Moppel, Lüüs, Preciado, “Päästik” ja Mõtteruum. Aprilli kultuurisoovitused
Mida teha aprilli teises pooles? Mõelda kaasa teiste feministidega! Teatris on Kertu Moppeli ja Urmas Lüüsi lavastused, KUMUs linastub Paul B. Preciado filmidebüüt “Orlando”, EKKMis on hea näitus, Progressiivne Liikumine ootab arutama, kas väärtused ka midagi väärt on. Soovitused koostasid Aet Kuusik ja Kaimai Kuldkepp.
Foto: Draamateater
Lavastus “Kollane tapeet” Draamateatris
“Kollase tapeedi” peateemaks on naise depressioon ja selle ajastuomaselt kohatud ravimeetodid. Aga veelgi olulisemana räägib lavastus meile naiste intellektuaalse panuse ning selle eiramise loo.
Lühijutu “Kollane tapeet” kirjutas Charlotte Perkins Gilman ja see avaldati 1892. aastal. Nüüd on Kertu Moppel selle Draamateatris lavale toonud. Lavastuse peategelane on kõrgemasse keskklassi kuuluv noor ema, kes kas töötab kirjanikuna või kirjutab vähemalt piisavalt palju, et seda tähtsaks, nauditavaks ja oma elu osaks pidada. Ta otsib sünnitusjärgsele depressioonile leevendust endale piisavalt stimulatsiooni pakkuvatest tegevustest: lugemisest ja kirjutamisest. Arstist abikaasa ettekirjutusel on igasugune vaimne pingutus aga keelatud ning nii jääb naise ainsaks mõttemänguks uurida koleda punnsilmse ornamentikaga kollast tapeeti toas, kuhu ta on suunatud puhkama, tegelikult lausa isolatsiooni. “Kollane tapeet” on vaadatav ka õudusloo või ajaloolise ühiskonnakriitilise teosena, milles näidatakse lähemalt toonastele naistele peale surutud abitu hüsteeriku rolli.
Draamateater
Lavastaja: Kertu Moppel
Vöödest tehtud kantav skulptuur. Bárbara Sánchez-Kane, “Komplekt nr 3”, 2023. Foto: EKKM, Paul Kuimet
Näitus “Päästik” (Trigger) EKKMis
Tutvustav tekst ütleb, et näitus on reaktsioon poliitiliste kriiside kaosele ja kõrgepingele. Tundub tõesti, et ühine globaalne inforuum ja selle kurnav uudistetulv on viinud inimesed emotsionaalse üleküllastumiseni, mis ei väljendu mitte ainult veebis või füüsilises maailmas avalduvas adrenaliini välja laskmise soovis, vaid ka vastuolulistes tunnetes, kinnisuses, ebalevuses.
Näitusel saab vaadata võimsat videoinstallatsiooni “Kultused” (autoriks Prantsuse kollektiiv (LA)HORDE) subjektsuse lahustumisest muusikafestivalil, millele aitab kaasa narko, alko ja igasugune muu tarbimine ning ühiskogemisest tekkinud joovastusseisund. Võimas teos osutab korraga nii õnnelikkuse tundmise kohtustusele neoliberaalses saavutusühiskonnas, inimlikule vajadusele kogeda ühist õnnetunnet kui ka jõuetusele kõige ebameeldiva ees, mis muusikafestivalide ja kaasaegses ühiskonnas elamisega kaasneb – prügi, pinnaste ülessonkimine, looduse rütmide häirimine, pinnapealsus jm.
Rootsi kunstnik Hanna Antonsson esitleb liikuvaid skulptuure autoõnnetuse tagajärjel surnud lindude tiibadest (veganid arvatavasti suhtuvad sellisesse materjalikasutusse kriitiliselt). Alumise korruse tepitud ja läbiõmmeldud skulptuurid (Adrian Kiss), mis tuletavad meelde vatitekke või nõukaaegseid uksepolsterdusi ja ülemisel korrusel esitletav vöödest koosnev kantav objekt (Bárbara Sánchez-Kane) koos estakaadile loodud techno-klubiga on kokkuvõttes tervik, mis tahab ja võtab tähelepanu. Õnneks on EKKM väike, nii et kurnatustunnet selle näituse külastajal tekkida ei jõua ja ülakorrusel ootab alati Neeme Külma “Maja”, kus nähtu üle järele mõelda.
EKKM, avatud 2. juunini 2024
Kuraatorid: Evelyn Raudsepp ja Maria Helen Känd
Näitusel osalevad üheksa kunstnikku Eestist, USAst, Mehhikost, Prantsusmaalt ja mujalt
Sissepääs tasuta, aga panustage EKKM-i püsimisse annetusega, kast on fuajees nähtaval kohal
Film “Orlando, minu poliitiline biograafia” KUMUs
Paul B. Preciado on kirjanik, filosoof ja kuraator, kelle peamised teemad on olnud sugu, testosteroon, identiteet, pornograafia, arhitektuur ja seksuaalsus (loe Airi Triisbergi 2018. aasta raamatusoovitust “Testo Junkie” kohta siit). Eelmisel aastal tuli välja tema lavastatud eksperimentaalne dokumentaalfilm “Orlando, minu poliitiline biograafia” transsoolistest inimestest ja mittebinaarsest maailmapildist, mis ühendab fiktsiooni ja reaalsust, lõimides Virginia Woolfi teost “Orlando” kaasaegsete narratiividega. Preciado toob esile kollektiivsed kogemused, mis sageli individuaalsete siltide varju jäävad. Autor teeb kummarduse Woolfi loomingule, ent ka kritiseerib seda, esitades vaatajale väljakutse kujutleda, kuidas võiks maailm välja näha siis, kui sooline binaarsus ja heteronormatiivsus kõikide inimeste elukäike korraldava režiimina kokku on kukkunud.
Film linastub KUMU dokumentaalil 24. aprillil kell 18 ja selle juhatab sisse Aet Kuusik.
“Orlando, minu poliitiline biograafia”, 2023
Režissöör: Paul B. Preciado
Prantsuse keeles, eesti- ja ingliskeelsete subtiitritega
Tasuta
Illustratsioon Mõtteruumi ürituselt kutselt
Poliitiliste väärtuste arutelu Genialistide klubis
Progressiivne liikumne korraldab avaliku arutelu, kus kaasa debateerib ka Feministeeriumi vene suuna toimetaja Jana Levitina. Õhtu keerleb küsimuste ümber: Kus on meie väärtused? Kust tulevad meie väärtused? Kuidas kujunevad meie väärtused? Poliitilistes diskussioonides on palju kuuldud vastandamist “meie” ja “nende” väärtuste vahel. On räägitud “väärtuste importimisest” nii Brüsselist kui mujalt, “meie” väärtuste hääbumisest, aga samas ka väärtuspõhisest poliitikast ja “väärtusruumi avanemisest”. Kuidas siis väärtusdiskussiooni kõige õigem pidada on? Kas on üldse sellist asja nagu ühiskondlikud väärtused? Kas Euroopa väärtused on meie väärtused ja kas meie väärtused on ka Euroopa väärtused?
Osalevad poliitikateadlane Tõnis Saarts, sotsioloog Triin Vihalemm, feministlik toimetaja Jana Levitina ja mõtteloolane Andres Reimann. Modereerib Gea Kangilaski.
Jälgitav ka Facebooki otseülekandena
Genialistide klubi
18. aprill kell 18.30
Tasuta
“Tädi Õie 65. sünnipäev”. Foto tegi Kaimai Kuldkepp
Lavastus “Tädi Õie 65. sünnipäev”
Tädi Õie sünnipäev algab nagu eakate sugulaste juubelitähistamised ikka. Sektsioonkappide vahele pitslinikuga kaetud laua taha kogunevad kohmetud sugulased, kes ei üksteist ega õieti ka tädi Õiet väga ei tunne. Pidulikult ringleva morsikannu, kõrbema läinud õunakoogi ja lärmaka lõbususe kõrval hargneb kuidagi haprana tunduv lugu Õie elust, suhetest tema ema, üksilduse ja iseendaga. Sünnipäev on meelolukas tähistamine, täis krutskeid ja elujaatavat nalja. Aga sellist nalja, millega me kohmetute külalistena kohati kaasa naerda ei söanda. Sest me pole päris kindlad, kas Õie pakutud pidu on midagi sellist, mida ainult ainult 65-selt võimalik kogeda on või avas ta meile endast selle õhtu jooksul esmakordselt midagi, mis hoopis hella kallistust vajab.
Lavastus “Tädi Õie 65. sünnipäev”
Kanuti Gildi SAAL
Lavastaja: Urmas Lüüs
