Mang ja #MeToo: püsige teemas

Eelmisel nädalal tõi “Pealtnägija” avalikkuse ette ahistamised, mille oli toime pannud Igor Mang. Meedia lõi otsekohe kihama. Millest siis räägiti, mis või kes on teadjate ja arvamusavaldajate järgi see tegelik probleem? On see ahistamine? Või hoopis Maaleht, kes on aastaid naistele vahendanud Mangi kontakte, teades, et mehel on kalduvus naisi käperdada? Või on probleemi panustanud kõik need meediaväljaanded, kes on vorminud Mangist tuntud ennustaja, ja mõnuga, tuluteenimise eesmärgil avaldanud tema horoskoope?

Ei, Eestis on ahistamise põhiprobleem ohvritest naised. Meestearst Margus Punab leidis kiiresti üles probleemi tegeliku iva, teatades, et suurim probleem ei ole ÜKS pervert, vaid SAJAD, tegelikult paljud tuhanded meie inimesed, kes on vaimselt sedavõrd ebastabiilsed ja lihtsalt manipuleeritavad, ning et probleem on pidetutes, oma kultuuribaasi kaotanud inimestes. Liigsuure esoteerikahuvi pärast tundsid muret oma raadiosaates ka ajakirjanikud Toomas Sildam ja Anvar Samost. Punabiga nõustus ka Peeter Helme, kes lisas, et probleem on seotud ka Eesti meditsiini rahastamisega, sest järjekorrad nii psühholoogi kui ka psühhiaatri juurde on teinekord lootusetult pikad. (Siinkohas tuleb kiita Andrus Karnaud ja Ahto Lobjakat oma saates “Olukorrast riigis”, kes erinevalt kolleegidest suutsid teemas püsida.)

Ehk siis mitme (meessoost) arvamusavaldaja arvates on probleem vaimselt ebastabiilsed naised, kes otsivad abi, kusjuures Helme vihjab lausa psüühikahäiretele ja ravi kättesaadavuse puudumisele. See on vist võimalik vaid Eestis, et seksuaalsest ahistamisest suudetakse rääkida nii, et põhiprobleemiks ei ole ahistamine kui tegu, vaid midagi kõrvalist. Kui Suurbritannias tuli ilmsiks tuntud telenäo Jimmy Savile arvukad seksuaalse väärkohtlemise juhtumid, ei jäänud silma, et suurimaks probleemiks oleks peetud sadu lapseealisi ohvreid ja põhjuseid, miks nad on haiglaravil, olles manipuleerivale ahistajale nii kerge saak.

Esiteks, kuidas on üldse võimalik näha põhiprobleemi ohvrites, eriti #MeToo valguses? Mida #MeToo on näidanud, on see, kui kohutavalt laialt levinud on tüdrukute ja naiste seksuaalne ahistamine ning seda, kuidas see on saanud toimida vaikivate pealtvaatajate ja teadjate heakskiidul või lausa toetusel (Maaleht, eks ole). Teiseks, kes need mehed üldse on psühhiaatrilisi diagnoose panema? Isegi androloogil ei näe ma olevat kvalifikatsiooni seda pelgalt uudisklipi põhjal teha.

Samal ajal võib “Pealtnägijale” laekunud kirjadest lugeda, et ühe ohvri saatis Mangi juurde sünnikaarti tegema tema ema, kui tüdruk oli vaid 16-aastane. Teisel kontrollis Mang “sünnikanaleid” kui ta oli 18. Osa kirjeldab, kuidas Mang keeras ukse seestpoolt lukku ja pistis võtme taskusse, tekitades eos ohutunde. Ilmselgelt on põhjused, miks naised on tema juurde sattunud, erinevad. Mõnel võibolla tõesti oli hingehäda või oli ta kaotanud oma kultuuribaasi, mis iganes see ka ei oleks. Teiste puhul võis tegemist olla lihtsalt uudishimuga. Enamik oli ilmselt Mangist kuulnud tänu Eesti meediale (aitäh, Maaleht ja teised!). Ohvriks ei langenud ohvrid aga oma isikuomaduste tõttu, vaid seetõttu, et tegutses ahistaja, kes tahtis ahistada ja kirjelduste põhjal oli selles ka väga osav.

Lõpetuseks üks tähelepanek veel. Eestis on kuidagi popp parastada esoteerikahuvilisi. Tunnistan, et mul endal puudub esoteerikahuvi. Ma ei tea isegi oma pereliikmete tähtkujusid. Samamoodi on mul pelgalt kultuuriantropoloogiline huvi organiseeritud religioonide vastu ja suuremat tähelepanu pööran neile alles siis, kui religiooni praktiseerijad kuidagi minu elu soovivad reguleerida. Ma ei näe, et maailma suur- (või väike-)religioonid kuidagi tõenduspõhisemad oleksid kui tšakrad või tähekaardid, olgu pühakirjade uurijaid ja tõlgendajaid olnud ajalooliselt ükskõik kui palju. Aga ma ei ole näinud, et kirikuskäijaid või pärispattu uskujaid vaimselt ebastabiilseteks tembeldataks. Äkki hoiduks sellest siis ka alternatiivset usku inimeste puhul ja püsiks ahistamisest rääkides ahistamise juures?

44
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka