Mõtisklus. Feminism kui võitlus iga inimese eest

Foto: Natasha C Dunn (Flickr)

Me sünnime maailma, kus miski ei püsi iial paigal ning muudatused saadavad paratamatult meie elu, peegeldades inimsilmale märkamatut evolutsioonikulgu. Loodus dikteerib meile universumi lihtsa seaduspärasuse, milles tugevad liigid adapteeruvad muudatustega, mis omakorda võimaldab elu jätkumist maal.

Suurem osa inimesi kardab muudatusi. Selle hirmu on meile kinkinud seesama loodus ning kui paradoksaalselt see ka ei kõla, kätkevad selles hirmus needsamad eesmärgid – liikide ja elu säilimine maal. Inimesele kui liigile on kõigele lisaks antud teadvus ning sellega koos võimalus valida ja mõtestada ümber oma hirmude sügavikke. Selles võimaluses valida oma saatust ja vaadata oma hirmudele otsa peitub järjekordne evolutsiooni spiraal, mis viib inimkonda ja loodust tervikuna edasi.

Feministlik liikumine toob kaasa muudatusi – nüüd ja alati

Sarnaselt loodusele toob ka feministlik liikumine endaga kaasa muudatusi ning hirmutab eemale need, kes hoiavad kinni illusoorsest stabiilsusest. Ta astub vastu evolutsioonile kui elu ainsale liikumisele. See vastupanu kajastub ka feminismi kritiseerivate meeste ja naiste eelarvamuslikuses. Paraku ei peitu eelarvamuslikkuses ainult hirm muudatuste ees, vaid ka banaalne harimatus. Inimesed kritiseerivad feministlikku liikumist, püüdmata isegi välja uurida, mis asi see feminism on. Nende kujutluses kuulub see liikumine naistele, kes karjuvad, vihkavad aluseta mehi, püüavad röövida ühiskonnalt viimasedki elurõõmud nagu flirt, naiste seksuaalsus ning, jumala eest, naise püha kohuse sünnitada, teha süüa, koristada ning triikida mehe särke ja sokke.

Mind huvitab, kas nad teavad, et just tänu feministide võitlusele sai naine inimese staatuse ning vabanes kodulooma staatusest, kes kuulus alul isale ja hiljem abikaasale? Et naisel polnud kodanikuõigusi, samuti puudusid tal haridusõigus, õigus osaleda poliitilises tegevuses, omandiõigus ja isegi õigus iseenda lastele? Tänasel päeval kõlab see ju metsikult, eks ole? Tundub, et sama metsikult mõjusid ka esimese ameerika feministi Abigail Adamsi sõnad, kes 1776. aastal kirjutas oma mehele, USA president John Adamsile: “Me ei hakka alluma seadustele, mille vastuvõtmises me ei osalenud, ega võimule, mis ei esinda meie huvisid.”  Kulus umbes sada aastat, et Abigaili osutatud probleeme hakataks teadvustama ja nende osas mingeid otsuseid vastu võtma. Alles 1869. aastal, Wyomingi osariigis, said naised hääleõiguse ja andsid lootuse teistele naistele maakeral, et neil on õigus olla inimene.

Foto: Abigail Adams (protree autor Gilbert Stuart, Washingtoni rahvuslik kunstigalerii)

Usun, et isegi kõige innukamad feminismivastased tunnistavad täna, et naistel on õigus valimistele, haridusele ja oma lastele. See ei tekita mitte mingit šokki ega vastupanu lihtsalt seetõttu, et see areng on juba leidnud oma koha. Sellega ei kaasne muudatusi ja seetõttu pole see midagi potentsiaalselt ohtlikku, mis lammutaks meie harjumuspärast elukorraldust.

Kui mõistlik on hoida kinni vanadest traditsioonidest?

Püüdkem vaadata tervikpilti läbi ajaloo ja kaasaja prisma, sest see aitab mõista feminismivastaste pahameele põhjused. Varem oli maailm ehitatud stabiilsuse saarekestele, kus peamiseks väärtuseks oli traditsioon, sellele rajaneski ühiskond oma turvalisuses. Mingi hetkeni oligi selline elukorraldus mõttekas, sest kesk agressiivset enamust oli inimest sel moel mõtestades lihtsam ellu jääda. Ent aeg on liikunud edasi, inimestel on haridusele üha parem ligipääs, arhailised traditsioonid omakorda vabanesid endast ise ega õigustanud enam kunagisi eesmärke. Saabus aeg need lammutada ja luua uued. Seetõttu toimus ka revolutsioon – keegi hoidis kinni vanast maailmast, keegi aga lammutas seda eesmärgi luua uued seadused ja traditsioonid.

Kaasaegne maailm asub inimsuse arengu olulises murdepunktis, kus vanad eluväärtused asenduvad uutega. Tänu lihtsustatud ligipääsule infole kasvab haritud inimeste hulk geomeetrilises progressioonis. Nii jõuamegi pöördumatult punkti, kus traditsioon väärtusena iseenesest vananeb, sest temast saab takistus teel teadmise ja evolutsiooni loomuliku kulgemise ees. Ja las olla hetkel seda kaasaegse feminismi üldiste probleemide foonil raske näha, ent selles evolutsiooni pöördepunktis mängib feministlik liikumine nurgakivi rolli. Just feminismile ehitatakse uus maailm, mille väärtused ei ole kivistunud, destruktiivsed traditsioonid, vaid mida iseloomustab austus ümbritsevate inimeste ja nende väärtuste suhtes.

Feminismi tähendusest tulevikus

Feminismi tasub vaadata kui dialoogi, mida alustas naine, ent jätkab ükskõik milline inimene, kelle õigusi rikutakse. Tulevikus räägib feminism üha tihemini sellise inimese suu läbi, kes kannatab ühiskonnas kujunenud traditsioonide ja stereotüüpide käes. Ta on selle inimese nägu, kes on nagu kõik teisedki ära teeninud austuse, hoolimata oma vaadetest, soost, rahvusest, füüsilistest iseärasustest, ametist jne. Feminismi ei mõisteta enam eranditult võitlusena naiste ja nende õiguste eest. Kunagi tulevikus hakkab liikumist laiemalt valitsema võrdõiguslikkus – seesama, mille eest võitlesid feministid – ning me kohtame üha tihemini sellist terminit nagu feminist.

Antud hetkel ei jätka feminism võitlust ainult võrdse kohtlemise eest, vaid kannab endas ka teavitustegevust – avada silmad ühiskonnas eksisteerivatele ebaõiglustele, lammutada väljakujunenud stereotüübid ja traditsioonid. Ja mis kõige tähtsam – ma usun, et feminism toetab naisi, sisendab neisse enesekindlust, mistõttu nad ei karda enam öelda “Ei” (meenutades #metood) ja seisavad oma õiguste eest seal, kus varem polnud kombeks. Nad tekitavad austust, teades oma õigusi ja hinnates end naisena, ükskõik kui palju mehed selle üle ka meelepaha ei tunneks. See tugev sisemine positsioon muudabki ümbritsevate suhtumist naistesse. See telg, mis tekitab naistes feministide liikumise suhtes tänutunde, muudab ühiskonna ja maailma tervikuna. Feminism kasvatab nii naistes kui ka ühiskonnas teadlikkust. Feminism õpetab meid üksteist austama.

Feminism humanistliku inimõiguste liikumisena

Karmust, mis iseloomustab feministliku võitluse meetodeid mineviku kivinenud väärtustega, võib võrrelda igasuguse ema armastusega oma laste vastu. Ent see pole tingimusteta ema armastus, kes lubab lastele kõike, kes andestab ja talub igasugust mõnitust. See on hooliva ja mõistva, ent range vanema armastus, kes tahab, et tema lapsed (ka kõik need, kes mõtlevad aegunud kategooriates, kiidavad traditsioonilisi väärtusi ja kardavad muudatusi) kasvaksid suureks. Et nad mõistaksid, millised on nende tegude tagajärjed, ja vastutaksid iseenda eest.

Tervikuna võib kaasaegset feminismi vaadelda kui humanistlikku tulevikuliikumist kõigi inimeste õiguste eest. Sest iga inimene väärib austavat suhtumist. Ning iga inimene väärib õigust teha oma valikuid. Ja me tahame nagu feministidki seda, et valik oleks teadlik. Et inimene mõistaks, mida ta teeb, vastutaks oma tegude eest ning austaks teiste inimeste valikuid.

10
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Kui Muumitroll läheks valima

Hiljuti võtsin kodusest raamatuvirnast taas Tove Janssoni muumilugude raamatu, nagu ma ikka teen, kui tahan vaheldust lugemismaterjalile päevakajalistel teemadel, professionaalselt…