Neli aastat elu. Naise seisundi ja kuvandi muutumisest Esimeses maailmasõjas

Naised töötamas laskemoonatehases, I ms. Foto: Commons

Esimene maailmasõda paiskas segi naiste reaalsuse, kuid veelgi enam ettekujutuse naistest. Kahtlemata oli naiste füüsiline, ideoloogiline ja imagoloogiline kasutamine sõja eesmärkidel mitmekesiselt ahistav ja ebaõiglane. Samas aga nõrgenes moraalses peataolekus ühiskondlik kontroll ja surve, mis seadis paljud naised – ehkki sageli üleinimlike ohvrite hinnaga – silmitsi uute, erutavate võimalustega.

Järgnevas on fookus peamiselt „minu maal” Austrial, kuid markeeritud tendentsid iseloomustasid toonaseid olusid Euroopas laiemalt. Aastaarvud on mõeldud arengu ligikaudseks jälgimiseks ajateljel.

1914: sõjavaimustus

20. sajandi alguses polnud just palju naistele sobivaks peetud teenindustöid, mis eeldasid teatud formaalset väljaõpet ja kogemust. Tegutsesid mõned haridusasutused, mis püüdsid võimaldada naistele, peamisel keskklassi tütardele, elus teatavat iseseisvust. Peaaegu alati nullis need ponnistused tütarlapse abiellumine.

Edasine olenes perekonna sotsiaalmajanduslikust positsioonist. Kõrgklassi naised juhtisid majapidamist ja teenijaskonda, laste kasvatamiseks palgati spetsiaalne personal. Kuna vaba aega leidus, võisid nad otsida rakendust ja eneseteostust heategevusest, kaunite kunstide harrastamisest või aktiivsest seltsielust. Keskklassi standard, truu abielunaine ja hoolitsev ema, oli hõivatud kodus ega pidanud otsima lisateenistust väljaspool. Seda erinevalt madalama keskklassi naistest, kelle hooleks oli lisaks kodumajapidamisele ka väikesepalgaline kutsetöö. Tavapäraselt oli selleks näiteks algkooliõpetaja või müüjanna, moodsamatest ametitest telefonist, telegrafist, masinakirjutaja. Veelgi raskem oli töölisnaiste elu, kes töötasid võrdselt meestega (ehkki väiksema palga eest), tegid üksi kogu majapidamistöö ning hoolitsesid kõigi pereliikmete eest. Kõige traditsioonilisem oli külakogukond, mis oma patriarhaalsuses ei erinenud oluliselt keskaegsest. Kokkuvõtvalt: olenemata ühiskondlikust seisundist elasid kõik abielunaised oma meeste varjus.

Sellesse kindlalt korraldatud, omamoodi idüllilisse maailma lõikus sõda ereda kontrastina. Kui kummaliselt see ka ei kõla, kuid elu näis muutuvat põnevamaks, erutavamaks. Euroopat haaras sõjavaimustus, nn 1914. aasta entusiasm, mis tundub tänapäeval peaaegu kujuteldamatu. Huvitaval kombel seisid selle visuaalses keskmes naised, kes rakendati kõhklusteta sõjapropaganda teenistusse. Ajalehed ja kuulutustulbad kirendasid plakatitest, kus dramaatilistes poosides noored, terved, viljakad naised õhutasid meeste patriootlikke tundeid. Väljaspool seda uudset kunstiliiki nähti neid üksnes kui loomupäraselt kontrollimist ja kaitset vajavaid olendeid, sarnaselt lastega. Ühtlasi varjasid ülevad poliitloosungeid stiilis Für Gott, Kaiser und Vaterland! tõsiasja, et finantsiliselt polnud ükski riik sõjaks valmis. Kulude katmiseks kehtestati kiiruga erakorralisi makse ja emiteeriti sõjaobligatsioone. Plakatite ja postkaartide pseudofeminiinne paatos pidi meelitama rahvast neid ostma.

Tegelikkus oli naiste jaoks midagi muud. Kuitahes kurvastav lähedastest lahusolek ka ei tundunud, tähendas see suurt sammu tegeliku iseseisvuse poole. Naised pidi tagama oma perede toimetuleku ning vastutama üksinda laste, peavarju ja elatise eest.

1915: nähtamatu hoolitsustöö

Galiitsia tüdrukud Perehinsko pesulas, veebruar 1916. Foto: Bildarchiv Austria

Igapäevane toimetulek nõudis palju energiat. Mobiliseeritute peredele ettenähtud abiraha ei taganud kaugeltki perekonna äraelamist. Samal ajal nähti vähesega toimetulekut naiste ülima kohustusena. Kui ilmnes, et sõda ei saagi läbi sõrmenipsust, nagu entusiastlikult loodeti, kehtestati talongisüsteem. 1915. aasta kevadeks olid leib ja jahu ratsiooni all, 1916 järgnesid suhkur, piim, kohv, rasvained, kartulid. Iga järgneva sõja-aastaga muutus elanikkonna varustamine põhitoiduainetega üha raskemaks. Tõsiseid probleeme oli ka sõjaväe varustamisega, nii et armeejuhtkond leidis end ootamatult silmitsi enda jaoks tavatute sotsiaalsete probleemidega. Sõja enneolematu mastaap näitas, kui uskumatul määral sõltus vägede võitlusvõime vabatahtlike abitöödest ja tsiviilelanikkonna toetusest. See aga tähendas eeskätt naisi.

Igas vähegi suuremas asulas, linnadest rääkimata, tekkis loendamatuid gruppe ja komiteesid, kus naised püüdsid vastastikku toetada elementaarset toimetulekut. Kujunesid tõelised võrgustikud, mille kaudu hangiti ajutisi töökohti, korraldati koolitust ja toetust, et kõige raskemas seisus olijad jalad alla saaksid. Organiseeriti toidupakkide jagamist ja avalikke supikööke, et pakkuda vaestele peredele vähemalt üks toidukord päevas. Näljaste laste kõrval tuli hoolitseda ka armee vajaduste eest. Sõjatööstusel oli puudus kõikvõimalikust toorainest, eriti metallidest – naised korraldasid metallnõude jm köögitarvikute kogumist elanikkonnalt, et need sulatustehastesse saata. Hospitalides nappis operatsiooni- ja sidumismaterjale – naised kogusid voodipesu, valmistasid kilomeetreid sidemeid ja kilode kaupa puuvillanäppeid haavatampoonideks. Sõduritel puudusid soojad rõivad – naiste komiteed saatsid koolidesse lõngakerasid koos juhenditega villaste esemete kudumiseks. Ning muidugi kudusid ja õmblesid ise, igal vabal hetkel, lõputult.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Igas vähegi suuremas asulas tekkis loendamatuid gruppe ja komiteesid, kus naised püüdsid vastastikku toetada elementaarset toimetulekut.
Alati polnud abivalmidus ja heatahtlikkus päriselt probleemivabad. Initsiatiivi sedalaadi komiteede organiseerimiseks leidus eeskätt kõrgklassi hulgas, kel oli vahendeid, varasemaid kogemusi, kõrgem haridustase, samuti piisavalt jõudeaega. Nende jaoks oli vabatahtlik tegevus isegi teatud määral moeasjaks, seda eriti sõja algupoolel. Samal ajal aga suleti puuvillapuuduses tekstiilivabrikuid, kus töötasid pea eranditult lihtrahva seast pärit naised. Jäädes töö ja elatiseta, nägid nad peente daamide (kes ei vajanud töö eest tasu) heategevuses pigem konkurentsi ega tänanud neid võimaluse eest, et nad said heategevuslikke supikööke kasutada.

Pingeid suurendasid põgenikud, keda võimud olid sunnitud rinde jalust evakueerima. Bukoviinast ja Galiitsiast pages 500 000 naist, last ja vanurit lähenevate Vene vägede hirmus Austria-Ungari läänepoolsetesse osadesse. Seal jaotati pagulased eri põgenikelaagrite vahel. Umbes 150 000 neist asusid Viini, tekitades seal ülerahvastatuse koos tõsiste majutus- ja toitlustusraskustega. Keeruline oli ka rindele lähematel aladel, kus vastavalt armeede taandumisele rajati leidlaste varjupaiku ja orbudekodusid. Enamasti pidasid neid mitmesugused vabatahtlikud naisabiorganisatsioonid, kuid palju panustasid ka ohvitserinaised, kes olid oma meestele järgnenud rindelähedastesse piirkondadesse.

1916: pingestuvad soorollid

Ebakindlusele vaatamata intensiivistusid sugupoolte suhted. Sõda avaldas tohutut mõju inimeste isiklikule seksuaalmoraalile, ehkki sotsiaalsed konventsioonid pidasid näiliselt kauem vastu. Partnerite pikk eraldatus ja täiesti mõistetav inimlik igatsus viisid vabade suheteni nii meeste kui naiste seas. Avalikus arvamuses aga kehtisid naistele suuremad ootused ja väiksemad vabadused. Kui enne sõda tauniti abieluväliseid suhteid siiski ka meeste puhul, siis sõja ajal sai sellest kangelase trööst ja tasu, justkui väljateenitud auhind. Aga kui abielurikkumisega tegeles naine, siis nähti selles peaaegu et ebapatriootlikku tegu. Ainuüksi Viinis leidus eri hinnangutel 30 000–40 000 prostituuti, kellest neljandik põdes mõnd suguhaigust. Prostituutide arv suurenes sedamööda, kuidas igapäevane toimetulek muutus üha raskemaks. Prostitueeriti raha, tarbeesemete, paremate võimaluste pärast. Sotsiaalsetest kihtidest oli enim haaratud vabriku- ja lihttöölised, aga ka keskklassi naised olid kohati selleks sunnitud. Rindelähedastel aladel ja väeosade paiknemiskohtade läheduses formeerusid omaette alad, näiteks teatud külad, mis toimisid bordellidena. Avalikult sellest ei räägitud ja kodustele ilmselt ei kirjutatud, samas aga polnud see kellelegi teadmata. Staapides suhtuti reaalsusesse üsna asjalikult, isegi edumeelselt. Väeosade ümberpaiknemisel ja majutamisel arvestati diskreetselt ka „võõrastemajade” ja „klubide” personaliga. Osalt oli see ka möödapääsmatu, sest suguhaigused levisid väeosades kulutulena. Sõjaväearstidel lasus kohustus kontrollida regulaarselt nii prostituute kui ka nende kliente. Trükiti brošüüre, levitati infot, propageeriti kondoome. Pornograafia vohas.

Rahvapärane tracht-kostüüm oli “ametlike” majutusasutuste naispersonali tavapärane rõivastus, sarnaselt kundedest sõdurite univormile. Autor: Georg Kreis, “Liebesdienst in der Militärundetkunft”, väljaandest “Hier und Jetzt Verlag für Kultur und Geschichte” (2013).

Meestest tühjas tagalas tuli mobiliseeritutest vabaks jäänud töökohad põllumajanduses, tööstuses ja mujal täita valdavalt naistel. Neil samadel naistel, kes olid juba koormatud oma päevatööde ja rutiinsete hoolitsuskohustustega. 1916. aastaks said naissoost trammijuhid, postiljonid ja tänavapuhastajad linnapildi igapäevaseks osaks. Muidugi on igal ajastul ja ühiskonnas leidunud arvukalt neid, kes polnud rahul piiratud tegevusvõimaluste ning harjumuspärase arusaamaga koduperenaise ja ema rollist. Kuid sõja oludes suurenes nende hulk tuntavalt. Teha jõudu, arukust ja oskusi nõudvaid töid, milleks sind on alles äsja peetud võimetuks – selles väljakutses kahtlemata peitub oma võlu. Kuid küllap oli esmaseks tõukejõuks siiski pigem praktiline vajadus kui patriotism või eneseteostussoov. Perede majandamine nõudis lahtist pead ja lahtisi käsi. Sageli polnud võimalik töid valida, tehti kõike, mis vajas tegemist. Vajadus ei takistanud aga vabrikuomanikel naisi armutult ekspluateerimast, makstes neile keskeltläbi vaid 40% meeste palgast. Ajatu standardpõhjendus oli tööandjatel varnast võtta: naiste hapram kehaehitus, mis kahandavat nende tööpanust. 12-tunniseid vahetusi tegev Viini naistrammikonduktor päevapalgaga 3.60 krooni mehe 4.15 vastu olnuks tõenäoliselt teisel arvamusel.

