Naised eesliinil – emotsionaalse tööga. Kuidas seda tööd jagada?

emotsionaalne töö hooletöö perekond töö

Psühholoog ja pereterapeut Kätlin Konstabel kirjutab, kuidas koroona ajal, aga ka pärast seda, muuta olukorda, kui sa ise oled suurim emotsionaalse töö tegija perekonnas. Kuidas koormust ära tunda, kuidas koormusest juttu teha ja miks on parem, kui vastutus ei ole ühe inimese kanda, isegi kui see esialgu lihtsam tundub? 

Naised on koroonaviiruse ajal eesliinil – kui seda moodsat ja nii levinud sõna kasutada. Arstide, õdede ja hooldajatena haiglates ja hooldusasutustes. Müüjatena poodides ja õpetajatena e-koolis ja lasteaedades. Tihti ka kaugõppe eesrindlastena ja töö kõrvalt lapsi kantseldamas-vaaritamas ning hoolitsemas kogu pere mõnusa olemise eest. Eesliinil on naised ka kriisiga kaasnenud majanduslangusest pihtasaamises, sest teenindus- ja turismisektor on kõige enam kannatanud ja seal juba naisi jagub.

Kindlasti on naisi, kelle meelest saab just praegu nende seesmine wonder woman eriti täiuslikult õide puhkeda, aga paljud on mitmel rindel rabelemise tõttu väga väsinud. Ei jaksa enam närvigi minna, kui keegi jagab jälle sotsiaalmeedias lugusid, kuidas vahvad koduõpetajakohustusteta Shakespeare ja Newton olid katku ajal nii äraütlemata geniaalsed ning kuidas astronaudid ja eremiidid võiksid olla meile kõigile eeskujuks. 

Millest koosneb kognitiivne, mentaalne ja emotsionaalne töö?

Väsib aga ka algselt supernaiseks kehastunu. Ja pole parata, suuresti on väsimuse taga see, mida on tavaks nimetada kas emotsionaalseks, mentaalseks või kognitiivseks tööks. Paljudel eesliininaistel on ameti järgi kohustus hoolitseda ja hooldada, toetada, kuulata ja aidata ja head meeleolu või vähemalt turvatunnet pakkuda, aga sama või suurematki tööd – ainult et tasustamata – tuleb sageli just naistel rohkem teha ka kodus. Lisaks, jah, kõik see nähtamatu töö – alati tuleb korraldada ja planeerida ja meelde tuletada, privaatsfääri väikseid ja suuri kriise ette näha. 

Halb on see, et see väsitav ja paarisuhet viltu kiskuv töömuster on tihtipeale kestnud aastaid ja on osapooltele juba automaatseks muutunud. Hea on aga see, et muutus on täiesti võimalik – kui julgus kokku võtta. Esmalt võiks muidugi enda peas olukorra paika panna, näiteks mõnele järgmisest küsimustest vastates.

Kuidas töökoormust jagada?

Milline iganes on sulle ette ilmunud pilt – kui sa ei ole sellise elukorraldusega rahul, siis on hulk viise, kuidas olukorda muutma asuda. 

Alustada võiks sellest, et jälgid enda hoiakuid ja keelekasutust. Ega sa juhuslikult väljenda kodus või tuttavatega suheldes mõtteid selle kohta, kuidas naised ongi neis tundeelu- ja kodutoimetuste asjades paremad? Nii tehes süvendame ju probleemi enda elus, aga ka ühiskonnas laiemalt. Kui naine ise uhkelt seletab – ja usub –, kuidas naised ongi loomu poolest paremad rööprähklejad, siis pole ime, kui ta kodus võtab endale palju koormaid kanda ja et neid talle ka aina rohkem ka pakutakse.

Millest räägib see, kui pidevalt rõhutad “Mu elukaaslane aitab mind majapidamistöödega”? On suur vahe, kas viitad sellele, et teil on tegemised selgelt jaotatud ja vahel tuleb üksteisele appi tulla, ikka võrdselt, või tajudki paljude koduste tööde juures põhikoormat enda peal olevat ja näed teises vaid abistajat. 

Kui tihti ütled endale või kaasale, et ah, ma teen selle ära, sest mul tuleb see paremini välja, ma olen kiirem? Kui nii, siis tuleta meelde, et inimesed on õppimisvõimelised, on olemas leiutis nimega internet ja sealt leitakse õpetusi kõige jaoks maailmas – leiab ka sinu kaaslane. Koduseid probleeme esile tuues võiks kasutada “meie” vormi: “Laste uneaeg on kuidagi väga lühikeseks jäänud, me peaks siin midagi välja mõtlema” või “Mida me võtame ette, et laps nõustuks sööma ka midagi muud peale pasta ja friikate?”. Oluline on ise mõista anda, et tegemist on vanemate ühise probleemiga, mille lahendamine on mõlema asi.

Lapsed õpivad soorolle ja suhtlemismustreid paljudelt inimestelt, kuid eelkõige oma vanematelt, sest nendega suhtlevad nad enim. Foto: Alexander Dummer

Pane tähele ja võta jutuks ka see, kui elukaaslane sulle mainib, et ta teeks seda või teist asja meeleldi, aga et sa võiksid ise abi paluda ja meelde tuletada, sest inimestel ju ikka vahel ununeb. Esiteks ei meeldi inimestele sisimas, kui nad pidevalt peavad paluma ja peale käima. See tekitab süütunnet, alandab, väsitab ja muudab kibestunuks. Teiseks, sõltuvusprobleemide puhul räägitakse, et kui näiteks üks peab teist pidevalt kõrtsist koju vedama või tuletama meelde, et viina ikka ei tohi osta, siis on tegu kaassõltuvuse moodi nähtusega; kui üks on aga suhtes üleüldse rollis, kus ta peab teisele pidevalt projektijuhti, sekretäri, ülemust ja ema mängima, siis sellisesse paarisuhtesse on pinged juba sisse kirjutatud. 

Jälgi, kas ja kuidas sa naudid kiitust, mida koduse projektijuhtimise eest saad – tulgu see siis elukaaslaselt või tuttavatelt. Et küll sinul on peas ikka alati imeline nimekiri asjadest, mis peavad tehtud olema ja küll sina ikka saad kogu aeg hakkama ja oskad delegeerida ja saad lapsed-mehed nii tublilt kõiki asju tegema. Kiitus on tore asi, aga taolise kiituse eest peavad naised tihti väga kõrget hinda maksma, sest pidev emotsionaalne töö kurnab ja nii ei jää üldse aega enda vajaduste jaoks.

Pea meeles, et isegi kui sulle kogu südamest meeldib lastega koos tegutseda või majapidamistöid töid teha, siis see ei tähenda, et sa pead suutma nautida neid tegevusi ööpäev läbi ehk olukorras, kus see kõik muutub tööks, mida tehakse palgatöö kõrvalt. Kohustuslikus korras, väsinult ja kibestunult ei naudita mitte midagi. Isegi kui sa suhte alguses soovisid ja pingutasid, et näidata end igatepidi parimast küljest, ei tähenda see, et su soovid ja vajadused aja jooksul ei või muutuda – eriti, kui kallim pole näidanud soovi sinu soove ja vajadusi samamoodi arvestada. 

Lisaks on loomulik, et tööjaotus suhtes aja jooksul muutub. See, et suhte alguses olite kokku leppinud ühtemoodi tööjaotuses, ei tähenda, et see on kivisse raiutud. Kokku kolides tekivad uued kohustused ja uus elurütm. Kui üks jääb haigeks või tal on kiirem tööperiood, tuleb teha uusi kokkuleppeid. Laste sünd ja kasvamine, pidev laste vajaduste muutumine toob kaasa oma muutused. Seega on kodune tööjaotus asi, mis peabki muutuma ja mille üle peaks saama kogu aeg loomulikult ja rahulikult mõtteid vahetada.

Kogu vastutus ei pea olema sinu kanda

Mõtle, kust võib sul pärineda arusaam, et on normaalne võtta nii paljude koduste asjade eest vastutus enda kanda. Kas see piirdub ainult koduga või satub vastutust sinu peale rohkem ka tööl? On see soov teistele meeldida ja hirm, et muidu sind ei armastata? On see soov parim olla või hirm kontrolli kaotamise ees? Muidugi on sellel ootusel, et naine peab kõigi koduste asjade eest vastutama, sügavad ühiskondlikud juured, aga tuleta meelde ka oma päritoluperes kogetut. Me kipume lapsena pikkade aastate jooksul kogetud ja nähtud suhtemustreid kas endalegi teadvustamatult matkima või nende vastu protestides risti vastupidi toimima. Võibolla said päritoluperest kaasa tunde, et naised peavadki kõike kodust haldama ja korraldama, mehed peavadki olema eemaletõmbunud? Sinusse on juured ajanud mõte, et kui piisavalt tublilt kodus pingutada, siis ehk oled üldse hea ja tore naine – muidu mitte? Mees püsib nii rohkem kodus? Või mäletad hoopis seda, et lapsena meeldis isa rohkem, sest isa oli alati lõbus, ei kamandanud kunagi – ema aga oli tüütu, sest palus alati midagi teha, koristada, tuletas meelde õppimist? Võibolla mäletad aga vastupidist – kodu, kus ema üldse koduse hubasuse eest ei hoolitsenud või lapsed pidid ise endaga hakkama saama – ja püüad nüüd ise teisiti teha? Minevikku vaadata on kasulik, sest kui mõistad seda, kui sügaval sinu pereloos on probleemi juured, siis saad ka aru, et pelgalt endale karmilt antud käsk “võta end kätte” ei aita. 

Oma tehtavast emotsionaalsest tööst rääkimine võib esiti mõjuda kui partneri iseloomu ja omaduste ründamine, kuid empaatiline partner suudab selle ära kuulata ja oma järeldused-muudatused teha. Foto: Joshua Ness

Vahel on raske koduse projektijuhi rolli sattunud naisel endal aru saada, kui palju aega ja energiat võtavad asjad, mille tegemine üldse välja ei paistagi – igasugune planeerimine, valmistumine, kontrollimine ja jälgimine, et kas sai ikka tehtud. Kirjuta oma päevased tegemised üles, aga nii, et ka kõik taustategevused oleks kirjas. Näiteks poes käimise või e-poest toidu tellimise juurde üksi käib mitu-mitu etappi: tuleb läbi mõelda järgmiste päevade menüü ja kontrollida kappe-riiuleid, et mida täpselt on vaja. Meeles hoida pereliikmete söögieelistused. Kui süüa viiakse ka eakale sugulasele, siis küsida tema soove ja need üles kirjutada. Võibolla tuleb teinekord ka võrrelda ostukorvi maksumust poodides. Kognitiivne töö on ka seegi, kui teed nimekirju või kalkuleerid kellegi soove läbi enda peas, muude tegemiste kõrvalt. Rööprähklemise tulemusel meie aju ei suuda ühtegi ülesannet väga hästi teha ja isegi kui ostukorvi sattunud vale asi katastroofi kaasa ei too, siis pidevat koduga seotud kognitiivset tööd on paljude naiste karjääri pidurdumisega seostatud küll. 

Võta muutus jutuks

Mõtle hoolega läbi, millist muutust ootad – mis on need kodused tööd ja tegemised, mida sooviksid n-ö üle anda. Soovitatav on kodutööde jagamisel tegevused üles kirjutada ja läbi mõelda, mis elementidest igaüks neist koosneb. Lapsega koos matemaatika õppimine on justkui selgelt määratletud asi, aga kas see on seotud sama paljude tegevustega kui väikevenna magama panemine? Kui ühele jääb poes käimine ja teisele aiatööd, siis kas tegu on võrdse mahuga töödega?

Jah, elukaaslasega tuleb koduste tegemiste jaotuse ja projektijuhtimiskohustuse võrdse jagamise teema jutuks võtta – olukorra muutumine ei saa olla ainult sinu vastutus. Kasulik on vestluseks leida aeg, kus kõik on rahulikud ja pigem heas tujus. Näita kaaslasele oma üleskirjutusi selle kohta, mida kõike oled kodus korraldama pidanud. Räägi, mida sa sellega seoses tunned. Mida rohkem kasutad mina-keelt, räägid konkreetsest käitumisest ning ei saada teele üldisi rünnakuid isiku pihta (“sa oled kogu aeg selline ja selline olnud”, “sa ei tee mitte kunagi seda ja toda”), seda suurem on tõenäosus, et kaaslane mõistlikult ja empaatiliselt kaasa mõtleb ja üldse soovib muutuda. Lõpuks on üldisem küsimus ju selles, kas saab üksteisega elukorralduslikke ja suhet puudutavaid keerulisi asju arutada ja kas üksteisega arvestatakse.

Koroona ajal, aga ka muidu oleks kasulik, kui vanemad lepivad laste asjus kokku, kes millistel suurematel ajavahemikel lastega tegeleb – n-ö vahetused. Seda võib kasutada ka koduste tööde jaoks üldiselt. Koolilaste puhul võib vastutuse jagada kas ajast lähtudes (sel nädalal hoiab üks õppimistel silma peal, järgmisel teine) või õppeainete järgi – aga rolli mängib ka see, kui kerge või raske ainega on lapse jaoks tegemist. Muidu juhtub nii, et üks vanem saab endale õppeained, kus peab lapsega pikki tunde koos pusima, teine aga need, mille puhul piisab lihtsalt küsimusest, et kas on õpitud. Tööde jagamisel keskenduge sellele, kas mõlemale tundub asi õiglane – kas nauditavaid ja ebameeldivaid töid on mõlemal võrdselt, kas aega kulub võrdselt.

Kui kaalud, kas muutuste tegemine mitte liiga tülikas ei ole – sest jah, see võtab aega ja tihti võib tekkida soov vana mustri juurde naasta, sest siis saab kõik kiiremini tehtud – siis mõtle, et lapsed näevad praegu toimuvat ja võtavad selle oma ellu kaasa. Kas sa soovid, et su laste suhted kulgeks tulevikus sama rada? Kui ei, siis “ära sina oma elu nii ela” õpetussõnade korrutamine pole kõige tõhusam meetod, et asja muuta.