Naine nõukogude plakatitel

8. märts – rahvusvaheline naistepäev. Autor ja aastaarv teadmata.

„Nõukogude naine“ on väljend, mis võib esile kutsuda väga vastakaid assotsiatsioone. Üheks tänuväärseks materjaliks nõukogude naisekujutise uurimisel on plakatid – odavad, massilised, kiiresti muutuvad ja mõistetavad ka kirjaoskamatutele. Alljärgnev on lühike ülevaade selle visuaalse kujutise muutumisest ajas ning väljendusvahenditest, mida erinevatel aegadel naiste kõnetamiseks kasutati. Kes oli see, varasemat poliitilist kõnepruuki kasutades, „üheõiguslik naine“, kes uue korraga oma mitmekesise publiku ette astus?

Plakateid on seni uuritud eelkõige semiootilisest ja kunstikriitilisest vaatenurgast lähtuvalt. Viimast seda enam, et nende autoriteks olid tihti väljapaistvad kunstnikud. Teisalt langes ametliku kunsti ja plakatite esteetika suuresti ühte. Nende sümboolikas on oluline roll nii värvidel, esemete paigutusel üksteise suhtes kui ka nende seostel varasemate traditsioonidega. Plakatite jõud oli nende arvukuses (tiraaž jäi vahemikku 5000–100 000) ning kättesaadavuses – avalikesse kohtadesse riputatud plakatid mõjutasid kahtlemata rohkem inimeste teadvust kui kujutav kunst, kirjandus või ajakirjandus.

Millises keeles kõneldi?

Ehkki proletaarne kujundikeel püüdis täielikult lahti ütelda vanast, esines siingi alati erandeid. Nõukogude plakatitel esinev uue ja vana korra visuaalne vastandamine on võrreldav rahvakunstis levinud luboki[1] vormiga, mis enne revolutsiooni oli populaarne nii linna- kui ka maarahva seas (Bonnell 1997). Hilisemas plakati- ja maalikunstis muutusid rahvuslikud detailid eksplitsiitsemateks, enam kasutati rahvuslikke motiive nii kujunduselementidena kui ka riietusel.

Jelizaveta Kruglikova: “Naine, õpi kirjaoskust!”

Nõukogude plakati üldine kujundikeel kujunes välja 1930ndatel aastatel. Kui aastakümne algupool rõhutas vastandusi uue ja vana korra vahel ning plakatite üldine iseloom oli dramaatiline, siis kolmekümnendate lõpul näidati juba rõõmsaid ja rahulikke inimesi külluse keskel. Iseloomulik oli ka värvigamma muutus – punased ja mustad asendusid nüüd pastelsete toonide, siniste, roheliste, roosade ja kollastega.

Kolmekümnendate kolhoositarid

Selle ajastu keskne naisetüüp on kolhoositar. Varasemast talunaisest eristab teda uudne rätikusidumisviis (kukla tagant, mitte lõua alt), tihti on tal poisipea, vikatit asendavad moodsad tööriistad ja pastlaid kingad. Eriti torkab ühel plakatil silma naistraktoristi kuju, keda on enesekindlalt ja autoriteetselt kujutatud punasel traktoril, üleni punases (Bonnell 1997). Punane traktorist omab assotsiatsioone ka piiblis kujutatud apokalüptilise ratsanikuga: „Ja väljus teine hobune, tulipunane, ja tema seljas istujal lasti rahu maa pealt ära võtta, et inimesed üksteist tapaksid ja temale anti suur mõõk.“ (Johannese ilmutus 6:4). Nõukogude korra loomine 1930ndatel oli tõesti omamoodi maailmalõpp, millele eelnenud ja järgnenud vägivallalained elanikkonda sügavalt vapustasid, seega pole paralleelid surmaratsanikuga sugugi kohatud.

Riiklik kirjastus, autor teadmata: “Talunaine, kollektiviseeri küla!” (1930)

Marksist Aleksandra Kollontai on kirjutanud: „Kommunismi huvides on võita enda poole naistöölisi ja teha neist nõukogude korra kaitsjad. /…/ Mis puudutab naistöölisi ja vaesemaid talupoegi, siis vajame erilist lähenemist.“ (1921). See erinev lähenemine ilmnes diferentseeritud propaganda loomises erinevatele huvigruppidele. 1930ndad nägid n-ö teadusliku propaganda algust plakatikunstiski. Senine sale ja naeratav kolhoositar mõjus maapiirkondade kontekstis, keset üldist näljahäda, paratamatult groteskselt. Esines sisulisigi vigu – näiteks kujutati traktoreid kündmas juba haljendavaid põlde või talupoegi töötamas talvel ilma sobiva riietuseta (Bonnell 1997). Oli selge, et need plakatid olid loodud linnainimese silme läbi.

Taoline ülalt alla lähenemine naisküsimuses oli üheks aspektiks, mis vastandas kommunistliku naisõigusluse feminismile. Kui viimased olid nõudnud naistele valikuvabadust ja võimalusi neid valikuid teostada, siis nõukogude aeg nägi ette emantsipatsiooni ja haridust käsu korras (Kivimaa ja Talvoja 2010). „Nõukogude Venemaal ei ole iseseisvat naistööliste liikumist. Nõukogude Venemaal on mõlemast soost proletaarlased lahutamatult ühinenud oma püüetes rajada ja kindlustada proletariaadi diktatuuri ja ehitada töötavatele inimestele uus ühiskond.“ (Kollontai 1921) Naiste ning meeste huvid ühiskondlikul tasandil võrdustati. Muud huvide tasandit aga ametlikus poliitikas ei eksisteerinudki. Kujunemas oli sootu ühiskond, mille liikmete esimeseks identiteediks oli nende klassimääratlus.

1930ndate aastate keskel, pärast publikuga nõupidamisi, hakkas senine kolhoositar ümarduma ning sportliku neiu asendasid korpulentsemad daamid. Bonnell lisab, et kolhoositari kuju sage kasutamine kollektiviseerimisaegsetel postritel feminiseeris talupojad kui sotsiaalse kategooria ja tõi soo maapiirkondi puudutavasse diskursusesse laiemalt (1997). Neist 1930ndate plakatitest eristuvad teravalt Teise maailmasõja aegsed plakatid. Kõigil aladel, nii kirjanduses, moes, kunstis kui ka plakatikunstis, leidis aset naise kuju mehistumine.

Uue aja muudatused

Teise maailmasõja ajal on tagasi punase ja musta kontrastid, ilmete ühemõtteline karmus ja revolutsioonieelse, talupoegliku peasalliga vana naise kujutis, kes palub kättemaksu või juhatab sõdureid lahingusse, näiteks postritel „Tasugem rahva kannatuste eest!“ (1943) ja „Luuletus-sõjaloosungid, TASSi aken nr 222“ (1943). Suurendatud ja esiplaanile paigutatud naise kujutis, kes saadab ühenäolist sõdurite massi, esineb ka plakatil „Laske meil neid esindada“ (1941) (samas: 86) (Lafont 2007: 10; 94). Tegu oli uudse, heroilise naisetüübiga, mis torkab silma oma mehisuse ja võitlusvalmidusega. Ja tõesti, kui näha naise ja mehe võrdsustumises nende ühetaolistumist, siis Teise maailmasõja aegne Nõukogude Liidu meedia on selle näide bona fide.

Erinevalt toonasest Saksamaast oli nõukogude poliitika naisküsimuses rõhutatult tolerantne – eugeenika ei sobinud marksismiga, sest eiras sotsiaalmajanduslikke tegureid (2009). Rassidevahelise võrdsuse temaatika näiteid võib leida plakatikunstistki: „Elagu rahvusvaheline naistepäev! Meie sõprus on murdmatu!“ (1954), „8. märts“ (1961) või „Rahu maailmas – meie õnn!“ (1961) kujutavad erinevatest rahvustes naisi üksmeelselt õlg-õla kõrval seisvatena (Lafont 2007: 160; 194; 198).

Viktor Ivanov: “Tasugem rahva kannatuste eest!” (1943)

Ema ja lapse kujutamine avaldus erinevates meediumides erinevalt. Kahtlemata oli selle tugevalt religioosse taustaga kujundi kasutamine Nõukogude Liidus poleemiline. Plakatitel esineb neid kujutisi eelkõige seoses sotsiaalteenuste propageerimisega (Bonnell 1997). Erandiks on näiteks poster „Iga töölise kohustus“ 1930ndate lõpust, mille loosung teatab „Õnnelikud inimesed sünnivad Nõukogude tähe all!“ (Lafont 2007: 78–79). Esiplaanil on sülelapsega ema, keda võiks pidada omamoodi nõukogude madonnaks. Neil on seljas kirevad, vabrikus toodetud kangastest rõivad, taustal võib näha stalinistliku arhitektuuri näiteid ja kaasaegseid autosid. See sotsialistlik utoopia esindab esimeste viisaastakute järgset entusiasmi uue ühiskonna ehitamisel. Emasid väärtustati küll mitmete aunimetustega, kuid sedagi ühiskonna taastootmise aspektist. 1944. aastal seati sisse aunimetus „Ema-kangelane“ ning orden „Ema au“ ja medal „Emamedal“ (Gratševa 1946: 23–24). Need militaarselt kõlavad aunimetused tõid emadusegi valdkonda justkui teatud reguleerituse ja kontrolli.

Nõukogude madonnad

Kui rääkida Nõukogude Liidu lagunemisele järgnenust, siis seda iseloomustab järsk pööre traditsioonilise naiselikkuse juurde. Sõnavabaduse ja turumajanduse tingimustes osutusid kõige populaarsemaks kaunid, modellilikud naisekujutised. Neile järgnesid traditsioonilised kujutised naisest kui koduperenaisest ja emast (Ažgikhina 1995). Raske öelda, kas publiku huvi lähtus nende isiklikest arusaamadest või oli osa üldisest vastureaktsioonist Nõukogude Liidus valitsenud võrdõiguslikkuse arusaamadele. Sarnased arengud toimusid ka taasiseseisvunud Eestis. Heidi Kurvinen, kes on uurinud soorolle ajakirjas Nõukogude Naine, leiab, et 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses toimunud järsk pööre traditsiooniliste soorollide juurde tulenes ühelt poolt nostalgiast Eesti Vabariigis valitsenud rahvusliku soo ja emaduse müüdi järele, teisalt püüdest taastoota lääne ideaale (2008).

Nina Vatolina: “Kuulsust kangelasemale!” (1944)

Milleks oli nõukogude naine vaba või millest ta vabastati? Esimesel juhul oli ta vaba riigi huvide kaitsmiseks tööjõu ja reprodutseerijana, sünnitajana. Teisel juhul vabastati ta nominaalselt koduste toimetuste ja mehe patriarhaadi kütkest. Tegelikkuses said aga tüüpilised naiste ülesanded nüüd kollektiivse iseloomu. Selle asemel, et süüa teha, pesu pesta, loomi talitada või laste eest hoolitseda, leidsid paljud naised omale töökoha sööklates, pesumajades, kolhoosides, koolides ja haiglates. Kokkuvõttes võib öelda, et „nõukogude naist” iseloomustab mitmete mehelike omaduste ülevõtmine ning isiklikust elust loobumine üldise hüve kasuks. Ehkki uus kord vastandas end selgelt vanale, oli seal paljutki, mis on mõistetav vaid seoses eelnevate traditsioonidega – nagu ka Nõukogude Liidu lagunemisele järgnenu oli omakorda reaktsiooniks sotsialistlikule ühiskonnale.

 

[1] 18. sajandil slaavi aladel kujunenud puu- või vaskplaadile tehtud pilt (graveeritud või maalitud). Humoorikatel piltidel oli valdav talupojatemaatika, enamasti idealiseeritud kujul. Luboki stiilist (samuti ka ikoonimaalist ja arhailisest disainist) vaimustusid 20. sajandi alguses mitmed vene avangardistlikud kunstirühmitused.

 

Kasutatud allikad:

Azhgikhina, Nadezhda 1995. Women as Presented in the Russian Media.

Bonnell, Victoria 1997. Peasant Women in Political Posters of the 1930s.

Gratševa, A. 1946. Nõukogude naine on Nõukogude Liidu täisõiguslik kodanik. Tallinn: Poliitiline Kirjandus

Kivimaa, Katrin; Talvoja, Kätlin 2010. Nõukogude naine eesti kunstis. Tallinn: KUMU

Kurvinen, Heidi 2008. Perestroika ja soorollid ajakirjas Nõukogude Naine. – Sirp, nr. 15

Kollontai, Alexandra 1921. The Woman Worker and Peasant in Soviet Russia.

Lafont, Maria 2007. Nõukogude plakat. Tallinn: Sinisukk

Rowley, Alison 2009. Where are all the mother-heroines? Images of maternity in Soviet films of the 1930s. – Canadian Journal of History

5
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka