Naised Gruusias – läbi raskuste tähtede poole

Olen nüüdseks elanud Gruusias kolm aastat ja kuna olen ka soolise võrdõiguslikkuse valdkonnaga tegelenud päris pikka aega, küsitakse ikka, kuidas on soolise võrdõiguslikkusega lood Gruusias. Küsiti ka Feministeeriumi poolt. Kui lühidalt ja veidi diplomaatiliselt vastata, siis ega need lood üleliia head ole, kuid teemaga tegeldakse.

Võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise teema puhul ei saagi vast rääkida sellest, milline on kõige olulisem või valulisem valdkond – kas palgalõhe, seksuaalne ahistamine, naistevastane vägivald, naiste vähene esindatus otsustajate seas vms. Kõigi nende teemadega tuleb tegeleda ja kõik nad on omavahel seotud.

Varastatud vanaemad

Võtan endale siiski õiguse tuua Gruusia puhul esile ühe tähelepanunõudvama teema, milleks on naistevastane vägivald. Soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas on välisorganisatsioonid korraldanud just koduvägivalla ennetamiseks kõige enam projekte ja kampaaniaid, olgu selleks Gruusias üliarmastatud rugby-meeskonna telereklaam, mis taunis lähisuhtevägivalda, koolitusprogrammid politseile, mida korraldasid koostöös ameeriklastega ka eestlased,  itaallaste etendus “Ferite a Morte” vm.

Et oma juttu siinsete naiste ja meeste rollide valguses illustreerida, toon ühe näite. Nii pooleteist aasta eest osalesin siin ühel soolise võrdõiguslikkuse koolitusel. Koolitus oli algajatele ja ma teadsin, et ilmselt mõne uue teooriaga ma sellelt koolituselt ei väisa. Seetõttu läksin sinna just seetõttu, et kuulda grusiinide lugusid.

Koolitus algas sellega, et koolitaja palus kõigil rääkida oma ema või vanaema kohta ühe loo, kus neid diskrimineeriti või koheldi ebaõiglaselt. Ma ei liialda, kui ütlen, et umbes iga viies osaleja rääkis sellest, kuidas nende ema või vanaema pandi mehele nii, et toimus pruudirööv. See ei ole vallatu pulmamäng nagu Eestis, vaid rööv sõna otseses mõttes. Ja kuigi sellised röövid pole enam igapäevased, tuleb neid maapiirkondades ikka aeg-ajalt ette.

Röövimine ja tahtevastaselt kellegi abiellu sundimine tundub mulle ja ilmselt paljudele ülimalt kriminaalse teona. Kuid siinses kultuuris oli see normaalne ja ilmselt ei põigelnud paljud naised vanasti sellele vastugi, vaid leppisid aastasadade traditsiooniga nagu sellegagi, et olid sündinud naistena.

Parem pool muna

See, et traditsioonilised soorollid on visad muutuma, pole muidugi uudis. Samuti pole uudis, et naisedki pole rollide muutmisel ei siin- ega sealpool sood alati pioneerid. Et näitlikustada siinseid hoiakuid, võtan appi ühe 2013. aasta ÜRO arenguprogrammi uuringu. Seal selgus näiteks, et väitega „mees peaks olema sama pühendunud kodustele ja perega seotud töödele nagu naine“ ei nõustunud ligi pooled uuringus osalejad, kusjuures naiste ja meeste arvamuses polnud olulist vahet. Sama uuringu kvalitatiivses osas selgus, et sugugi polnud harvad naiste kommentaarid ja mõttekäigud: “Kui ma oma mehel nõusid pesta laseksin, mis naine ma siis oleksin!“

Samast uuringust selgus ka, kui oluline on abielu roll Gruusia ühiskonnas. Üle poole vastajatest oli seda meelt, et halvas abielus olemine on parem kui olla üksik. Ja näiteks ligi pooled vastajad oli seda meelt, et kui abielu läheb allamäge, peaks naine perekonna säilitamiseks kannatama abikaasa poolt mõningast alandamist. Seda, et mees võiks teha sama ohverduse, leidis vaid 36% vastajatest.

Gruusia arhailine poeesia

Need hoiakud illustreerivad abielu ja perekonna institutsiooni tähtsust Gruusia ühiskonnas. Surve abielluda ja lapsi saada on ühiskonna ja pere poolt sageli väga suur. Ja kuigi perekond ja traditsioonid tähendavad ka palju head, on need ilmselt üheks põhjuseks, miks lähisuhtevägivald on probleemiks. See, et mees mõnes mõttes omab oma naist, väljendub ka seadusandluses. Näiteks vägistamiseks loetakse vaid juhtumeid, kus naise seksuaalne väärkohtlemise toimus võõra mehe poolt, kuid abielusisest vägistamist võimalikuks ei peeta. Muide, Gruusia pole kaugeltki ainuke riik sellise seadusandlusega.

Tugevad naised

Kui kõnelda aga positiivsemates toonides, on Gruusias palju tahte- ja tegutsemisjõudu, et olukorda parandada ning liikuda euroopalikemate väärtuste poole. Need muudatused võtavad loomulikult aega, kuid oluline on tahe. Näiteks eelmise nädala parlamendi Inimõiguste komisjoni hääletusel otsustati teha seaduslikuks, et nais- ja meeskandidaadid saaksid valimistel võrdselt kandideerida. See otsus ei ole veel lõplik, kuid esimene samm on astutud.

Hoiakutes feminismi suhtes on siin aga palju sarnast Eestile. Meenub üks konverents, kus publiku seas võttis sõna üks väga feministlike vaadetega ja laheda, iseseisva hoiakuga naine, kes pidas vajalikuks pidevalt korrutada, et ta pole muidugi mingi feminist. Küsisin talt hiljem, miks ta ei taha tunnistada end feministiks, kui ta seda selgelt on. Ta läks veidi näost ära ning jätkas äärmuslike stereotüüpidega feministidest, mida tema ju pole. Püüdsin talle siis vihjata, et ta on veidi valesti asjast aru saanud ja minu nägemust mööda on tal väga ägedad, feministlikud vaated. Selise suhtumise muutumine on ka Eestis võtnud väga palju aega. Kümme aastat tagasi oli Eestis kindlasti palju vähem neid, kes julgesid end defineerida feministina. Ei teagi, kas põhjuseks olid stereotüübid, alaväärsuskompleks või teadmatus.

Lõpetuseks meenutan aga üht tähtsaimat ajaloolist figuuri Gruusias, kuninganna Tamari. Tema valitsusaega (1184–1213) nimetatakse Gruusia kuldajastuks. Tamar elas küll palju sajandeid tagasi, aga mõnes mõttes elab ta Gruusias jätkuvalt, sest kujusid, pilte ja muid austusavaldusi võib kohata kõikjal. Teiste valitsejate kohta sama öelda ei saa. Ajalooliselt nimetati teda kuningaks, nii et mis muud kui et oli selline vägev mutt ja üldse mitte kutt!

Toimetas Brigitta Davidjants