Need on ju ainult sõnad?
Toimetajana puutun oma töös kokku paljude tekstidega mitmesuguse taustaga kirjutajatelt. Olen märganud, et nii mõnigi autor mõtleb kõige paremat, soovides oma sõnumit edastada neutraalselt, aga alati ei kuku see nii välja. Kes on ise kenasti kulgevas tekstis kokku põrganud väljendiga, mis teda sihtgrupi seast välistab, saab aru, millest ma räägin. Need on need korrad, kui jalutuskäik metsas on helge, kuni näkku lendab lumepall ja saad aru, et sa pole eriti oodatud.
Levinud on arusaam, et kuna eesti keeles grammatiline sugu puudub, on eesti keel mõne teise keelega võrreldes justkui neutraalsem. See pole nii. Neutraalsust saab vaadelda mitme omavahel läbipõimununud keelenähtuse kaudu, praegu uurin keele kõige pindmisemat osa – sõnu.
Keegi on markeeritud.
Sõnad, nagu “esimees“, “riigimees“, “igamees” jmt peidavad endas eeldust, et ühiskondlikel positsioonidel on üldiselt aktsepteeritud ja ajalooliselt põhjendatud näha meest. Naisvasted neile on kas piiratud kasutusega või puuduvad. Keeles saab naissoost tegutsejaid markeerida, näiteks liidetega -tar, -nna või eesliitega -nais (lauljatar, näitlejanna, naiskraanajuht). Meestegutseja sellist markeeringut üldjuhul ei vaja, sest tema tegutsemist tajutakse iseenesestmõistetavana. Eesti keelekorraldus näeb ette, et segasoolisi gruppe võib vabalt kutsuda meeskonnaks, sest “mees” sobib kõiki osalejaid tähistama, olles võrdeline inimese määratlusega. “Naiskonna” kasutus on aga ÕSis selgelt limiteeritud, see kuulugu üksnes spordivaldkonda!
Sõna „sugupool“ kasutamisega anname edasi vaikimisi vihje, et sugusid on kaks. Teisisõnu, me taastoodame binaarset sookäsitlust, arvestamata, et see peidab keelekasutuse sees ära inimesed, kes sellisesse soosüsteemi ei paigutu.
Kui me tahame oma sõnumiga kõnetada paljusid kaasmaalasi, pole kõige mõttekam kasutada „inimese“ sünononüümina sõna “kodanik”. See välistab hulga persoone, keda ehk sõnumi sihtgrupina olid silmas peetud, kui kellel kodanikustaatust pole.
Eelmisel nädalal lugesime meediast, et Viktoria Ladõnskaja on eestlaste ja venelaste vahemees.
Miks sellised tähelepanekud olulised on? Sellepärast, et keel ja keelenormid ei ole kunagi neutraalsed, vaid peegeldavad märkamatult ja kannavad edasi ühiskonnas juurdunud võimusuhteid ja stereotüüpe. Ja neid juurdunud mõttemalle edastame me ka oma igapäevase keelekasutusega. Samas saame oma väljendusvahendeid ise valida. Ülaltoodud näidetele leiab neutraalsemad vasted tegelikult väga väikese mõttepingutusega.
Ühiskond ja sotsiaalsed normid muutuvad ja on loomulik, et muutub ka sõnakasutus. Ajaga on suund liikunud sinnapoole, et üha rohkem kasutatakse sooliselt neutraalseid keelendeid, näiteks ei kohta me enam kuigi palju kedagi õpetajannaks või direktrissiks nimetatavat. Siinjuures jääb aga arusaamatuks, miks mõned siiski valjuhäälselt otsivad õigust tumedama nahavärviga isikut “neegriks” kutsuda. See, kas sõna on vähemusgrupi jaoks solvav või neutraalne, võiks olla ikka kõnealuse grupi, mitte domineerival positsioonil olevate isikute määratleda.
Mis meie keelega küll juhtub, kui me oma sõnavalikul rohkem kaasavad ja vähem välistavad oleme? Eesti keel sureb välja, poliitkorrektsus võtab võimust ja varsti ei või üldse enam midagi rääkida? Ei. Juhtub see, et me õpime teiste inimestega rohkem arvestama ja end nende positsioonist vaatama. Me õpime empaatiat. Ja võrdne kohtlemine rikastab meid rohkem kui võidurõõm sellest, et oleme pimesi saanud oma õigust n-sõnale taga ajada.
Pealegi ei ole välistavate, solvavate ja stereotüpiseerivate väljendite kasutamine ka eriti otstarbekas. Miks? Sest kui lugeja tekstis millegi sellisega silmitsi satub, läheb kogu ta tähelepanu „mida kuradit ma just lugesin“ emotsioonile. Heade kavatsustega esitatud põhisõnum võibki aga jääda edastamata. See ei ole kommunikatsiooni eesmärk.
Soovitusi
- Kui kirjutad kindlast kogukonnast (seksuaalvähemused, soovähemused, rahvusvähemused, erivajadusega inimesed), siis tee endale selgeks see sõnavara, mida grupi esindajad soovivad, et nende kohta kasutataks ja kasuta seda. Nii oled lugupidav oma teema suhtes.
- Mida siis teha, kui viltu läheb? Juhtub, isegi parimate seas. Pole mõtet kaitsepositsioonile asuda, vaid kriitikast õppida.
- Teksti koostades mõtle, kas soovid oma sõnakasutusega kõnetada kõiki inimesi, või vaid neid, keda on kõige rohkem.
