Naine. Muusik. Idioot.

Foto: Kaupo Kikkas

Ärevad ajad vajavad kainet mõistust, diskussiooni ja eelkõige peeglisse vaatamist. Kas gender discussion muusikas hakkab jõudma ka Maarjamaale või tuleb esmalt tegelda konfliktiga, nagu mujal pool maailmas, ja alles siis aruteluga?

Süvenemata ja põgusalt peale vaadates ei tundu naismuusiku olukord Eestis katastroofiline. Eriti “lill” tundub asi siis, kui puudub võimalus probleemile distantsilt otsa vaadata. Eestis leidub igas žanris tugevaid naismuusikuid ja -heliloojaid ning meie festivalide toimkond koosneb uhketest, vägevatest naistest, kes seisavad tegelikult kogu businessi taga ja aitavad meil kõigil muusikat publikuni tuua. Taanis on jazzi, popi ja rocki erialal end teostada tahtvate noorte naiste osakaal koos lauljatega kuus kuni kaheksa protsenti, Eestis natuke alla kolmekümne. Esmapilgul tundub, et pole probleemi, aga jätame korraks arvud ja keskendume sellele, millega meie ühiskond pole üldse tegelenud – naiste osakaalule hierarhia tipus. Mis saab siis, kui kool on läbi ja algab professionaalse muusiku elu?

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
“Palun püüdke olla tõsisem ja seiske jalad koos. Püsige paigal, kui te laval olete. Teid on piinlik vaadata!” ütles mulle naissoost produtsent kakskümmend sekundit enne lavale minekut. Kas ta oleks endale sellist jämedust lubanud, kui lavale oleks astunud mees?

“Mis sul viga on, miks sa mõtled endale probleeme välja?” küsivad väga paljud minu Eesti meeskolleegid. “See on pseudoprobleem!” käratab kuuekümnele liginev “mina tean, mis on õige, sest ma olen vanem ja mees”-suhtumisega jorss. Las ma siis selgitan, mis mul (või suisa meil) täpselt viga on.

Esiteks – me räägime teineteisest enamjaolt mööda. Ja teiseks räägime me nendest kuulsatest indiaanimokassiinidest … Kui olin väike tüdruk ja kingi polnud kuskilt saada, kõndisin ühe paari “kommunaaridega” mitu aastat. Varbad olid villis ja veri lirtsus, ent kui julgesin vinguda, ütles vanaema: pole sul häda midagi, käivad veel küll! Sest tema jalad ei lirtsunud ning kuigi ta nägi seda mäda ja vere sodi, ei tahtnud ta hakata lahendama järjekordset, sellel ajal võimatut probleemirägastikku. Muusika vallas on sama probleem. Kui ütlen, et ei ole okei kirjutada plaadiarvustuses naismuusiku vanusest ja ilmselgelt just sellest asjaolust tingitud depressiivsusest, siis pole väljaandel vaja end välja vabandada sõnadega: “Aga meie kirjutaja on noor ja ta mõtles ainult head”. See on puhas šovinism. Hakkame asju nimetama nende õigete nimedega! Vajadusel koolitame, seletame lahti, arutleme.

Siin artiklis keskendun ma sugudevahelisele probleemile jazzis ja popis-rockis. Meil on naisi muusikas masendavalt vähe. Teeme televiisori lahti ja vaatame, kes mängivad meil erinevate saadete stuudiobändis. Kui suur on naisõppejõudude osakaal kõrgema ja keskastme muusikaharidusasutustes, näiteks jazzi erialal? Kui palju on naisi päris tipus – seal, kus tööga kaasneb suurem kunstiline vastutus, riiklikud tellimused ja rohkem raha? Kui palju mängitakse kontsertidel naisheliloojate loomingut? Kes esindavad enamasti riiki rahvusvahelistel ja riiklikult rahastatud festivalidel? Kui palju on naisi Eesti Muusikaauhindadele nomineeritavate ja galal esinevate muusikute (kogu)hulgas? Ainus žanr, kus tundub valitsevat mingit sorti tasakaal, on folk.

Kui mul paluti kirjutada arvamuslooke teemal “naised versus mehed muusikas ja loomingus”, oli mu esmane vastus rasvane ei. Miks? Sest ma üritan endale sisendada, et mul on ükskõik. See on mõttetu energiakulu. Las jagelevad ja vahutavad. Liikumine #MeToo on vajalik, et areneda edasi amööbi tasandilt, aga samal ajal ajab see mul natuke ka südame pahaks. Mul on viimasel ajal piinlik, kui räägime feminismist ja loomingust. Inimesed ei saa feminismi mõistest aru – see on lihtsalt võrdne kohtlemine ja võrdsete võimaluste andmine kõikidele, soost olenemata. Midagi, mille eest me kõik peaksime hea seisma, aga mida me millegipärast ei tee. Ja mis kõige hullem – naised ise aitavad kaasa võrdse kohtlemise halvustamisele. “Palun püüdke olla tõsisem ja seiske jalad koos. Püsige paigal, kui te laval olete. Teid on piinlik vaadata!” ütles mulle naissoost produtsent kakskümmend sekundit enne lavale minekut. Kas ta oleks endale sellist jämedust lubanud, kui lavale oleks astunud mees? Kahtlen. Mu nägu õhetab ja jalad on paistes, kratsin end ebasündsatest kohtadest, ebasündsal ajal. Söön põhimõtteliselt tatti keset aristokraadineiude roosipõskset lantimispidu. Miks ma tunnen, et ma ei või 21. sajandi Eestis olla mina ise ja põrkun ikka veel kokku mingite kiviaegsete normidega? Naised, võtame end kokku! Ei ole okei halvustada või suruda oma sookaaslasi ahistavatesse, mõttetutesse raamidesse.

Kas Eesti muusikas eksisteerib sugudevaheline sõda? Ei. Me ei ole sel teemal isegi diskussiooni alustanud, sest naisinstrumentalist jazzis ja popis-rockis on pigem haruldus. Inimesed ei oska kuidagi seisukohta võtta, kui pilli mängib naine. Põsed punnis, tavaline higine muusik, aga ikkagi naine. Kompliment “Euroopa parim naismuusik” (viide Eesti Jazzliidu postitusele küberruumis Marilyn Mazuri kohta) ei ole üldsegi kompliment, vaid valus meeldetuletus, et sildistame naismuusikuid. Me ei tunne tegelikult üldse naismuusikuid, ei Euroopas ega mujal (üllatus-üllatus, neid on väga palju ja väga häid), ja need üksikud paneme ka veel pingeritta. Miks ei öelda “Euroopa parim meesmuusik”? Kui tavaelus on võimatu loomingut pingeritta seada, siis millegipärast naiste puhul seda ikka proovitakse. Võtame ennast kokku! See ei ole okei.

Minu meelest ei ole normaalne, et meil on mainitud žanrides nii vähe naisinstrumentaliste. Pole normaalne, et seitsmeteistkümne aasta jooksul, mil ma olen Eestist eemal viibinud, ei ole juurde kasvanud naissoost jazzsaksofoniste. Pole ka päris normaalne, et kõik jazzlauljad on naised. Nüüd jõuame märksa sügavama probleeminini. Pole muusikaakadeemia süü, et noori muusikuid ei tule piisavalt peale. Midagi on väga nihu lastemuusikakoolides. Tase kõigub, pole instrumente, mille vahel eriala valida, ja kui ongi, siis pole võtta pädevat õpetajat. Enamasti pole võimalust õppida (jazz)improvisatsiooni, aga veel kurvem on see, et sageli puudub võimalus mängida ansamblis. Milline muusik mängib üksi? Kuni need probleemid pole lahendatud, ei saagi rääkida sellisest “luksusprobleemist” nagu sugudevaheline balanss muusikaäris.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Kui ütlen, et ei ole okei kirjutada plaadiarvustuses naismuusiku vanusest ja ilmselgelt just sellest asjaolust tingitud depressiivsusest, siis pole väljaandel vaja end välja vabandada sõnadega: “Aga meie kirjutaja on noor ja ta mõtles ainult head”. See on puhas šovinism.

Meie muusikahariduse süsteem vajab korralikku reformi. Peale õpetajate koolitamise vajame ka õppe- ja eksamikavade vähem maskuliinseks muutumist. Praegu keskenduvad õppekavad pigem tehnikale ning välja jäetakse teine muusikas hädavajalik komponent – emotsioon ja/või tunnetus. Keegi ei taha kuulata kontserdisaalis mehhaanilist üles-alla arpedžot kaheteistkümnes eri helistikus, aga millegipärast seda me koolis just noortele peale surume. Minu soov on, et noote mõtestataks, enne kui need ritta seatakse. Kõrgema tunnetuseni jõudmine on suur kunst, mis vajab varajast avamist ja võtab eluaja. Võibolla hakkab pärast algtasemel toimunud ümberkorraldusi pilt ühtlustuma ja heliloomingu erialale ei kipu enam valdavalt mehed? Võibolla siis ilmutaksid meile end naismuusikutest eeskujud, keda muusikatudengil on väga vaja.

Pole kahtlustki, et raske on kõigil muusikutel. Tüdruk või poiss – loominguliseks looduna oled sa määratud kannatama. Kõige raskem ei ole alustamine, vaid rajal püsimine ja tegelikult ka lihtsalt elus püsimine.

Asi, millest ei saa Eesti muusikamaailmas kuidagi üle ja mis häirib enamgi kui naiste vähesus muusikaäris, on minu põlvkonna muusikute pinnapealsus. Meil on puudu tugevatest (nais)artistidest, kes oleksid teenäitajad-eeskujud ja kellel oleks ka midagi sügavamat öelda, lisaks ilusate riiete kandmisele. Mure pole ainult see, et meil pole võtta heal tasemel naisinstrumentaliste, vaid ka see, et naisartistide sisu ja välise külje vahekord on kriminaalselt paigast ära. (Miks sa lased end tobedasse barbielikku raami suruda, andekas, mitmel rindel tegutsev, ülimalt omanäoline “Eesti laulu” saadet juhtiv tüdruk?) Kas me, naised, oleme professionaalselt siis tõesti nii palju kehvemad, et peame seda kuidagi korvama ripsmetutikute ja muu bling-blingi abil? See ei ole tõsi, ja see, et sellist asja meile peale surutakse, ei ole okei!

Lõpetuseks valik minu lemmikutest praeguste naissoost jazzmuusikute seas. Olge lahke ja kuulake: Lotte Anker, Carla Bley, Laura Toxværd, Kaja Draksler, Anna Högberg, Eve Risser, Kirke Karja, Elsa Bergman, Anni Elif Egecioglu, Joëlle Leandre, Mia Zabelka, Lisa Ullén, Nina De Heney, Mary Halvorson, Mette Rasmussen, Susana Santos Silva, Terri Lyne Carrington, Matana Roberts, Ava Mendoza, Qarin Wikström.

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Muusika (2.04.2018).

13
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka