Naised spordis on tšempionid, mitte karikad
Just toimunud MM-finaalile järgneval auhinnatseremoonial suudles Hispaania alaliidu president Luis Rubiales mitut koondise liiget ilma nende nõusolekuta põsele ning tähtmängija Jenni Hermosot ka suule. Avalik seksuaalne väärkäitumine tekitas meedias laialdast pahameelt ja jalgpallurid nõudsid Rubialese tagasiastumist. Seda reaktsiooni ei põhjustanud üksik suudlus, vaid aastaid kestnud tähelepanuta jäetud juhtumid, kus Hispaania naisjalgpalluritega sobimatult käituti – seda tehti nii alaliidus, sealhulgas tegi seda Rubiales, kui ka eelmised treenerid. Ja samal ajal, kui Eesti elab kaasa kohalikele naiste jalgpallimeistrivõistlustele, tuleb Tartus päevavalgele järjekordne südantlõhestav lugu alaealisi naissportlasi seksuaalselt ekspluateerinud täiskasvanud treenerist.
Naistespordist rääkides keskendutakse sageli mees- ja naissportlaste füsioloogilistele erinevustele ning naiste võimalikele soorituspiirangutele, mille pärast tuleb meeste ja naiste võistlused eraldada ja neid varieerida. Peale selle, et see ei ole paljude spordialade, näiteks male, laskmise, tennise ja teiste puhul oluline ega asjakohane, eiratakse nii naissportlaste objektistamist, mis on spordikultuuris juurdunud. Objektistamises, olgu selleks naissportlaste seksualiseeritud vormiriietus, „naiselik“ võimlemiskava või sõna otseses mõttes naiste kasutamine varustusena nagu tehakse naisekandmisvõistlustel, peitub põhjus, miks naistel on tänini raske saavutada võistlusspordimaailmas sama, mida mehed teevad iga päev.
Objektistamine on alati olnud üks rõhumise põhivõtteid. On selge, et endiselt on tarvis võidelda naiselikuna paistvate inimeste kehade vaikimisi seksualiseerimisega, kuid sama oluline on ka astuda vastu alavääristavale keelekasutusele ja tavadele, mis on laiemad kui seksuaalne objektistamine. Alavääristades õõnestatakse cis-naiste ja trans-sportlaste füüsilist võimekust ja tõmmatakse alla nende potentsiaali, sisendades neile, et nad pole piisavalt tugevad, vastupidavad või kiired – ei füüsiliselt ega vaimselt.
Kaitsmine või katusepakkumine?
Patriarhaat nõuab, et „nõrgemat sugu“ kaitstaks, kuid mitte objektistamise, seksualiseeritud vägivalla või soopõhise diskrimineerimise eest, sest need tegevused on ise patriarhaalsete dogmade kaitse all. „Kaitset“ tuleb pakkuda selle eest, et „nõrgem sugu“ oleks rohkem kontaktis reaalse maailmaga ja võistleks „võimekamatega“ võrdsetel alustel.
Ja nii saabki rõhujast „päästja“, kes nõuab, et talle kuuletutaks ja oldaks veel tänulik ka.
Transsooliste inimeste õigusi piiravaid reegleid esitatakse „naiste õigluse ja võrdõiguslikkuse“ nimel, samas kui naiste tegelikud probleemid, sealhulgas soopõhine vägivald, palgalõhe ja mitmesugused igapäevase diskrimineerimise vormid, jäävad käsitlemata. Naised ei julge seksualiseeritud vägivalla ohu tõttu töötada aladel, kus domineerivad mehed, samas kui tegelikud vägivallatsejad jäävad vastutusele võtmata ja ohutusmeetmete rakendamine lükatakse lauasahtlisse. Isegi sellised paadunud naistevihkajad nagu väidetav inimkaubitseja Andrew Tate, keda süüdistatakse arvukates vägistamistes, vägivallas ja seksikaubanduses, väidab end olevat naiste kaitsja, õigustavad oma vägivallategusid ja piirates naiste vabadusi vajadusega kaitsta neid kellegi teise võimalike rünnakute eest.
Naiste edu, olgu see siis spordis või mis tahes muus valdkonnas, on alati habras ja ebastabiilne – tegelikult nii habras, et väidetavalt kujutavad isegi intersektsionaalselt kõige tõrjutumad rühmad endast naistele ohtu. Ja see omakorda nõuab eestkostet – seda, et keegi teine „heasoovlikult“ omaks naiste kehasid ja karjääre, mis on loomulikult nende enda „kaitseks“ piiratud. Ja nii saabki rõhujast „päästja“, kes nõuab, et talle kuuletutaks ja oldaks veel tänulik ka.
See „objektiivse tõe“ nimel pakutav „kaitse” ei tugine austusele ega toetusele, kõnealune „tõde“ koosneb vaid põhjendamatutele stereotüüpidele ja meestekesksele maailmavaatele. Rahvusvaheline Maleliit (FIDE) on naiste spordi „säilitamise“ nimel alates 2023. aasta augustist ajutiselt keelanud transsoolistel naistel naiste maleturniiridel osaleda, mis mitte ainult ei tühista trans-naiste identiteeti, vaid viitab otseselt ka sellele, et sünnihetkel meheks määratud inimestel oleks justkui intellektuaalsed eelised. FIDE teatas oma uute reeglite otsusega ka seda, et nende trans-meeste tiitlid, kes võitsid need enne soolist üleminekut naiste turniiridel, kuulutatakse kehtetuks. Otsus osutab jällegi selle taustal olevale baasuskumusele ehk meeste üleolekule, millega samal ajal trans-meestelt ka nende teenitud saavutused käest ära võetakse. Kogu selle mõttetu tramburai käigus jäävad naismaletajatele pidevalt tehtavad seksistlikud märkused ja ahistamine tähelepanuta.
Kui mees naisele kaotas, oli ta järelikult haige
1902. aastal pääses esimene naissoost iluuisutaja Madge Syers iluuisutamise meeste maailmameistrivõistlustele, saavutades teise koha. Varsti pärast seda keelas katusorganisatsioon naistel MM-il võistlemise, viidates murele, et „pikad seelikud ei lasknud kohtunikel näha naisvõistlejate jalgade liikumist“. Sest loomulikult on naisele kaotamise ainus võimalik seletus tema ebaõiglaselt soodne riietus (mida on varem peetud uisutamist takistavaks). Nagu on öelnud malesuurmeister ja endine naiste male maailmameister Susan Polgar: „Kui mehed mulle kaotavad, on neil alati peavalu või midagi muud seesugust. Ma pole kunagi võitnud täiesti tervet meest!“
Kui naissoost laskur Zhang Shan võitis 1992. aasta Barcelona olümpiamängudel kulla jahilaskmises kaarrajal, püstitades ka uue olümpiarekordi ja saades selles kategoorias esimeseks naissoost kuldmedalistiks, keelas Rahvusvaheline Laskurliit naistel meestega võistelda, hoolimata sellest, et võistlus on olnud avatud nii meestele kui naistele alates selle olümpiaalaks saamisest 1968. aastal. Jahilaskmine jäi olümpiamängude kavasse ainult meestele mõeldud võistlusena ning 2000. aastal lisandus kavasse eraldi naiste jahilaskmine. Naiste jahilaskmist tutvustati „loomulikult“ uue võistlusena, samas kui segavõistlus muutus iseenesestmõistetavalt meestele mõeldud vormiks, kinnitades taas meeste vaikestaatust. Zhang katkestas ajutiselt laskmise, kuna ta ei saanud oma tiitlit kaitsta, ja jätkas oma sportlaskarjääri alles 2000. aastal. Lugusid naistest, kes on mehi nende aladel võitnud, on spordis ridamisi, mehed ainult ei taha neid mäletada.
Naisekandmine Eesti stiilis, eriti väärikalt. Olgu, naisekandmine on nali, aga millisel spordialal on sama nali teistpidi? Kus on meestevise? Foto: Steve Jurvetson/Wikimedia Commons, CC-by-2.0
Pole üllatav, et tänapäevani vaieldamatu faktina esitletav idee meeste üleolekust ei kehti ainult võistlusspordis. Selle uskumuse eestkõnelejad ei suuda aktsepteerida naist mehega võrdsena. „Meeste õiguste aktivistid“ järeldavad, et sooline võrdõiguslikkus ja võitlus selle eest on mõttetu, kuna naised ei saa või ei taha teha „musta“ ja füüsiliselt kurnavat tööd nagu söekaevandamine, hoolimata sellest, et naised on neil ametikohtadel läbi ajaloo olnud. Meeste levimus neis ametites on omakorda soorollide ja stereotüüpide järgimise otsene tagajärg, kusjuures üheks põhjuseks, miks naised kaevandustööstusse ei jää, on sooline diskrimineerimine ja seksuaalne vägivald, millega nad tööl silmitsi seisavad.
Susan Polgar: „Kui mehed mulle kaotavad, on neil alati peavalu või midagi muud seesugust. Ma pole kunagi võitnud täiesti tervet meest!“
Oma antifeministliku hoiaku kaitseks küsivad mõned: „Kuna mehed ja naised on võrdsed, siis miks naised sõdades ei sõdi?“, väites, et naine lihtsalt ei sobi sõjaväkke ega taha lahingusse minna, hoolimata sellest, et naised on hiilinud lahingutesse kogu ajaloo vältel isegi siis, kui nende osalemine oli keelatud, ja tänapäevased uuringud näitavad, et nais- ja meesüksuste sooritused ei ole olulisel määral erinevad, ja segaüksused on oma tulemuslikkuselt ainult meestest koosnevate üksustega võrdsed. Ka siin seisavad naised silmitsi seksualiseeritud vägivalla ja diskrimineerimisega, kuid selle probleemi lahendamise asemel pöördutakse tagasi nende „varjestamisse“ valdkonna enda eest selle asemel, et nõuda vastutust meestelt, kes selliseid tegusid toime panevad või kahe silma vahele jätavad, ning tagada naiste ja soovähemuste võrdne kohtlemine.
Kes suudab meestega konkureerida, ei tohi
„Tõelisel“ naisel ei saa olla mehelikuks peetud omadusi, mida austatakse, ja naiselikeks nimetatakse omadusi nagu emotsionaalsus, mida kasutatakse naiste halvustamiseks. Neid, kes „mehelikke“ omadusi siiski demonstreerivad, enam ei austata, sest nad astuvad oma määratud naiselikust soorollist välja. Seetõttu nähaksegi naisi juhtivatel kohtadel või erialaekspertidena võimetute ja vääritutena. Kuigi see võib parandada nende võimalusi karjääris edasi liikuda, kasutatakse seda ka diskrimineerimise ja vägivalla kaitseks, esitades neid kui õigustatud kättemaksu soorollide „õige“ järjekorra rikkumise vastu. Seda võib näha avalikes kommentaarides naissoost juhtide „mittenaiselike“ tunnuste kohta, nagu naise soengu kritiseerimine ja selle kasutamine argumendina tema pädevuse vastu, või seksualiseeritud vägivald kvääride naiste vastu, mida mehed panevad toime „oma mehelikkuse taastamiseks“ ja naise allaheitliku rolli taaskehtestamiseks.
Isegi kui naistel on „lubatud“ võistelda ja edu saavutada, jäävad nad endiselt meeste patronaaži objektiks, tšempioni asemel karikaks.
Naise roll on tegelikult nii piiratud, et isegi loomulikult kõrgema testosteroonitasemega cis-naised diskvalifitseeritakse nende „ebaõiglase eelise“ tõttu spordivõistlustelt. Praegu on enamiku distantside jooksmise rekordid meessportlaste käes, aga kui keelame naistel võistlemise, kuna neil on võimalus oma eakaaslasi edestada, siis kuidas saame kindlalt väita, et nad on meessportlastest kehvemad?
Jenni Hermoso Madridi Atlético mängus VfL Wolfsburgi vastu, 2018. Foto: Alejandro Reguero/Wikimedia Commons, CC BY-SA 4.0
Isegi kui naistel on „lubatud“ võistelda ja edu saavutada, jäävad nad endiselt meeste patronaaži objektiks, tšempioni asemel karikaks, võimetuks murdma läbi klaaslaest. Õigus seista turvaliselt – isegi mitte võrdsena, vaid kõrvuti – mehega esitletakse privileegina, mida „tugevam sugu“ räkitina lahkelt pakub, sundides naised tänulõksu: pealesunnitud teenete eest nõutakse tänulik olemist ja ähvardatakse, et kui tänulikkust üles ei näidata, koheldakse naist viisil, mida seesama pealesurutud „kaitse“ justkui ära hoiab.
