Mustast pitsist pesu

Enjoying the afternoon at Trafalgar Square. Garry Knight / Flickr Creative Commons

Stereotüübid, mille kohaselt mosleminaised on passiivsed, kodukesksed ja usklikud, hakkavad peagi põhjalikult muutuma.

Kesk tänavusuvist leitsakut sorteerisin vabatahtlikuna Budapesti migratsiooniabi lattu kogunenud rohkeid annetusi. Minuga koos oli appi tulnud teisigi Kesk-Euroopa ülikooli õppejõude, doktorante, õppetoolide tugitöötajaid, samuti juhuslikke möödujaid Arany Jánose tänavalt. Üheskoos tassisime, komplekteerisime ja pakkisime pagulastele annetatud riideesemeid, sokke ja aluspesu.    

Pearättides naised, kes on abielu kaudu islamiusu vastu võtnud, suutsid selles kaosena tunduvas olukorras hästikorrastatud süsteemi tekitada. Nad märkisid üles, mis annetused kuhu lähevad, ning hoidsid teistega telefonisidet. Olime parasjagu laua taga rõivaid sorteerimas, kui sinna ilmus üks mees, kes hakkas annetatud riiete hulgast musta pitspesu välja praakima, märkides: „Pagulastel pole neid vaja!“. (No mis sel annetajal ometi küll arus oli – pitspesu pagulastele?! Olgugi, et annetuste seas leidus ka näiteks roosasid plastparukaid ning lillasid kunstboasid, mis lastele suunatud tegevustes hiljem oma otstarbe leidsid.) Moslemist ungarlanna – abielus, pearätiga – polnud selle mehega nõus. Asetades musta pitspesu tagasi väljajagamisele kuuluvate riideesemete sekka, lausus ta: „Pagulaste seas on noori inimesi, see on nende jaoks!“         

Selle lühikese looga soovin tähelepanu tõmmata pagulasdebatis seni valgustamata alale, mis puudutab sootundlikku pilguheitu pagulaste olukorrale. Ma ei ole kindel, kas suudame päris täpselt hoomata seda traagikat ja meeleheidet, mis ajab saatjata lapsed, lapseootel naised ning ka paljulapselised emad sedavõrd pikale ja ohtlikule teekonnale. Kindel on aga see, et stereotüübid, mille kohaselt mosleminaised on passiivsed, kodukesksed ja usklikud, hakkavad peagi kardinaalselt muutuma.

Erandolukorrad, nagu näiteks sõjad või looduskatastroofid, on naiste jaoks alati endas potentsiaali kujutanud. Sellistes tingimustes on neile avanenud võimalus teha avalikus sfääris kõrgesti hinnatud tööd abiliste ja hooldajatena, seljatades sellega kodused kammitsad ning pälvides tehtu eest ühiskondlikku heakskiitu. Sellist maternalismi on võimalik mõista omamoodi pahupidise traditsioonilisusena, mis ekspluateerib naiste palgata tööd, aga ka enesearenguvõimalusena, mis kätkeb endas lootust muudatusteks.

Pagulaste lõimumisest rääkides on tihti esile toodud muret nende „teistsuguste usuliste veendumuste ja kultuuri“ pärast, mis väidetavalt võib viia nn paralleelsete ühiskondade tekkeni. Seda olenemata asjaolust, et ka vastuvõttev ühiskond teeb integratsiooniprotsessis läbi muudatusi, ning et naised, kes on oma kodumaal abiellunud moslemiperekonda, mitmekesistavad omakorda kohalikke islamiusuliste kogukondi (, muutes nende kohta käivad staatilised üldistused veelgi elukaugemateks – tlk).

See tähendab ühtlasi, et Euroopat ootavad ees väljakutsed. Praegu seistakse maailmas esirinnas naiste õigustele juriidilise kaitse andmises, ent mis puutub naiste ühiskondlikku rolli, on Euroopasse jõudmas alternatiivne diskursus, mille kaudu religioon võib üheks komponendiks kujuneda seni üksnes fundamentaalselt sekulaarses, poliitikale orienteeritud inimõiguste diskursuses. Islamifeminism võitleb fundamentaalsete usutõlgenduste vastu niisama kangelaslikult kui ka näiteks katoliiklik feminism.

Tulevik toob selgust, kas on oodata ühise dialoogi esilekerkimist eri feminismide kooseksistentsi viiside argumentatsioonis, toetades sellega neid liikumisi ja neis osalevaid naisi. Need debatid ei too kaasa üksnes arutelu selle üle, kellel on õigus otsustada, kes võib mustast pitsist pesu kanda; neist hakkavad tõstatuma ka sellised elementaarsed küsimused nagu naiste õigus tööle, reproduktiivsed õigused või naistevastane vägivald. Ning see debatt mõjutab kord põhjalikult meie ühist tulevikku.          

Ungarikeelne originaaltekst avaldatud 10. septembril, kättesaadav siin.

Autori loal eesti keelde tõlkinud: Maari Põim

Redigeerinud ungari keele asjatundja Jürgen Dengo

Toimetas Aet Kuusik

0
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka