt eesmärgistatud.

Sugu pildis

Ajakirjanduses ilmuvad soolised representatsioonid kujundavad normid ja rollid, milles naisi ja mehi nähakse. Ühe soo hääle ülekaalukas esinemine valdkonnas tekitab selle valdkonna kohta avalikud ootused ja stereotüübid, mida inimeselt üldse eeldatakse. Kogu maailmas on naine jätkuvalt peamine meediasisu tarbija sotsiaalvõrgustikest televisiooni ja uudisteportaalideni. Global Media Monitoring Project 2020 andmetel on aga mees peamine uudistepakkuja paljudes riikides. Näiteks Eestis on naissoost saatejuhte 44 ja naissoost reportereid 36 protsenti. Sealjuures on intervjueeritav ehk infoallikas valdavalt mees, ehk 75 protsendil intervjuudest usutletakse meessoost eksperti ja kõigest 25 protsendil juhtudest naist, ning mittebinaarne inimene kaob nende vahele hoopiski ära.

Naiste esindatus sõltub sellest, mis on parasjagu aktuaalne. 2020. aasta globaalne meediamonitooring avaldati enne koroonaviirust ja praegust sõda. Võib oletada, et koroonakriisi ajal, kui päevakorda tõusid sotsiaalhoolekandeteemad, oli meedias pisut rohkem naisi – perearste, õdesid, hoolekandespetsialiste. Nüüd, kui seitsme kuu jooksul on kõige olulisemad uudised Ukraina sõjast, on meeste domineerimine avalikkuses järsult tõusnud ning mehed võtavad sõna nii kaitse-, poliitika- ja rahandusteemadel kui ka energiaküsimustes. Sealjuures saavad eriliselt vähe eetriaega kliimanoored.

Niisiis joonistavad meedias meie maailmapilti peamiselt mehed. Kuidas see pilt välja näeb? Telelugudes ja uudisteportaalide artiklites esineb naine kõige sagedamini millegi tunnistajana või jutustab isikliku loo, ning tõepoolest, enamikul juhtudel langeb maailma mis tahes intsidendi ohvriks naine. Meediast võib jääda mulje, et naised peaaegu ei tööta ekspertidena ning agressoritekski osutuvad nad pigem harva. Ajakirjanikud mainivad naist kirjeldades sageli tema perekonnaseisu, olgu ta abielus või mitte. See ei kehti ainult konservatiivsetes ja traditsioonilistes riikides: Eestis mainitakse naise perekonnaseisu 67 protsendil juhtudest, mehe puhul aga mainitakse seda haruharva.

Kuidas lõputus ja väga tihedas infovoos orienteeruda? Kas „tõde“, „objektiivsus“ ja „neutraalsus“ on sõjatingimustes üldse võimalikud? Missugust tegelikkust naiste esindatus meedias peegeldab? Kas meedial on veel lootust laiapõhine usaldus tagasi võita või otsustab selle sotsiaalmeedia tulevik? Kas selleks, et naised rohkem ühiskondlikult olulistel teemadel kaasa räägiks, peavad kõigepealt muutuma ajad, soolised stereotüübid või toimetajate otsused?



10
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Esimene stuudio

Hommik Anuga, õhtud onuga

Võime kodanikena tituleerida Rahvusringhäälingu julgelt meie kõigi omaks ja sestap olla ka sealsete tegemiste suhtes nõudlikud. Juba aastaid sunnivad paljud…

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.