1917: rõhuv töökoorem

Mõningase kohmetu viivitusega jõudis sõja tõeline pale ka propagandakunsti. Endiselt oli sel naise nägu, kuid hoopis erinev varasemast. Taskurätte lehvitavad õitsvad noorikud ja loorberioksakesega antiiksed võidujumalannad koos kogu patriootliku glamuuriga olid ammugi unustusse vajunud. Nende asemel vaatasid müürilehtedelt vastu tõsised, kurnatud naisenäod, heitunud lapsukesed rinnale surutud ja kulunud rõivad üll. Pigem resigneerunud toonil paluti nüüd toetada heategevuslikke rahakogumisi orbude ja leskede heaks, kes veel aastapäevad varem olid propagandakunstis täiesti tundmatud.

Nood lesed ja orvud markeerivad omamoodi südantlõhestavat alalõiku naise sõjaaegses emantsipatsioonis. See on seotud sõjatööstusega, mis ühe vähese tööstusharuna oli kaugel kiratsemisest. Pidev tööjõuvajadus ei toonud sugugi kaasa armetute palkade tõusu. Selleks polnud vajadust. Ukse taga lookles järjekord alatoidetud, valikuvõimaluseta leski ja orbe, kes konkureerisid juhusliku vaba tööotsa pärast, et toota relvi, laskemoona, lõhkeaineid, okastraati. Ohtlike kemikaalide käitlemisel ei kasutatud isikukaitsevahendeid, ainete isesüttimine põhjustas tulekahjusid ja plahvatusi, mille ohvrite arv ulatus sadadesse.

Laskemoonatehas USAs I maailmasõja ajal. Naised valmistasid laskemoona ka teistes sõdivates riikides, nt Austrias, Saksamaal ja Suurbritannias. Foto: Commons

Õieti valitsesid kõikides tööstusharudes tänapäeva mõistes lubamatud tingimused, mida aga toetas seadus. Sõja vajadustele viidates pikendati tööpäeva ametlikult 13 tunnini, kaotati eritasu maksmise kohustus ületundide ja öövahetuste eest, seadustati töötamine pühapäeviti. Kurnatuse ja hoolimatuse tagajärjed – õnnetused, haigestumised, vigastused, nurisünnitused – jäid vabrikunaiste ja -tüdrukute kanda. Üldisemas plaanis võib sellesse kurba loetellu lisada ka laste kuritegevuse kohutava suurenemise sõja-aastatel. Nälja ja viletsuse kõrval oli selle põhjuseks ka lihtne tõik, et ülekoormatud ja alamakstud emad ei suutnud oma järeltulijatel silma peal hoida. Lapsed olid lihtsalt järelvalveta.

Võimatud tingimused tõukasid naised viimaks protestidele. Alates 1917. aastast toimus Viinis ja mujal suuremates linnades spontaanseid näljamarsse, streike, vabrikusisustuse rüüstamisi. Need olid spontaansed, kehvasti organiseeritud, vastuoluliste ja segaste nõudmistega. Võimude jaoks oli asi siiski piisavalt selge: naiste demonstratiivset esinemist mõisteti kui vastuhakku ja karistati karmilt.

1918: võrdsed ja väärtustatud?

Juba sõja lõpukuudel hakkas ilmnema, et ühiskondlik arvamus tüürib sugudevahelistes suhetes tagasi 1914. aastasse. Poliitilises ja seadusandlikus plaanis polnud sõja-aastate jooksul naiste olukorras midagi muutunud. Ka majanduslikult oldi võrdväärsusest pea niisama kaugel kui enne. Üsna pea tuli naistel tõdeda, et nende pingutusi ja panust sõjamajandusse nähti kui odavat asendust ajutiselt eemal olnud meestele. Kui nood hakkasid tööturule tagasi pöörduma, leidsid naised end taas surve alt taanduda madalapalgalistele liht- ja abitöödele. Tillukesest lesepensionist ei piisanud endiselt perekonna ülalpidamiseks. Sedagi piskut tuli lahingus kadunuks jäänute naistel oodata veel kolm aastat pärast sõja lõppu, enne kui nende mehed ametlikult surnuks tunnistati. Kokkuvõttes seisid naised silmitsi tõdemusega, et pärast tohutuid loobumisi ei pälvinud nende töö ühiskonna silmis tunnustamist.

Adelheid Popp. Foto: Wikimedia Commons

1918. aasta märtsis Viinis toimunud naiste õiguste assambleel võttis Austria naiste õiguste aktivist ja töölisnaiste liikumise asutaja Adelheid Popp (1869–1939) olukorra kokku sõnadega: „Valimisõiguseks rumalad, kuid sõja heaks orjamiseks targad küllalt.” Ta rõhutas, et naised olid edukalt asendanud mehi kõigis majandusharudes ja kandnud hiiglaslikku töökoormust sageli ebainimlikes tingimustes. Ilmselgelt oli aeg revideerida arusaama, nagu oleks naise koht üksnes kodus. Töölisliikumises kõlas üha jõulisemalt naiste hääl oma spetsiifiliste nõudmistega, mis samal ajal olid läbinisti üldhumaansed: lühendada tööpäeva, keelustada lapstööjõu kasutamine, korraldada emade ja laste kaitset, võrdne ligipääs haridusele, vaba elukutsevalik ja võrdne palk, võrdsed õigused abielus. Iseäranis aga olid päevakorral naiste täielikud poliitilised õigused koos valimisõigusega. Pärast sõda saavutati selles edu paljudes Euroopa riikides, teiste hulgas ka Austrias, kus see toimus käsikäes riigikorra muutumisega monarhiast vabariigiks. 1919. aasta veebruaris, kui toimusid esimesed valimised vastloodud Austria vabariigi parlamenti, oli valimisosalus naiste seas muljetavaldav 82%. Kandideerinud 142 naisest osutusid valituks kaheksa. Algus oli tehtud.

Mitmel pool Euroopas, ka Austrias, oli naisliikumine oma esimesi võrseid näidanud juba alates 1860. aastatest. Oli nõutud võrdseid juriidilisi õigusi, õigust omandada ülikooliharidust, valida iseseisvalt elukutset ja teha professionaalset karjääri. Iseäranis aga nõuti poliitilist valmisõigust, mis end edumeelseteks pidavates riikides oli Esimese maailmasõja lõppedes üksnes meeste päralt. Häälekas vähemus, mis kõneles naiste nimel, esindas põhiliselt organiseerunud naisi, kes ei moodustanud naiste koguhulgast mõistagi enamust. Siiski ei tähenda see, nagu oleks vaikiv enamus jäänud uutest ideedest puudutamata. Need naised võitlesid oma õiguste eest individuaalsel tasandil, rääkisid üksnes enda nimel ja tegutsesid koordineerimatult. Kuid vaieldamatult olid nad olemas. Paljude jaoks ei kujutanud sõjaaja töö üksnes lisakoormat, vaid ka teretulnud võimalust sõltumatuseks ja eneseteostuseks. Pole kahtlust, et tänu oma avalikule panusele sõja tingimustes astusid naised suure sammu võrdsemate õiguste ja vabaduste poole. Kuid töö selle saavutuse tegelikuks vormistamiseks alles algas ega ole tänaseni lõppenud.

13
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Naine nõukogude plakatitel

„Nõukogude naine“ on väljend, mis võib esile kutsuda väga vastakaid assotsiatsioone. Üheks tänuväärseks materjaliks nõukogude naisekujutise uurimisel on plakatid –…