fbpx

Kliitori hõõrumine kui privaatne vastupanuakt ehk Kuidas saada inimeseks, kelleks maailm pole lasknud sul saada?

Illustratsioon Florence Giveni raamatust “Naiste asi pole kena olla”. Rahva Raamatu kirjastus 2022, tõlkinud Sandra Müür

Luuletaja, koreograaf ja tantsija Sveta Grigorjeva leiab, et hoolimata sellest, et Florence Giveni bestsellerile “Naiste asi pole kena olla” (“Women don’t owe you pretty”) on nii mõndagi ette heita, mõjub see kui girl-power’i surakas näkku ja tsellusesse kintsu.

Lugedes Florence Giveni bestsellerit ja megahitti “Naiste asi pole kena olla”, tuli mulle meelde hoopiski prantsuse radikaalfeminist Virginie Despentes. Despentes tõstis ühes intervjuus VICE Life’ile esile poplaulja Beyoncé. Autori sõnul pole ta oma elu jooksul veel näinud sellise kaliibriga popstaari, kes end avalikult feministina esitleks, kedagi, kes niivõrd kuulsana end feministina positsioneerib ja ütleks: “Ma olen feminist” (küsimus: kui mitu korda saab sõna “feminist” ühes lauses kasutada, nii et piinlik ei hakka? vastus: lõpmatult). Isegi mega-agentne (jah, mõtlesin selle sõna just praegu välja) Madonna pole Despentes’i sõnul oma karjääri jooksul seda veel teinud. Mille peale intervjueerija kulm tõmbus murelikult kipra ning ta küsis omakorda vastu, et kas feminismist, kogu selle keerulisuse-komplekssuse taamal ja kiuste, ei saa sedasi hoopiski miski, mida on hea endale lihtsalt T-särgi peale panna? (A la, et ostad endale H&M-ist näiteks Nirvana või Ramones’i särgi, midagi nendest bändidest teadmata). Mille peale siis Despentes omakorda vastas: “To me it’s cool”. Sest kas feministidena me seda mitte ei tahagi: et feminism ja feministiks olemine muutuks “trendikaks”? Kui see nn T-särk kaasab suurema hulga inimesi feminismi manu, kas see polegi siis hea ja feminismi ja feministide üks eesmärke? Intervjuu lõpeb muide üsna prohvetlikus võtmes: autori lootusrikka sedastusega, et just internet on see, mille kaudu feminismi kord “normaliseerima” hakatakse (või sellega vähemalt alustatakse) – et just praegune noor internetigeneratsioon (web-gen) saabki selle tugevaks katalüsaatoriks.

“Naiste asi pole olla kena” näib Despentes’i delfi oraakliks olemist kenasti tõestavat. Given on noor autor Suurbritanniast, korraliku koguse jälgijatega suunamudija ning seesama web-gen-feminist, kelle tulemist on Despentes ette näinud ja oodanud. Värviliste roosakaskollaste kaante ja kiisutapeediste sisekülgedega käsiraamatu-manuaali eesmärgi võib kokku võtta autori enda sõnadega järgmiselt: “kuidas saada selleks, milleks maailm pole lasknud sul saada”. Sedastused stiilis: “Heteronormatiivsus on meid veennud, et vallaline on olla traagiline, justkui oleksime vastu tahtmist “järgmise suhte ootuses” ehk olukorras, kust peame esimesel võimalusel pääsema” (lk 45); “Abielu on arhailisest patriarhaalsest traditsioonist läbi imbunud ja selles osalemine on teatava maani selle rõhuva ajaloo – naiste omamise – heakskiitmine” (lk 179); “Üks radikaalsemaid asju, mida kapitalistlikus maailmas teha saad, on ennast armastada” (lk 40) või mu lemmik: “Kliitori hõõrumine on privaatne vastupanuakt” (lk 128) on sellistele über-konsveratiividele a la Vooglaid and co kohe kindlasti vastuvõetamatu – ning kui see ei ole juba teatud mõttes kvaliteedinäitaja, siis ma ei tea, mis on. 

Sõltumata sellest on autor kohe pärast raamatu väljaandmist saanud suhteliselt tugeva ja kohati ka õigustatud kriitika osaliseks. Näiteks süüdistatakse Givenit selles, et ta on oma mõtted varastanud mustanahaliselt autorilt Chidera Eggerue’lt ning nüüd lõikab ise valgenahalise privilegeeritud naisena kasu viimase mõtete kasutamisest ja ilusasse tootesse pakendamisest. Samuti süüdistatakse Givenit neoliberaalsele poliitikale omase isikliku vastutuse juurutamises ja kinnistamises, selmet tuua oma raamatus esile just rõhumise struktuurset olemust. Rääkimata hulgast kommentaaridest netiraamaturiiulil goodreads.com sellest, kuidas tegelikult on ammustel aegadel sadu samateemalisi ja kordades paremini kirjutatud raamatuid juba välja antud – ehk siis, Given, ei ole sa siin midagi nii erilist ja originaalset, ole parem vakka ja check your own privilege first

Ses mõttes, raske on mainitule mitte alla kirjutada, küll aga Despentes’i vaimus tahaksin ära märkida, et sõltumata raamatule osaks saanud õigustatud kriitikast, täidab raamat olulist eesmärki, milleks on ei rohkem ega vähem kui – feminismi massidesse viimine. Kas see vähemalt siinse arvustaja arvates osutab selle raamatu kasulikkusele? Jah, osutab küll.

Illustratsioon Florence Giveni raamatust “Naiste asi pole kena olla”. Rahva Raamatu kirjastus 2022

“Ideoloogiliselt õige feminism”

Vastuseks küsimusele, miks ma otsutasin alustada seda arvustust Despentes’i tähelepanekuga ja kiitva arvamusega Beyoncést ning sellest, miks ka nn T-särgi-feminismil on oluline roll mängida võrdsuse juurutamisel, on tõik, et sellist Despentes’i intervjueerija poolt teatud laadi feminismi esiletõstmises kui suuremat “õigust” omavale (mõne teise feminismi suhtes ja sellega võrreldes) – olen minagi pidanud elu jooksul täheldama. Kutsun seda irooniliselt “ideoloogiliselt õigeks feminismiks”, mille rakendamist on ilmselt nii mõnigi pidanud tundma. Miks mulle Giveni raamat siiski pigem imponeerib: selles puudutatakse tihti privileegiprillidest tingitud pimetähne ka feminismis endas. Kui palju olen ma omal nahal pidanud kogema patroneerivaid tähelepanekuid feministidest kolleegidelt, kellest mõni on lausa võtnud nõuks mind, tollal 33-aastast naist, kutsuda avalikult meedias “taibukaks tüdrukuks”. Rääkimata sellest, kui palju olen pidanud kuulma kommentaare sellest, et feministina ei tohiks ma ehk nii palju tähelepanu oma välimusele kulutada või sellele osutada; kui palju olen kuulnud, et feministina pole ma ikka piisavalt “agentne”, sest eks hea on olla vabasuhete, hedonismi, polüamooria jms pooldaja, kui sa ei ole sündinud suhteliselt konservatiivsesse perre, kus ka vaesusest tingitud sooroolid ja ootused teatud laadi naisesule ning naiseks olemisele võivad olla eriti jäigad. 

Need kommentaarid on pärit enamjaolt, ei valetan, ikka sajaprotsendiliselt (!) keskklassi sündinud feministidelt ning taoline patroneeriv “ideoloogiliselt õige feminismi” positsioonilt ülalt-alla suhtumine neisse, kes tulevad näiteks lihttööliste perest (mina olen oma perest ka esimene, kel on olnud ligipääs kõrgharidusele) – on lubamatu. Sellise suhtumise peale olen nii mõnigi kord tahtnud vastata stiilis “(privilegeeritud) b***h, ole üldse õnnelik, et ma olen feminist!”. Täpselt selles sõnastuses ning Beyoncét tsiteerides: I ain’t sorry

Given, lääne traditsiooni-kultuuri kuuludes, viitab sellele järgmiselt: “Ühiskonnal on konkreetsete naiste naiselikkusele erinevad ootused. Marginaliseeritud naistel, nagu trans-naistel, paksudel naistel ja rassilistesse vähemuskogukondadesse kuuluvatel naistel ei ole alati privileegi “ilustandardeid eirata” ja lasta kaenlaalustel karvadel kasvada või isegi kanda juukseid nii, nagu need kasvavad. Rassistlikest ja rasvahäbist motiveeritud iluideaalide tõttu (mis suunavad alateadlikult meie “eelistusi” paarisuhetes, tööturul ja sõprade valikul) nähakse selliste naiste loomulikke kehasid soovimatutena ainuüksi eksisteerimise pärast ning neid koheldakse alamatena ka siis, kui nad soorollide vastu aktiivselt ei võitle” (lk 33–34). Ühiskonniti on need mainitud “ebakõlad” struktuurses plaanis pigem sarnased, kuid Eestis kutsuks ma feministe üles keskenduma  pigem siinsetele venekeelsete (naiste) segregeeritusest tingitud sotsiaalsele marginaliseeritusele ja sellest johtuvaile probleemidele – millegipärast on meil tihti lihtsam rääkida mustanahalistest kui oma venelasest, kuigi just viimastele peaksime keskenduma, nende probleemidega tegelema. 

Olen täheldanud, et ka sellest, kus geograafilises punktid parasjagu ollakse, sõltub, kui kitsalt või vabalt end “naisena” tuntakse. Näiteks pole ma viimased aastad end raseerinud ning see tuleneb suuresti keskkonnast, kus olen viimased aastad elanud. Saksamaal kunsti õppides ja inkubeerides põhiliselt feministide, vasakpoolsete ja anarhistide seltskonnas on äraütlemata lihtne karvu mitte ajada ja eksperimenteerida oma välimusega, samas kui Eestis (ja näiteks Lasnamäel) ringi liikudes ei ole ma sugugi kindel, et julgeksin suvel karvaste jalgade ja kaenlaalustega ning meikimata vabalt ringi patseerida. Kuigi tegelikult siin just peaks.

Illustratsioon Florence Giveni raamatust “Naiste asi pole kena olla”. Rahva Raamatu kirjastus 2022

“Ma ei näe selles ohtu, kui kõik muutuksid feministideks”

“Naiste asi pole kena olla” on kirjutanud noor naine ning autor ongi hästi tänapäevane. Teemad, mida puudutakse räägivad nii woke’ismist, soost, seksuaalsusest, privileegidest, rassismist, vaimsest tervisest, seksitööst, ghost’imisest, raseerimisest jms. Noortepärasus ja teatud lihtlauselisus on ka miski, mis ehk häirima hakkab, samuti ka kohatine veider tõlge. No kuidas peaks näiteks järgmisest aru saama: “Kuna ühiskond tugineb su keha kui toote kontrollimisele, ei taha häbi, et su keha oleks autonoomne – tooted ei pea suutma “ennast kehtestada”, nad on tooted.” Küsimus ei ole lause mõttes, see kumab siit enam-vähem (kaugelt ja kaarega) küll läbi, minu nurin on suunatud pigem tõlkija valikuile. Kahjuks ei ole selline otsetõlget meenutav lausestus ses raamatus erandlik nähtus. 

Nii mitmed laused-loosungid, nagu eelnevalt mainitud, võivadki mõjuda sedasi, et 14-aastane mina oleks osanud neid ehk rohkem hinnata: “Ta võib olla küll kuum, aga kui ta on tropp – siis ta on tropp” (lk 97) (kuigi, olgem ausad, eks see ka on omamoodi igavikulist väärtust eviv lause, mida tuleb endale aeg-ajalt meelde tuletada!); “Tuleta oma vanaemale meelde, et enam ei ole 1960. aastad ja sellist sitta ei tohi enam suust välja ajada” (lk 29) (no ma tõesti tahaks teada, kes see kunagi ütleks oma vanaemale “ära aja suust sellist sitta”); “Ümbritse end vaid sellega, mis teeb sind õnnelikuks – kõik muu tehku minekut” (lk 176). 

Viimane lause põlistabki sissejuhatuses mainitud neoliberaalset maailmavaadet, kus inimese vastutus oma heaolu eest lasub põhiliselt ikka tema enda õlgadel, selmet struktuursel ja süsteemsel rõhumisel ning ajalooliselt kujunenud ebaõiglusel. See ei ole selles raamatus muidugi ainus selline koht ja kutsung, kuigi eks mistahes “käsiraamat” ongi suunatud alati inimese enda käitumise ja mõtlemise muutmisele, kutsudes üles lugejat ennast vastutama oma tegude ja mõtlemise eest. Kas see ei olegi siis käsiraamatu kui teatud formaadile omane sisemine loogika ja point?

Seda, mida õigupoolest aga kätkeb endas tänase maailma kohati agressiivne “õnnele suunatus” kirjutab väga hästi USA feminist Sara Ahmed oma raamatus “The Promise of Happiness” (2010). Ahmedit nimelt huvitab, kuidas õnn on seotud alati vaid teatud eluvalikutega ning kuidas õnne kujutatakse kultuuriti peamiselt kui miskit, mis järgneb teatud tüüpi maailmas olemisele: “Õnne ajalugu võib vaadelda kui assotsiatsioonide ajalugu … Juba see lubadus, et õnn on see, mida sa saad õigete assotsiatsioonide/seoste eest, võib olla see, kuidas me teatud asjadeni oleme suunatud.” (Ahmed 2010: 13) See, millele autor meid omakorda suunab, on mõte, et õnn kui selline on ülehinnatud just selles mõttes, et inimene üldiselt ei ole oma läbikukkumis(t)e/seisundi peamine süüdlane, ja nii mõnigi kord on hoopis “üleminek õnnelt kannatustele see, mis sunnib meid tegudele”. Pealegi, kui me tõrjume ja väldime kõike ja kõiki, mis või kes meid õnnetuks teevad, kuidas me siis õpime? Me kõik teeme ju ometi vahel (või rohkem kui vahel) vigu. Giveni üleskutse enda ümbritsemisele vaid meeldivaga räägib aga ka raamatu üleüldisele meelsusele – avada end endast teistsugusele ja erinevale – vastu. 

Givenile saab samas vaimus ette heita ka teksti alguse viidatud nn T-särgi-feminismile omase “Jälgi Instagramis pakse, puudega ja transsoolisi sisuloojaid” (lk 39) nii banaalsust, pealiskaudsust kui ka privileegipimedust (kõigil pole ka ligipääsu internetile), kuid kui lugeda raamatut sellena, mis ta on – feminismi pop-lit’i üht näidet ehk feministlikku populaarteaduslikku käsiraamatut – siis tundub üsna veider hakata nõudma sellelt näiteks minu praeguse lugemuse taustal midagi enamat. Neile, kes juba lugenud Sara Ahmedit, Donna Harawayd, Angela Davist, Cynthia Enloed, bell hooksi, Shulamith Firestone’i, Audre Lorde’i, Stacy Alaimot, Chris Krausi, Cherríe Moragat (küsimus: palju feministe saab name-drop’ida ühes lauses, ilma et piinlik hakkaks? vastus: lõpmatult.) võib Giveni raamat kohati või rohkemgi mõjuda mingite nii problemaatilise kui ammu õpitud arusaamade (lihtsustatud) kordajana, tõsi! Ometigi ei saa väita, et ma poleks leidnud ses raamatus enda jaoks midagi uut ning vana head vana, mis ei vajaks hädasti kinnistamist ja ülekordamist. Pealegi on sel raamatul lisaks lihtdidaktilisele väärtusele ka meelt lahutav funktsioon ning tegelikult pole ammu saanud üheltki tekstilt sellist girl-power’i surakat näkku (ja tsellulisse kintsu)! Giveni raamatut saab kritiseerida väga mitmest aspektist, ning see kriitika on suures osas ka õigustatud, kuid lõpetades jällegi Despentes’i mõtet kajades: kui see raamat tekitab poleemikat ja diskussiooni feminismi teemal, kui see raamat on heaks ABC-ks ja sissejuhatuseks algajale feministile – täidab see raamat oma (ja feministide) eesmärki. Sestap, to me it’s cool

21
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Liiga valus, et olla tüdruk

Avaldame Feministeeriumi lugeja kogemusloo, milles ta kirjeldab oma mina kujunemise tingimusi varasest noorusest praeguseni. Hoiatus! Artikkel võib olla häiriv, kuna…

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.