Naised kipuvad teaduses madalamatele ja korralduslikele ametikohtadele jääma. Miks?
Veebruaris tähistati päeva “Naised teaduses”, mille raames toimus Tartu Ülikoolis teemanädal koos sotsiaalmeediakampaania ja vestlusringiga, kus arutati soopõhiseid probleeme, mis kimbutavad teaduses töötavaid naisi. Teadusvaldkonnas töötav bioloog Marlen Laanep kirjutab nendest süsteemsetest takistustest, millest sellistes diskussioonides sageli juttu ei tehta.
Eestis kipub selliste arutelude fookus olema suunatud just laste saamisele ja kasvatamisele ning pere- ja tööelu ühitamisele, jättes arvesse võtmata naised, kellel lapsi ei ole või kes neid üldsegi saada ei soovi. Nende naiste akadeemiline edukus on siiski pärsitud, kuid teiste sooliste probleemide tõttu, mis lastega naiste puhul on veel lisanduvateks takistusteks. Keskendudes vaid pere loomise ja hooldamisega seotud teemadele jätame tähelepanuta muud süsteemsed tõkked, mis on probleemiks kõigile naistele ja vajavad samuti käsitlemist.
Teadlane vs. naine teaduses
Tartu Ülikooli teemanädala vestlusringis öeldi tabavalt ürituse pealkirja kohta: “ma tahan olla teadlane, mitte naine teaduses”. Soolistatud ametinimetuste küsimus on juba pikalt olnud ühiskonnas arutelu all ning ka teadusmaailm pole erand. Miks on vaja öelda naisprofessor, naisdoktorant või naine teaduses, kui me ei kasuta meestest rääkides selliseid täpsustavaid soolisi eesliiteid? Lüües sõnakasutuses lahku mõisted “teadlane” ja “naine teaduses”, tekib paratamatult seos, et viimane pole päriselt teadlane, vaid hoopis keegi, kes on tugirollis ja teeb midagi muud selles teadusmaailmas.
Naised teaduses kipuvad olema assistendid ja õpetajad, kuid mehed teaduses on kõrgematel akadeemilistel ametikohtadel.
Sellisel käsitlusel on ka oma taust – kuigi kõrghariduse omandanute seas on naisi rohkem kui mehi, takistavad klaaslaed naistel kõrgematele akadeemilistele ametikohtadele jõudmist. See tähendab, et kuigi akadeemiliste töötajate seas on sooline jaotus üsna võrdne, esineb märkimisväärne lõhe positsioonide ja teadussuundade lõikes – nn naised teaduses kipuvad olema assistendid ja õpetajad, kuid mehed teaduses on kõrgematel akadeemilistel ametikohtadel. Näiteks oli 2018. aastal Eesti Teaduste Akadeemia 72 akadeemikust vaid neli naised. Siin mängivad kindlasti rolli lastesaamisega seotud nüansid, kuid kõiki, sh lasteta naisi hoiavad tagasi ka teised süsteemsed probleemid, mille teadvustamisega ei taheta Eesti teadusasutustes siiani eriti tegeleda.
Kas ja mil viisil peab ennast muutma, et teadusesse sobida? Pilt on illustreeriv. Foto: The Gender Spectrum Collection
Ole maskuliinne, aga siiski piisavalt naiselik
Väga pikka aega on püütud kinnistada arusaama, et naised on emotsionaalsed, pehmete väärtustega, loomult hoolitsejad ning mehed on ratsionaalsed, konkureerijad, võitjad ja vallutajad. Sellist binaarset mõtlemist on üle kantud ka teadusele, mis peaks oma olemuselt olema emotsionaalse maailmapildi täielik vastand. Olgugi, et osades teadusvaldkondades rõhutatakse teadlase positsionaalsust ja selle mõju üha enam, peetakse teadust üldiselt loogiliseks, vaid faktidel põhinevaks ränka mõttetööd nõudvaks alaks, mida ei või mõjutada ega kallutada inimese enda tundmused. Sellise arusaama kohaselt ei ole naise koht teaduses ja kui ta seal on, peab ta ennast muutma maskuliinsele süsteemile sobivamaks. Siinkohal meenub bakalaureuseõpingute alguses kuuldud ühe põhiõppejõu nali, mida ta armastas iga aasta uutele tudengitele rääkida: “Mida on ühist meriseal ja naisteadlasel? Meriseal on merega sama palju pistmist kui naisel teadusega.” Minu kursusel oli vaid üks mees.
Naine teaduses ei tohi olla liiga maskuliinne – kui teda nähakse liialt ennastkehtestava, ambitsioonika ja enesekindlana, peetakse teda keerukaks.
Kunagi räägiti ühel sTARTUp Day seminaril sellest, kuidas naisena iduettevõttele rahastuse hankimises edukas olla. Kuigi valdkond on pisut teine, on teadusmaailmas sama loogika – edu nimel tuleb olla mehelik, aga mitte liiga mehelik. Kõnelejad jagasid soovitusi, kuidas nende kogemuse järgi tasub enda tõsiseltvõetavuse suurendamiseks kanda mehelikke riideid, rääkida madalama häälega, et kõlada professionaalsemalt ja kõndida enesekindlalt õlad laiali, et võtta rohkem ruumi. Ka teaduses näeme sama tendentsi ja kui naine tahab teaduses läbi lüüa, peab ta ühelt küljelt täpselt õiges koguses esindama n-ö maskuliinseid omadusi, kuid ei tohi kalduda liiga eemale naiselikeks peetavatest omadustest nagu alandlikkus, tagasihoidlikkus ja eneseohverdus.
Viimane on oluline, sest üks naiste roll teadusmaailmas on olla see, kellele jäetakse täitmiseks neid “pehmemaid” tööülesandeid, mida “tõsised teadlased” ise teha ei taha, näiteks külaliste võõrustamine (sh erinevad koolilaste rühmad) ja ringkäikude korraldamine. Olles õppinud neljas ülikoolis, olen näinud kuidas avatud uste päevi, töötubasid ja nõustamist kiputakse andma just naiskolleegide kätesse. Paraku kulutavad sellised ülesanded nende vaimset, füüsilist ja ajalist ressurssi teadustööga tegelemise asemel asjadele, mis ei aita kaasa nende (mõõdetava) akadeemilise edukuse saavutamisele. Siinkohal oleks hea küsida, kas sama ülesannet on palutud täita ka meeskolleegil.
Oma aja kaitsmise ja teiste nõudmistele järeleandmise tasakaalus hoidmine on eraldi emotsionaalne töö, kuid vajalik, et hoida oma vaimset tervist.
Seega naissoost teadlane peab olema sõbralik ja lähenetav, kuid siiski seisma enda eest ja ennast kehtestama. Kuid kõige selle taustal ei tohi naine teaduses olla ka liiga maskuliinne – kui teda nähakse liialt ennastkehtestava, ambitsioonika ja enesekindlana, peetakse teda keerukaks ning tema võimalused saada edutatud kahanevad märkimisväärselt. Mõned kõrgemal positsioonil olijad võivad tunda ennast sellistest naistest ohustatuna ja suletud uste taga kõneldakse neist kui kandidaatidest, kes lihtsalt ei sobi oma loomult mingisse rolli, mingisse rühma, mingile positsioonile. Seega peavad naised teadusmaailmas väga teadlikult kõndima kitsal soorollide ja ootuste joonel, mis võtab samuti vaimset ressurssi ja energiat. Teadlastest naised on välja toonud, et oma aja kaitsmise ja teiste nõudmistele järeleandmise tasakaalus hoidmine on eraldi emotsionaalne töö, mis kurnab neid veel rohkemgi, kuid on vajalik, et hoida oma vaimset tervist ja karjääri edendamise väljavaateid.
Teadlaskarjääri edukuse üks võtmetegureid on oskus akadeemilises maailmas rahastust kaasata, eriti kui arvestada naiste niigi piiratud energia- ja ajaressurssidega. Naisi treenitakse olema tagasihoidlikumad ja rohkem kahtlema endas, mistõttu esitavad naissoost teadlased ka vähem granditaotlusi. Kuna naiste poolt esitatud taotlusi ka rahuldatakse vähem, loob ebakindluse foon olukorra, kus naisteadlased kulutavad rohkem aega ja vaeva granditaotluse kirjutamisele, esitavad neid vähem, ja on rahastuse saamisel vähem edukad.
Kuidas teadus muutuks, kui otsustuskogudes oleks rohkem naisi? Pilt on illustreeriv. Foto: RDNE Stock project, Pexels
Sotsiaalse kapitali nõiaring
Naised teaduses peavad võitlema ühiskondlike stereotüüpidega, neile seatud ootustega, tasakaalustama maskuliinseid ja feminiinseid omadusi, täitma nurinata kõrvalisi ülesandeid, olema kuuldud ja nähtud, ilma et neid peetaks tüütuks ja ebamugavaks ja leidma selle kõige kõrvalt sama palju aega olla akadeemiliselt sama produktiivne kui nende kolleegid, kes saavad tööd tehes olla lihtsalt nemad ise. Selle taustal on arusaadav, et paljud naised ei soovi kulutada lisaenergiat edutamise taga ajamisele ning jäävad madalamatele ametikohtadele, mis on küll stabiilsemad, kuid ka madalama palga ja väiksema vastutusega. Kui aga naine soovib akadeemilisel karjääriredelil tõusta, tuleb tal leida lisaenergiat ja -aega mitmete muude asjade jaoks.
Edutamisel on üheks oluliseks komponendiks sotsiaalne võrgustik ja sotsiaalne kapital. Hindamiskomisjonid kipuvad soosima status quo säilimist, toetades ja edutades ennekõike oma sotsiaalvõrgustikku kuuluvaid isikuid. Lisaks ametlikele tingimustele kaalutakse ka mitteametlikke varjatud näitajaid, nt millistesse akadeemilistesse võrgustikesse inimene kuulub või millised on tema isikuomadused. Otsus kandidaadi edu üle sõltub sellest, millise tähtsuse hindaja kandidaadi ühele või teisele omadusele omistab ja kuidas neid näitajaid tõlgendatakse. Siin muutub oluliseks isiklik kokkupuude ja suhtumine.
Otsustajad on enamuses mehed ja inimesed kipuvad edutama rohkem endasarnaseid kandidaate, mis viib veel rohkem meestekesksete otsustuskogudeni.
Meesakadeemikute puhul on sotsiaalset lävimist soositud juba tudengipõlve algusest, läbi korporatsioonide ja muude meestudengite ühenduste, kus viiakse kokku eri põlvkondade ja eri karjääriastmetel olevad inimesed. Sarnast funktsiooni täidavad ka õllelauad ja saunaõhtud, kus tullakse kokku, tutvutakse ja suheldakse. Naissoost teadlasel ei ole sellist võimalust otsustuskogude liikmetega inimlikul ja isiklikul tasemel tutvuda ja suhelda või kui neile on edastatud kutse sellisele saunaõhtule, ei pruugi nad tunda end piisavalt mugavalt või turvaliselt, et liituda.
Hindamiskomisjonide ja teiste otsustuskogude puhul jääb silma ka nõiaringi efekt: kogudes on enamuses mehed ja inimesed kipuvad edutama ja ametikohtadele valima rohkem endasarnaseid kandidaate, mis viib veel rohkem meestekesksete otsustuskogudeni. Selleks, et naisena pääseda otsustuskogusse, on vaja saada isiklikku kontakti ja tõestada ennast. Kogus olles on tal aga vaja langetada valik – ta kas on seal oma vabast ajast (mis on niigi piiratum) või vähendab selle arvelt oma tööaega, mis tähendab ka vähem publikatsioone ja potentsiaalselt kerkivat kahtlustust, et tegu pole hea teadlasega (sest naistel on vaja pidevalt tõestada, et nad kõlbavad “meestemaailma”). Samas, kui otsustuskogus pole naisi, jääb status quo aina kehtima ja ebavõrdsus püsib. Naistel pole kõige muu kõrvalt aega olla otsustuskogudes, kuid samas on neil karjääri jaoks vajalik olla seal nähtud.
Kas suurem sootundlikkus on teadusmaailmale liiga keeruline? Pilt on illustreeriv. Foto: Anastasia Shuraeva, Pexels
Soolise ebavõrdsuse taga on süsteemsed probleemid
Sootundlike meetmete rakendamine ei ole teadlaste seas ideena just eriti populaarne.
Massachusettsi Worcesteri Polütehnilise Instituudi kunsti ja teaduse dekaan ning neuroteaduse professor Jean King on öelnud, et küsimus pole mitte selles, miks on nii vähe naisi (loodus)teadustes, vaid millist hinda peavad naised maksma, et (loodus)teadustes ellu jääda ja seal edukas olla. Esimese küsimuse puhul kiputakse vastama, et ju siis naised ei tahagi teaduses kaasa lüüa ega tippu jõuda – neid ei huvita see või see pole neile loomuomane. Teise küsimuse puhul tuleb aga süüvida süsteemsetesse probleemidesse, mistõttu ei kiputa seda küsimust ka esitama. Eesti Teadusagentuuri 2021. aasta aruandes leiti, et soolist ebavõrdsust võivad tekitada mh struktuurilised-organisatsioonilised tegurid nagu regulatsioonid ja kriteeriumid ning ühiskondlikud normid oma eelarvamuste ja stereotüüpidega, kuid akadeemilised töötajad ise ei märganud soolise ebavõrdsuse põhjustena struktuurseid takistusi.
Vaatamata statistikale ja varasematele uurimustele väidetakse kangekaelselt, et Eesti teaduses on kõik hästi, inimesi hinnatakse vaid nende pädevuste alusel ja kõik ranged hindamiskriteeriumid on kõigile võrdsed. Selline paindumatu usk olemasolevasse sooneutraalsusesse ja võrdsusesse (vt ka: “ju meil siis lihtsalt pole piisavalt pädevaid naisi, kes võiks tippu jõuda”) tähendab ka, et sootundlike meetmete rakendamine ei ole teadlaste seas ideena just eriti populaarne. Iroonilisel kombel kerkib pea alati üles mõte “ega soo alusel pea mingit eeliskohtlemist siis andma”, tunnistamata asjaolu, et kehtivas süsteemis just seda tehaksegi.
