fbpx

Mis paistab aknast pärast EKRE iket?

Illustratsiooni tegi Lucija Rasonja / Pixabay

Üle pika aja on meil talv, mis mulle ka meeldib. Vaatamata pandeemiale ja külmale kogen mingit eriskummalist õdusust. Tunnen, nagu oleksin pärast pikka matka raske koti just seljast visanud – ja näen, et ka tuttavad on sarnaseid momente hiljuti kogenud. Üks tunnistab, et seedimine on paranenud, teine tõdeb pingelangust. Kas võib asi selles olla, et poliitika on jälle igav?

13. jaanuaril teatas Jüri Ratas, et astub peaministri kohalt tagasi. Harjunud Ratta murtud ja tühjusesse vaatava pilgu ning üha süveneva seosetu jutuga üllatusin ikka väga, kui ühtäkki istus “Esimeses stuudios” täitsa teistsugune mees, kes vaatamata napile unele rääkis selgelt ja viskas lausa nalja. Kuigi enamjaolt tõsine, ei paistnud ta mulle inimesena, kellel oleks veel üks jama kaelas. Saates istus pigem inimene, kellelt on lõpuks üks rusuv koorem vähemaks võetud. “Skandaale oli liiga palju,” tunnistas Ratas. Tjah, ükski esitatud formaalne tänusõna koalitsioonipartnerite suunas ei varjanud tema kergendust. Neid sündmusi on siiani raske uskuda. Kas ükski poliitikahuviline tol päeval üldse suutis tööd ka teha? Lagunes Eesti taasiseseisvumisaja kõige rämedama kuvandiga valitsus ja kirsiks tordil hääletati kiuslik abielureferendum ka päevakorrast maha. Kui Kallas ja Reps pärast esimesi läbirääkimisi intervjuu andsid, tundus, nagu oleksin ühtäkki paralleeluniversumis üles ärganud. Kas ongi EKRE ike läbi?! 

Overtoni aken ehk kuidas mõeldamatust saab peavoolu osa

Trumpi võimulesaamisest ja Brexitist alates on poliitika kirjeldamiseks palju kasutatud Overtoni ehk poliitilise diskursuse akna mudelit, et selgitada, mis poliitikas ideede maastikul toimub. Overtoni aken on geniaalselt lihtne ja ütleb demokraatlikus riigis poliitika kohta tegelikult ainult üht konkreetset asja: (harilikult) uusi ideid poliitikasse ei too poliitikud per se, vaid inimesed rohujuuretasandilt. Poliitik kõigest jälgib, millised juba olemas olevad ideed võiksid talle valimistel edu tuua. Mudel kirjeldab, kuidas ideed peavoolu poliitikaarutlusse tekivad ja sealt kaovad. Overtoni akent kujutatakse ristküliku või ruuduna, mis tähistab poliitikas “vastuvõetavate” ideede hulka kõigi poliitiliste ideede mõttelisel teljel. Laiemalt ulatub ideede telg “mõeldamatust” “hetkepoliitikani”.* Telg, millel vastuvõetavate ideede rööpkülik liigub, võib olla mis tahes kahe vastandi telg, aga traditsiooniliselt on see vabaduse-piiramise telg. Mudelit kujutatakse harilikult selliselt, et liigutades aktsepteeritud ideede spektrit ühele poole, jäävad vastaspoolelt ideed poliitilisest diskursusest välja kui radikaalsed või mõeldamatud. Akna sisse jäävad ideed on poliitikute jaoks turvalised ehk poliitikute valimiskampaaniad toetuvad ideedele, mis on juba aktsepteeritud.

Overtoni aken

Overtoni aken on väga paindlik ja lihtsustav. Vastuvõetavate ideede aken võib olla kitsam või laiem sõltuvalt ühiskonnast; ideede telgi saab konstrueerida pea lõputult. Siiski on sellel üks varjatud eeldus: ühiskonna ühtsus või vähemalt nende ühtsus, kes poliitikas saavad kaasa rääkida. Overtoni aken ütleb midagi nii kaua, kuni aken on piisavalt kitsas, et tema liikumine ideede teljel on märgatav. Kui korraga on laual näiteks 90% tulumaks kõige rikkamatele ning sama populaarne on ka idee kõigile sõltumata sissetulekust tulumaksu kaotamine, siis katab Overtoni aken maksuküsimuses mõlemad ekstreemsed arvamused ja ei kirjelda enam midagi. Kriitikud ongi osutanud, et mudel töötas täpsemini praegusest märgatavalt ühtsemas ajalugu-on-läbi aegses 90. aastate Läänes, mil see välja mõeldi, mitte tänapäeva polariseeruvates ühiskondades. Kui aken laieneb nii palju, et katab mõlemad ekstreemsuse otsad, kaotab see võime ideedemaastiku muutusi kirjeldada. Viimased kaks aastat on kirjutatud Eesti polariseerumisest. Oletame korraks, et Eesti tõesti polariseerub. Kui Overtoni aken kaotab oma väärtuse sellises kliimas, siis miks ma sellest kirjutan? 

Esiteks kirjutan sellepärast, et see on tuttav kujund, mille käsitlus paljastab dissonantsi poliitiliste kogukondade maailmatajus ka Eestis. Kui minna korraks seda teed, et asetame Overtoni akna näiteks sotsiaalselt liberaalse-konservatiivse teljele, ütlevad liberaalsed poliitikakommentaatorid selle kohta, et Trumpi ja Euroopa paremäärmuslike rühmituste tõusuajastu on Overtoni akent järsult paremale nihutanud; Eestis kirjutatakse aga, et aken on räigelt vasakul, nii vasakul lausa, et ühe rahvusliku blogi autorid peavad vajalikuks kasutada varjunimesid. Kui USAs kirjutavad aknast väga mitmekesise suundumusega autorid, siis Eestis käsitlevad akent Meie Kirik, Objektiiv, Uued Uudised ja paar kahtlast masintõlgitud artiklitega blogi.** Erand on Hannes Rummi artikkel Lääne Elus. Enamasti jookseb aknajutt sotsiaalmeedias. Eri poolte rõhk ja esitus on erinevad, aga väitena käib kõikjalt läbi, et aken on nihkunud poliitiliste vastaste jaoks soodsamasse asendisse. 

Teiseks kirjutan sellepärast, et – mitte kujundit üleliia tõsiselt võttes – on ka polariseeruva ühiskonna tingimustes Overtoni akna mudelil midagi öelda, mis pakub vastuse mu mainitud dissonantsile. Mida laiem on aken, seda suurem on ideede hulk, millest võib tõenäoliselt poliitiline reaalsus saada. Mida suurem on võrdselt tugevate ideede hulk, seda ettearvamatum on poliitiliste muutuste perspektiiv: eri valitsused hakkavad üha enam üksteise tehtut ära kustutama (vt uut ettepanekut Eestis kooselu reguleerida ja USAs Bideni 15 täitevkorraldust). Klassikalises tõlgenduses kinnistab Overtoni akna mudeli järgi ristküliku keskmine punkt ehk “hetkepoliitika” selle lähedasi ideid populaarsetena ja destabiliseerib aktsepteeritud ideede kaugema otsa staatust, kus radikaalsest võib saada vastuvõetav ja vastuvõetavast radikaalne. Polariseeruvas ühiskonnas tuleb veel hiljuti radikaalseks peetud ideid vastuvõetavasse sfääri muudkui sisse ja need võivad end väga kiiresti laualt leida. Sellises olukorras jääb skaala tippude pooldajatele mulje, et aken nihkub üha rohkem vastaspoolele, kuid tegelikult laieneb aken mõlemas suunas.

Aken mitte ei nihkunud, vaid laienes

Mina kirjeldan vaadet aknast pärast EKRE iket nii, et pilt mitte ei nihkunud paremale, vaid laienes paremale. Nihke puhul näeksime vastassuuna ideede ja hoiakute kadumist poliitiliselt areenilt, kuid sotsiaalselt progressiivsed suundumused pole kuhugi kadunud. Sümboolselt mõjus on see, et meie peaminister ja president koos poolte ministritega on nüüd naised. Sisulisema poole pealt ei ole meil enam kliimasoojenemist eitav võimupartei, vaid lubatakse fossiilkütustesse uued investeeringud peatada. Teedeehituses on kurss seatud naaberriikidega parema ühenduse loomise poole, selmet nende poliitilisi juhte riiki likvideerivateks müüjatüdrukuteks ja tänavaaktivistideks kutsuda. Kallas on rõhutanud selle valitsuse teaduspõhisust ja Pentus-Rosimannus kriisiolukorras kärbete vältimist ja toetuste jätkumist. Muidugi on põhjust skepsiseks, kas asjad ka päriselt nii lähevad, kuid poliitikas on ka sõna tegu ja enda esitamine nimetatud viisil näitab enesekindlust, et piisaval hulgal valijaid ei ole läinud viimase kahe aasta sündmustega kaasa. 

Ideede amplituud on aga selgelt kasvanud. Mudelile toetudes peaks olema nii, et kui Overtoni aken nihkub, langevad vastassuunas ideed aktsepteeritute hulgast välja. Selle järgi oleks pidanud seadusega kinnistatud kooseluseadus, mille algatas kõige suurema valijate arvuga partei ja mis sai Riigikogus enamuse toel vastu võetud, viitama sellele, et vähemalt peavoolupoliitikas on homoseksuaalsust vaenavad ideed aknast välja visatud. Selle asemel ühiskond plahvatas ja äärmuskatoliikliku suunamudimise abil pani eelmine valitsus lauale hoopis samast soost inimeste vahel sõlmitavate abielude põhiseadusega ära keelamise (tegelikult mittesiduva referendumi kujul). Sellel hetkel polnud abielu isegi veel teema. Referendumiplaanidest aga tõukus omakorda selle vastandtees ehk homoabielude lubamine, mille petitsioon sai kaks tuhat allkirja vähem (35805) kui kunagine SAPTKi kooselu rakendusaktide vastane petitsioon (37854***). Sarnaseid pendliefekte tuleb akna laienemise tõttu kindlasti lähitulevikus veel. 

Akna laienemise destabiliseerivast mõjust on kirjutatud palju ja mitmesuguste nurkade alt. Minu hinnangul tajuti kõige selgemalt avalikus ruumis lubatava kõnepruugi muutust – ja seda poliitilise spektri kõigis otstes. Peadpööritav on mõelda, et EKRE keeletarvituse liikumine avalikku ruumi algas juba 2013. aastal kuulsa rämedusega “Kui on must, näita ust!” Pagulaskriisi ajal ja EKRE sõprade klubi Facebooki grupi tekkimise ajal võttis küberkiusamine pretsedenditud mõõtmed. “Õõnespuit”, “hobusevargad” ja “homod Rootsi” on kõigest ühe mehe klassika. Tagasi vaadates kestis absurdselt pikka aega iganädalane rituaal, et teed lehe lahti, vihastad, kurvastad ja siis mõtled, mida süüa teha. Alates EKRE tõusust kuni nende kaheaastase “koalitsioonikarjäärini” oleme iga nädal pidanud lugema, nägema ja kuulma, kuidas kliimasoojenemine on mingi ähmane nähtus, kuidas Trump tegelikult võitis valimised, kuidas Madison telefone varastas, kuidas süvariik on Euroopa Komisjoni huvides töötavad eriteenistused, mille ülesanne on takistada EKRE võimuletulekut, kuidas politseid ametist lahti kangutatakse, kuidas välistudengeid persse saata ja nii edasi ja edasi. 

Vanilla lähiminevik

Pärast Endlösungit on päris äge minna ajas tagasi 2000. algusesse ja vaadata Esto TV-d, kus Res Publica kampaania üle nalja tehti, näidates tollase partei ideid fanaatiliste, kohatute ja suisa fašistlikena; või Wremjat, kus Mart Laari kujutati kui SSi sõduritest lummatud ajaloolast. Kui vanilla siis veel kõik oli. Aastal 2021 paistavad nii Res Publica kui ka Laari Isamaaliit täitsa tsentristidena ning ikkagi demokraatlike toimimisviiside ja läänemeelsete erakondadena. Äärmusparempoolsed populistid**** on sikutanud Overtoni akent selles mõttes paremale, et parempoolsus seostub nüüd eelkõige nende kõnepruugi ja ideedega. Erakond Isamaa pidi EKRE lightiks muutuma, et relevantseks jääda, mis põhjustas sisemise lõhe ja sünnitas liikmeühenduse Parempoolsed, mille eesmärk on muuhulgas “astuda vastu äärmuslusele Eesti poliitikas”. Ma loodan, et me ei harju sellise Eestiga, kus anonüümne kommentaarium jääbki täituma ropu sõimuga, kommentaatoreid kutsutakse autoreid üles otsima, et neile koht kätte näidata, või et avalikult sõna võtvad naised saavad regulaarseid vägistamisähvardusi.

Overtoni akna laiaks löömine ei oleks saanud toimuda ilma ajakirjanduse panuseta, kes ilmselt, kartes üha valjemaid süüdistusi kallutatuses, on välja andnud stiililt ja sisult artikleid, mis 15 aastat tagasi oleks vähimagi kõhkluseta postkasti jäetud. Nii takka kiitmise kui kriitika näol korrutati paremäärmuslikke sõnumeid meile päevast päeva – kõik pandi nende jutupunkte rääkima. Samas ma ei taha näpuga viibutada. Ajakirjanikud on olnud romaani “Nõks-22” situatsioonis, kus neid kritiseeritakse tsensuuris ja vihaõhutamise võimaldamises korraga. Ühelt poolt aitab meedia äärmuslusele kaasa, kui Helmeid ja Varrot kajastab, teisalt nende ignoreerimine oleks ajakirjanduse kui neljanda võimu rolliga karjuvas vastuolus, eriti kui EKREst sai demokraatlikult valitsuserakond.

Vastandpaaride teke

Toimetuse valikutest moodustus üha süvenev teemade jaotuse efekt, mis minu kõhutunde järgi kangutas lahti demokraatia õigele toimimisele omaseid elemente, nagu vähemuste ja naiste õigused ning esindatus, ja asetas need uuesti (olen kindel, et tahtmatult) küsimuse alla, serveerides neid ühe poolena kui mitte just täitsa äärmuste debatis, siis mitte ka enesestmõistetavate arvamuste võitluses. Tekkisid vastandpaarid nagu LGBT noored vs. EKRE-vanainimesed, kes kuskil väikelinnas (no offence, Pärnu) kähmlevad; või SAPTK vs. MTÜ Oma Tuba, kui Rahandusministeeriumi projektirahad Varro juriidilise abiga ajutiselt peatati. Seda kõrvutamist märkab ka Propastopi lehel, mis on Uued Uudised, Objektiivi ja Feministeeriumi pannud ühte kategooriasse “maailmavaateliste uudisteportaalidena”. Kodanikuühiskonna ja soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks loodud MTÜd – ilma milleta tervet demokraatiat ei ole – on nüüd külg külje kõrval libauudiseid ja viha õhutavate organisatsioonidega, mõlemad esindamas diskursuse “üht poolt”. 

Peavoolu ajalehtede erapooletusesurve kasvas veelgi nende viimase kahe aastaga, sest üks populistliku radikaalse parempoolsuse võtteid on süüdistada ajakirjandust pidevalt ja agressiivselt vasakule kallutatuses.**** Eestis tundub vasakpoolsetele selline süüdistus naeruväärne, kuid minevikuvarjud ja kollektiivne mälu on eestlasi kõige vähegi punase suhtes vorminud ülitundlikuks ning valedel ajakirjanduse vasakule kallutatusest on seetõttu pikad jalad. Sarnaselt Vilja Kiisleriga usun, et toimetajad reageerisid uuele psühholoogilisele kliimale avaldamiskünnise langetamisega. Isegi Postimehe Facebooki kommentaatorite hulgas on vist iga artikli all paar-kolm trolli kohal, kes neid vasakpoolseks pasaleheks nimetavad. Erapooletus on kahtlemata ajakirjanduse alusväärtus, kuigi toimetajad on alati teinud valikuid ja teevad ka edaspidi. Erapooletuse põhimõtet kõikidele osapooltele võrdselt sõna anda võiks õiglaselt tasakaalustada faktipõhisuse põhimõttega: kui keegi kogu aeg korrutab selge ilmaga, et vihma sajab (või et USA valimisi võltsiti), siis pole ajakirjanduse ülesanne seda sõnumit pidevalt edastada, vaid vaadata aknast välja ja kajastada tõde. Valesid ei pea korrutama.

Kuigi valitsus on muutunud, ei ole EKRE ikke põhjustatud hoovused kadunud. Vaade aknast pole kõige parem, aga midagi ei ole suudetud veel pöördumatult katki teha (kui pensionisüsteem välja arvata). Overtoni aken ei ole nihkunud järsult paremale, aken pole ka puruks löödud, lihtsalt veidi hingedest välja veninud. See kuulutab tulevikuks uuesti huvitavaid aegu, aga seniks on mul hea meel, et poliitika on mõneks ajaks nii mõnusalt igav, et peab kirgi kütma sellest, et Kaja Kallas soovitas vabariigi aastapäeva tähistada omakeskis ja võtta pits valget viina.

 

* Nimetatud sildid on mudeli hilisem täiendus konservatiivse blogi ja “uudistekanali” RedState loojalt Joshua Trevinolt, kelle algupärast sissekannet mul ei õnnestunud leida, kuid mille fragmente saab lugeda siit.

** Mainitud allikad leiab guugeldades “Overtoni aken” juba esimeste vastete seast.

*** Algallikas on eemaldatud. Lähtume Inimõiguste Keskuse arvust, mis viitab SAPTKi enda lehele, kuid mida enam ei ole. Õhtuleht ja Delfi kirjutasid, et koguti 35 000 allkirja. Postimees, et 38 000 allkirja. 

**** Politoloog Tõnis Saarts paigutab EKRE ja temasarnased nähtused sildi alla radical populist right.

13
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Aasta sõimu ja iibepropagandaga

Pühapäeval tähistasime emadepäeva. Paradoksaalsel kombel juba teist korda kahe kuu jooksul. Nimelt peeti märtsis naistepäevakonverentsi, kus räägiti peamiselt ainult emadusest…

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.

Ostukorv
  • Ostukorvis pole tooteid.