Äkki tegeleks tõeliste probleemidega?
Tõeline oht naiste elule ja karjäärile spordis ei seisne mitte trans-inimeste spordivõistlustele kaasamises või naiste „kaasasündinud õrnuses“, vaid meedia patroneerivas toonis. Kui naised otsustavad esikohta jagada, selgitab meedia seda väsimusega; kui sama teevad mehed, on see ajakirjanduse silmis positiivne näide, peaaegu nagu kaval trikk, et mõlemad kuldmedali saaksid.
Tõeline probleem on see, et spordiorganisatsioonid vähendavad naiste saavutusi ja piiravad neid teisejärgulise rolliga meessportlaste taga, mõõtes naisi teistsuguste standardite järgi, sõltumata soopõhiste erinevuste olemasolust või puudumisest, ning kaasates kavadesse stereotüüpselt „naiselikke“ elemente. Nii näiteks peab naiste olümpiamängud ajal toimuv naiste võimlemisüritus toimuma muusika saatel ja harjutuste vahele lisatakse tantsuelemente, samas kui meessportlased lihtsalt liiguvad ilma muusikalise saateta ühest oskuse demonstreerimiselt teise juurde.
Kui naised otsustavad esikohta jagada, selgitab meedia seda väsimusega; kui sama teevad mehed, on see positiivne näide ja kaval trikk.
Tõeline probleem on naiste spordiriietuse seksualiseerimine pealtvaatajate ja reklaamijate huvides, nõudes naissportlastelt esinemist bikiinides, trikoodes ja muus paljastavas riietuses, samas kui nende meeskolleegidele on lubatud katvam vormiriietus, sest meeste edu on juba iseenesest väärikas saavutus, samas kui naissportlasi koheldakse seksuaalobjektidena. Veel 2021. aastal pandi Norra naiste rannakäsipallimeeskond maksma 1500 eurot trahvi „ebaõigete“ riiete eest, kui nad võistlesid paljastavamate bikiinipükste asemel lühikestes pükstes.
Euroopa Käsipalliliit trahvis Norra naiskonda 2021. aastal 1500 euroga, sest nad kandsid bikiinide asemel lühikesi pükse. Foto: Raimond Spekking & Matt Duboff, Wikimedia Commons; Anon., 21. sajand, CC BY-SA 4.0
Tõeline probleem on see, et treenerid ja ülemused ei austa naissportlaste piire ja kehalist autonoomiat, uskudes, et võivad algatada seksuaalseid kontakte, milleks keegi pole neile nõusolekut andnud või naissoost sportlasi füüsiliselt ohjeldada ja jõuga alla suruda.
Tõeline probleem on mees- ja naissportlaste mitmekordne palgalõhe, mida süvendab naiste spordi ebaproportsionaalne rahapuudus.
Kui soovite naiste sporti tõeliselt kaitsta ja naissportlasi aidata, vaadake võistlusi, mis keskenduvad naistele või hõlmavad naisi, nagu praegu toimuvad naiste jalgpalliliiga võistlused. Lugege ja jagage artikleid, mis räägivad naissportlaste professionaalsetest saavutustest, mitte nende perekondlikust staatusest või välimusest. Aidake naiste spordil vabaneda selle jalgadesse klammerdunud „kaitsjatest“, kes ei lase naistel näidata, mida nad spordis tegelikult teha suudavad, kui neid ei takistata.
P. S. Olukord on suurepärane, kuid mitte lootusetu. Ehkki Luis Rubiales siiani sõrgu vastu ajab ja kohtuga ähvardab, tuli just selle loo kirjutamise ajal uudis, et Hispaania jalgpallinaiskond sai lõpuks ometi esimese naissoost peatreeneri – Montse Tome. Miks alles nüüd ja miks üldse peavad naissportlaste naistreenerid olema nii haruldased, et igaühe ametisseastumisest saab uudis rubriigis “Kahe peaga vasikad ja teised kurioosumid”, jääb nähtavasti veel pikaks ajaks mõistatuseks poolele inimkonnast.
