Christian Mogensen: incel’id nõuavad seksi, aga tegelikult otsivad nad õnne

Septembris esines Mogensen Tallinnas meeste võrdsete võimaluste konverentsil. Foto on tehtud aasta tagasi Reykjavikis, kui ta esines koos Feministeeriumiga #MeToo konverentsil.

Tavaliste inimesteni on teadmine incel’itest – digitaalsest meeste kogukonnast, kelle liikmed defineerivad ennast võimetuse järgi leida tüdruksõpra – jõudnud nende korraldatud terrorirünnakute tõttu. Alates 2014. aastast on incel’id toime pannud vähemalt kuus massimõrva. Digitaalset vägivalda naiste ja vähemuste suunal, mida selle kogukonna liikmed korda saadavad, on võimatu täpselt määratleda, sest seda on nii palju. Taani digitaalse noorsoopedagoogika keskuse konsultant Christian Mogensen näeb aga incel’eid ohvritena, kes vajavad abi. Mõistmist ja emotsionaalset tuge on neil mehed-ei-nuta maailmas aga väga raske leida. 

Christian, millal ja kuidas märkasite, et netis tegutsevate noorte vihaste meeste probleem on piisavalt oluline, et hakata seda uurima?

Kuna tegemist on mitmetahulise probleemiga, siis märkasin seda eri tegevustes. Alustasin oma tööelu mängutööstuses, siis liikusin edasi sotsiaalmeediasse. Need peatükid mu karjääris põhinesid eri kogukondade ja subkultuuride mõistmisele, et saaksin nende omadusi seletada vanematele inimestele ja professionaalidele. Nägin oma töös misogüüniat ja väga soolistatud kõnet agressiivselt kasutatuna ning selgeid erinevusi, kuidas naisi ja mehi koheldakse. Kui puudutasin teemat vestlustel, esitlustel ja konverentsidel, tegin seda veel normatiivsest perspektiivist: “Hei, kutid! Me ei tohiks nii käituda! See on paha!” ja mõtlesin välja argumente, kuidas saaks naisi rohkem digitaalsfääri kaasata. See töötas täitsa mõistlikult: vähemalt passiivse saalis istuva publikuga. Mul oli palju vestlusi (ja vaidlusi!) noortega, kuidas sugu mõjutab inimese võrgukogemusi – positiivselt ja negatiivselt. Kuid mul polnud erilist edu, kui ma nende jutupunktidega lähenesin netis kõige toksilisematele kogukondadele, kus kõik said varjata end virtuaalse anonüümsuse looriga. 

Sain sellest aru, kui ühel päeval pärast esinemist gümnaasiumis tuli minu juurde üks noormees. Olin tol päeval palju kõnelenud “nohiklusest”, ja ta soovis sellest veel rääkida. Meie vestluses selgus, et ta oli veetnud suurema osa oma noorusest üksiku ja õnnetuna, tal polnud eriti sõpru ja kuna ta oli klassi nohik, siis langes ta kiusamise ohvriks. Flirtimise või tüdruksõbraga käimisega polnud tal kunagi kokkupuuteid olnud. Ta ütles, et selle asemel, et minna netti ja rääkida neist haavavatest kogemustest ja negatiivsetest tunnetest, oli talle palju kergem minna ja võidelda kõigi nende gruppidega, kes olid teda julmalt kohelnud. Populaarsete kuttidega, ilusate tüdrukutega jne. “Ma tahtsin neile näidata, kui kõvasti nad mulle haiget olid teinud!” ütles ta ja lisas, et ta oli olnud väga lähedal, et oma klassikaaslasi rünnata. Relvasid saab tumeveebist, YouTube’is on pommide retseptid … Eri põhjustel ta siiski kunagi rünnakuni ei jõudnud ja hetkel läheb tal okeilt, rääkis ta. Nüüd tahtis ta lihtsalt hambaarstina piisavalt raha teenida, et saaks nende inimeste juurest eemale kolida. Ta rääkis, et ta oli olnud vihane mõned aastad, aga kurb palju kauem.

See lõi mul pildi selgeks. See “noorte meeste probleem” polnud ainult terrorirünnakud Ameerika Ühendriikides või hardcore doxxing (andmelekitamine) ja häkkimine, mida oli tehtud Taanis, aga veel suhteliselt vähe. See oli kümme korda suurema hulga noorte meeste probleem, kes ei suutnud oma haiget saamist kuidagi käsitleda. Ja siis nad tegid liiga endale, kuid eriti teistele. 

Millised on lääne ühiskondades praegu kõige suuremad probleemid nende meestega?

Oh, pagan, ma ei teagi, millest alustada … Kas võin need kõik üles loetleda? Loomulikult on kavandatavad vägivaldsed rünnakud feministide ja vähemuste vastu oma magnituudilt kõige võimsamad probleemid, millele tuleb keskenduda. Saan öelda, naisi hirmutatakse või rünnatakse digitaalselt palju tihemini kui mehi, eesmärgiga pärssida naiste osalemist demokraatlikus debatis. Naisi vaigistatakse sihilikult või siis vaikivad nad ise väga mürgise vaidluskultuuri tõttu internetis.

Taani inimõiguste instituudi eelmise aasta analüüsist selgus, et noored naised loobuvad PALJU tõenäolisemalt ükskõik millises netidebatis osalemisest, sest nad on oma soo, seksuaalsuse ja välimuse tõttu palju tihedamini sihikule võetud kui mehed, kelle puhul keskendutakse ründamisel nende arvamusele. Ja minu algse argumendi juurde naastes – paljud neist rünnakutest on toime pannud noored mehed, kellel on elus väga vähe heaolu või pole seda üldse. Naiste ründamisele ja vaigistamisele on sama oluline keskenduda kui vägivaldsetele terrorirünnakutele, juba seetõttu, et neid toimub nii sagedasti.

Christian Mogensen. Foto: Centre for Digital Youth Care

Miks arvavad need noored või mitte enam nii noored mehed, et neile peab olema naiste tähelepanu ja juurdepääs seksile garanteeritud? Kas see on mingi patriarhaalne müüt, mida nad on uskuma jäänud ja nüüd oma foorumites taastoodavad?

Sellest, mida nad mulle on rääkinud, saan järeldada, et tegelikult nad nii ei arva. Samas on kindlasti probleeme müüdiga, et naised on meestele “kättesaadavad”, nagu oleme näinud meediast ja tänu sellele uskuma hakanud. Nagu näiteks lugu, et prints lööb maha draakoni ja saab vastutasuks endale printsessi. Nende meeste väitel saavad seksi enesestmõistetavaks pidada ainult mehed, kellel on raha, võim, hea välimus vmt. Paljudel kuttidel, kellega mina olen rääkinud või keda olen kuulnud rääkimas, pole ühtegi nendest omadustest, seega ei tunne nad ka, et naised on neile kättesaadavad. Sellist arvamust kohtan ma palju enam peavoolufoorumites parema staatusega meeste hulgas.

Kui keegi mõnes digitaalses ääreala-kogukonnas räägibki “õigusest” naistele, siis arvan, et põhjuseks on võimufantaasia millestki väga kättesaamatust, nii et sellest kujuneb mingi absurdifantaasia. Umbes nagu inimene, kes on vaadanud liiga palju Jackie Chani filme on kindel, et ta suudaks läbi peksta 30 gangsterit, samal ajal, kui poksija teaks, et parim strateegia oleks minema joosta. 

Kokkuvõttes – patriarhaalne müüt õigusest seksile ja tähelepanule eksisteerib, aga ma näen seda rohkem poliitika, meedia ja ööelu kontekstis kui nendes noorte meeste foorumites.

Kuidas kurbuse ja teiste pehmeteks peetavate emotsioonide teadvustamine ravib incel’ite probleeme, kui peamine asi, mida nad taga ajavad on seks?

Kurbuse, haavatavuse teadvustamine pole nende meeste puhul otsene ravi, kuid see avab ukse ja teeb võimalikuks dialoogid, mis võivad ravida. 

Isegi kui paljud neist ütlevad, et nad tahavad (või nõuavad!) “lihtsalt seksi”, siis ma arvan, et meedia, kultuur ja ühiskond on neile sisendanud, et seks võrdub õnnega. Kuid õnnest on pagana keeruline aru saada, kui sul pole kogukonda või lähedasi sõpru, kes võiksid sind emotsionaalselt toetada ja taolisi vestlusi pakkuda. Ühiskondlikult on lubatud, võibolla isegi populaarne mehel kurta, et ta ei saa piisavalt seksi, aga väga raske on mehel tunnistada, et ta on õnnetu. Tunnistame seda ainult lähedastele sõpradele, keda neil noormeestel enda väitel pole. 

Seega, kui nad isegi ütlevad, et nad “nõuavad seksi”, siis ütlevad nad nii, kuna ühiskonnas puudub sotsiaalne raamistik nõuda midagi muud.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Kes on incel’id ja mida nad tahavad?

Nullindatel esile kerkinud incel’ite ehk soovimatult tsölibaati pidajate foorumipostitustele on sageli iseloomulik põlgus, misogüünia, misantroopia, enesehaletsus ja jälestus, rassism ja seksuaalselt aktiivsete inimeste vastu suunatud vägivalla heakskiit. USA rassilise ja sotsiaalse õigluse eest seisev mittetulundusühing Southern Poverty Law Center on kirjeldanud subkultuuri kui osa mehi ülimuslikuks pidavast ökosüsteemist, ja paigutanud incel’id oma viharühmade loendisse. Incel’id on enamasti heteroseksuaalsed mehed ning paljud allikad väidavad, et nad on valdavalt valged. 

Redditist leiab mitu incel’ite foorumit, algajale on tutvumiseks sobiv näiteks reddit.com/r/IncelsWithoutHate/.

Spetsiaalset Eesti incel’ite foorumit ei õnnestunud leida, kuid ennast incel’iks pidavaid või incel’i profiiliga haakuvaid mehi eksisteerib loomulikult ka Eestis. Isegi peavoolufoorumites nagu perekool.ee võib leida incel’ite ideoloogiast kantud postitusi.

Incel’itest on kirjutanud ka äärmuskonservatiivsed väljaanded Uued Uudised ja Objektiiv. Viimati mainitud veebilehel leidsid toimetajad, et incel’ite probleemi on põhjustanud seksuaalrevolutsioon ja selle lahenduseks on monogaamse abielukultuuri taastamine.

Isegi Eestis võib otsimise peale leida mehi positiivselt jõustavaid ja oma emotsioone tundma õpetavaid koolitusi ja tugigruppe, kirjandusest ja podcast’idest rääkimata. Miks siis ikkagi mehed astuvad negatiivsust ja viha propageerivate internetifoorumite lõksu?

Sest nii on lihtsam. Agressiivsus, kättemaksuiha ja kaklemine on meestele lihtsad – Hollywood on andnud meile selleks isegi ideaalse sõnavara. Seega on meestel kerge paluda teisi mehi ühineda võitlusega “kurjade teiste” vastu. Bändi kokku panemine, spordiklubiga liitumine, mitmekesi mängitava videomängu mängimine või lihtsalt kamba sõpradega kokkusaamine on raskem ja sellega kaasneb meestele palju suurem sotsiaalne koorem. Palju riskantsem on paluda kohta laua ääres, kui ühineda teistega barrikaadidel. Ühinemine mingi grupiga tuleb koos emotsionaalse hinnalipikuga, eriti kui sind on varem kümme korda kõrvale lükatud. 

Olen aastaid olnud võitluskunstide klubis treener. Tean, kui raske on laskuda treppidest higisesse keldrisaali, teades, et sa pole hea ja pole seda tõenäoliselt mitu aastat järjest. Kuid ma olen ka näinud kui võimsa muutuse võib see tuua vihaste, kurbade või haavatud hingega noorte inimeste ellu. Spordiga tegelemisest tulev emotsionaalne laeng ja kogukonna liikmeks olemine võiks olla sellistele meestele fantastiline võimalus, kuid tean väga hästi, omast käest, kui raske on seda esimest sammu teha. Mäletan, kuidas kartsin klassi halvim olemist mitu kuud enne, kui üldse trenniga ühinesin, sest milleski täielikult põruda on ebamehelik. Ja ma põrusingi täiega, aga mulle tuli kasuks õppida milleski koba olema. Kuid tean, et sain endale põrumist lubada, sest olin ikkagi paljudes asjades hea ka. Kui nendel noormeestel neid häid asju elus pole, kuidas saaksime neid julgustada proovima midagi, milles nad (samuti) on kobad ja kust neid (samuti) võidakse tõrjuda? Vihane olla on väga lihtne, ja seda saab olla koos suure kamba teiste vihaste meestega. Sellest pole abi, aga see on tõeliselt lihtne.

Oletame, et ma märkan, et üks mu tuttav on hakanud huvituma incel’ite saitidest või on nii netis kui ka päriselus naiste ja vähemuste suhtes järjest enam agressiivne. Mida ma peaksin siis tegema: teda aitama või igasuguse suhtluse lõpetama eeldusel, et ta on ohtlik?

See oleneb sellest inimesest, teie tutvuse tüübist ka. Mu baassoovitus oleks, et palun mine räägi temaga. Avatult ja ausalt – mitte sellest perspektiivist, et ta teeb midagi valesti, vaid, et ta paistab olevat haavatud või et tal ei lähe hästi. Iga poiss, nooruk või mees vastab alati ühtemoodi, kui küsida temalt, kuidas tal läheb: “Mul läheb normaalselt”. Seega võibolla ei peaks küsimust niimoodi vormistama; ja kuni oleme selle Gordioni sõlme lahti harutanud, võiksime küsida teisi küsimusi. Keegi ei taha olla sotsiaalne probleem, mida teised peavad lahendama, seega äkki on lihtsalt küsimisel ravitoime, mida tihti ei osata näha. Jooge koos kohvi. Jalutage. Võibolla pole oluline, mida te teete, vaid et teete seda koos.

24
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.

Ostukorv Toode eemaldatud. Undo
  • Ostukorvis pole tooteid.