Mida põnevat võib leida feministi raamaturiiulist?

Mida loevad Eesti feministid? Uurisime kuuelt inimeselt, millised teosed neid kõige rohkem inspireerinud on ja miks. Ehk leiab mõni (tulevane) budistlik feminist, ökofeminist või kirjutav feminist siit endagi öökapile midagi põnevat.

Katrin Kivimaa: “Soaring and Settling: Buddhist Perspectives on Contemporary Social and Religious Issues”, Rita Gross

Soaring and Settling (1998), Rita Gross.

Minu raamatusoovituses on ühendatud minu kui akadeemilise feministi ja budistliku harjutaja identiteedid ja huvid – selleks on USA feministliku religiooniajaloolase Rita Grossi lühiesseede kogumik “Soaring and Settling: Buddhist Perspectives on Contemporary Social and Religious Issues”.

Professor Rita Gross (1943–2015) oli üks esimesi teolooge ja religiooniajaloolasi, kes hakkas ajaloolise ja tänapäevase budismi uurimisel kasutama feministlikku analüüsi. Ta ise harjutas tiibeti budismi traditsioonis ja inspireeris õppejõuna, teadlasena ja budistliku õpetajana paljusid nii läänes kui ka traditsioonilistes budistlikes riikides. Vaid paar aastat enne tema surma, 2013. aastal, õnnestus mul teda esinemas kuulda ning temaga juttu ajada Indias, Vaishalis, budistlike naiste konverentsil.

“Soaring and Settling”, mida võiks eesti keelde tõlkida kui “Õhku tõustes, alla laskudes”, on Grossi üks tuntumaid kogumikke, mis tema enda sõnul räägib budistliku praktika, feministliku maailmavaate ja sotsiaalsete muutuste kokkupuutepunktidest. Feminismi mõtestab Gross selliselt, mis võiks laiemat kõlapinda omada siinseski, pidevatest vaidlustest ja lahkhelidest pingestatud ühiskonnas. See on tema jaoks (naiste ja meeste) ühine inimolemise radikaalne praktika. Ta ise kirjutab raamatu eessõnas, et budistlikul harjutusel oli suur mõju tema feministliku mina muutumisele: olles nooremana olnud nn vihane feminist, peab ta konstruktiivsema ja küpsema maailmavaate kujunemist enda jaoks oluliseks. Edukas sotsiaalne liikumine ei saa rajaneda vaid ühiskondliku korra kriitikale ja ühiskonna muutmispüüetele, vaid peab samuti tähelepanu pöörama iga üksikisiku meeleseisundile. Autobiograafiline lähenemine, millel on naiste loomingus ja feministlikus teoorias eriline roll, jookseb punase niidina läbi Grossi esseede.

Lühiesseed on grupeeritud kolmeks: autobiograafilisel lähenemisel põhinev arutelu feministlik-budistliku identiteediloome üle lääne ühiskonnas; budistlik vaade nüüdisühiskonna probleemidele; ja tiibeti budismil põhinevad feministliku teoloogia teemalised arutelud. Mulle isiklikult pakkusid kõige suuremat huvi kahes esimeses osas vaadeldud küsimused, mis kõnetasid mind ja tegelikult peaksid kõnetama kõiki (naisi), kes teadvustavad, kuidas eksistentsiaalsed, vaimsed ja filosoofilised probleemipüstitused isiklike valikute ja elukogemustega põimuvad.

Tänapäeva ühiskonna olulisi probleeme feministlikust ja budistlikust vaatenurgast lahkav Gross on oma järeldustes tihti (meie lugeja jaoks) liiga radikaalne – eriti mis puudutab näiteks reproduktsiooni ja pronatalistlikku ideoloogiat ja tarbimisühiskonda. Ta otsib budismist ideid, mis toetaksid süvaökoloogilist, loobumise ja vähesega leppimise teed ning see ei pruugi alati (paljudele) feministidelegi meeldida, teistest rääkimata. Nii küsib ta ühes tekstis, kuidas ületada läänemaailmas valitsevat pronatalismi ja konsumerismi ühisideoloogiat. Budism ei toeta Grossi sõnul enamikus suurtes religioonides levinud pronatalismi. Ning ta usub, et enamus budiste nõustuks järgmise soovitusega: “Inimesel peaks olema vähe lapsi, et need saaksid üles kasvatatud oma vanemate, kogukonna ja planeedi materiaalseid, emotsionaalseid ja vaimseid ressursse liigselt koormamata.” (lk 109) Vastuvoolu liiguvad tema mõtted ka paljudes teistes elukorralduslikes küsimustes.

Rita Gross on suurepärane ja erudeeritud kirjutaja. Sellesse raamatusse kokku kogutud lühiesseed on mõnusalt akadeemilised, kuid samas lihtsalt loetavad. Raamatus esitatud ideed peaksid huvi tekitama juba kasvõi seetõttu, et Eestis analoogset mõttetraditsiooni ei eksisteeri. Ning minu teadmist mööda pole ei Grossi ega teisigi budismist kirjutavaid feministlikke autoreid seni tutvustatud ei akadeemilises ega mitteakadeemilises kontekstis.

Kadri Aavik: “Sexual Politics of Meat: A Feminist-Vegetarian Critical Theory”, Carol Adams

The Sexual Politics of Meat (1990), Carol J. Adams.

Olin juba mitu aastat identifitseerunud feministi ja veganina, kuid peale Carol Adamsi raamatu lugemist sai minust veganfeminist. Selles ökofeminismi klassikalises teoses selgitab Adams, kuidas naisi ja loomi rõhutakse sarnaste mehhanismide kaudu.

Tänapäeva liha- ja piimatööstus toimib kui patriarhaalne institutsioon, mis ekspluateerib emasloomade reproduktiiv- ja imetamisvõimet, millele toetumata ei oleks inimestel võimalik tarbida liha, piima ega mune. Seetõttu peaks loomavabastus olema feministlik küsimus, kuna patriarhaalne ühiskonnakorraldus toetab nii naiste kui ka loomade objektistamist ja rõhumist. Adams näitab, kuidas naiste ja loomade kehade objektistamine, fragmenteerimine ja tarbimine toimub sarnase mustri järgi. See raamat muutis minu maailmapilti ja on seni üks inspireerivamaid teoseid, mida olen lugenud. Soovitan kõigile, keda huvitab, kuidas on seotud feminism ja loomaõiguslus.

Redi Koobak: “Three Steps on the Ladder of Writing”, Hélène Cixous

Three Steps on the Ladder of Writing (1994), Hélène Cixous.

Soouuringute doktorantuuri ajal oli minu jaoks üks maagilisemaid lugemiselamusi Prantsuse feministi Hélène Cixous raamat “Three Steps on the Ladder of Writing”. Lugesin seda ühe kirjutamiskursuse raames, kus me Rebecca Walkeriga, kes on ise tuntud feministlik autor, selle üksipulgi läbi arutasime. Ehk oli see kombinatsioon Cixous’ stiilist ja Walkeri tõlgendustest, mis mind selle raamatu puhul eriti mõjutasid. Minu jaoks on nad kuidagi tihedalt seotud ja ma loen seda raamatut ikka ja jälle mõeldes Rebecca Walkerile.

Cixous’ kirjutamisstiil on lüüriline, unistav, väga teistsugune akadeemilisest feministlikust kirjandusest, mida olen harjunud lugema, vahel muidugi ka üsna mõistetamatu, justkui tahtlikult tabamatu. Ent igal lugemisel leian sealt uut värskust ja inspiratsiooni oma enda kirjatööks. Arutelud Rebecca Walkeriga, kes kirjutab sarnase lüürilisuse ja kirega, kuid kelle tekstid on ehk kättesaadavamad, näitasid kätte loomingulisema tee, millel siiani akadeemilise maailma traditsioonilisemaid kirjutamisviise trotsides püüan käia.

Airi Triisberg: “Testo Junkie”, Beatriz Preciado

Testo Junkie (2013), Beatriz Preciado/Paul B. Preciado.

Minu jaoks on viimase kümnendi üks olulisemaid raamatuid olnud Beatriz Preciado (hiljem Paul B. Preciado, toim) “Testo Junkie”. Raamat käsitleb farmakoloogilisi kontrollitehnikaid nagu näiteks rasestumisvastane pill. Pilli turustatakse vahendina, mille abil naised saavad kontrollida oma keha, kuigi ühtlasi on tegemist vahendiga, mille abil riigid saavad kontrollida oma rahvastikku. Pilli näitel rõhutab Preciado, et psühhotroopse kapitalismi ajajärgule on omased mikroskoopilised kontrollivõtted, mis muutuvad keha osaks ja mõjutavad seda seest, mitte väljastpoolt.

Uurides sünteetiliste hormoonide mõju soolistele identiteetidele, manustas autor raamatu kirjutamise ajal väikestes kogustes testosterooni. Toona rõhutas Preciado, et tema eesmärgiks ei olnud sooline üleminek (ehkki hiljem see siiski juhtus). Pigem mõtestas Preciado oma tegevust katsena häkkida lahti sookoodid ja laiendada soolisuse spektrumit uute sooliste eneseväljendusvormidega.

Kui su tutvusringkonnas on viimase kümne aasta jooksul hakanud kasvama mittebinaarse sooidentiteediga inimeste hulk, siis üheks võimalikus impulsiks on olnud Preciado, tema kirjutised ning nende tõlgendused feministlikes ja queer-ringkondades.

Testo Junkie autoriks oli toona Beatriz Preciado ja see raamat on kirjutatud väga spetsiifilisest subjektipositsioonist – autoriks oli cis-sooline queer-feministist naine, kes ise alatasa rõhutas, et ta pole transsooline. Selles mõttes oleks vale autori nimi taganjärele Paul B. Preciadoks muuta. Aga samas oleks ka vale mainida Beatriz Preciadot ilma Paul B. Preciadota.

Lea Larin: “Värav naiste maale”, Sheri S. Tepper

Värav naiste maale (1999), Sheri S. Tipper.

Paljukiidetud Margaret Atwoodi „Teenijanna lugu“ („The Handmaid’s Tale“, 1985) – mille 1993. aastal tõlkis kirjastusele Eesti Raamat Ann Alari ja mille Varrak eelmisel uuesti välja andis – lugedes meenus kohe üks teine romaan, mis osalt samu teemasid hoopiski söakamalt ja kaasahaaravamalt lahkab. Sheri S. Tepperi romaani „Värav naiste maale“ (tõlkinud Viivi Verres, originaalis „The Gate to Women’s Country“, 1988) tegevus toimub 300 aastat tulevikus, mil allesjäänud inimkond on kesk tuumasõjajäätmeid jagunenud kaheks: väikestes ökolinnakestest kestlikku põllumajandust ja elustiili viljelevad naised ning eraldi garnisonides kuldset fallost ning sõda ja vägivalda kummardavad mehed.

Dualistlik düstoopia, mida on mitmetel põhjustel vaadeldud nii feministliku- kui ka antifeministliku teosena, on ootamatute süžeepööretega, mõjusalt kirja pandud, lausepärlitest kubisev. Keskse küsimusena vaeb autor vägivaldsust ja agressiivsust läbi soolise prisma. Kõik ei ole nii, kuis näib, võimumehhanismid ei ole alati ilmsed, tuleb subtiilseid mustreid ja allhoovusi tajuda. Ei maksa heituda ei sugude ega seksi käsitlusest, tegemist on ikkagi fantastika valda kuuluva teosega, düstoopiaga!

Lisaks kõigele muule leiab nii „Väravas naiste maale“ kui ka teistestki Sheri S. Tepperi teostes märke ökofeminismist.

Christian Veske: “Christianity, social tolerance and homosexuality: Gay people in Western Europe from the beginning of Christian era to the fourteenth century”, John Boswell

Christianity, social tolerance and homosexuality (1980), John Boswell.

Kes mäletab veel Objektiivi-eelset aega? Aega, kui Vooglaid ja Järvi ei olnud veel household names ja SAPTK oli tundmatu lühend? Minu jaoks jäi sinna aega raamat, mis on samast soost inimeste vaheliste lähisuhete ajaloo seisukohalt ülioluline teos – Boswelli süvauurimus kristluse ja homoseksuaalsuse kohta. Foucault nimetab Boswelli teost murranguliseks ning tõepoolest, murranguliseks võib seda pidada juba ainuüksi seetõttu, et see kirjutati ajal, mil AIDSi kriis ei olnud veel USA geikogukonda laastanud ning geiõigustest ei olnud saanud avaliku debati ühte vastuoluliseimatest teemadest. Boswell võtab ükshaaval ette kristluse peamised käibedogmad ja analüüsib, kuidas need ajalooliselt on tekkinud. Olemegi ju meie kuulnud, et homoseksuaalsus olevat ebaloomulik ja ebaproduktiivne. Need on vaid mõned argumendid, millele Boswell raamatus vastab, juhtides tähelepanu selliste argumentide semantilisele absurdsusele.

Boswell juhib enesekriitiliselt tähelepanu probleemile, et ajalugu on meeste kirjutatud lugu meestest ning ka tema enda teoses on käsitletud naiste samasoolisi suhteid vaid pinnapealselt. Praeguseks (raamatu esmatrükk oli 1981 aastal) on akadeemiline uurimus, mille fookuseks on religioon ja homoseksuaalsus, kahtlemata edasi arenenud ning terminid nagu “profeministlik gei-teoloogia” ning “queer-teoloogia” on andnud oma panuse samast soost inimeste vaheliste lähisuhete ajaloo mõtestamisse.

23
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta