Õhuloss, mis kohe lõhkeb
Patriarhaat rajaneb teatud kitsastele mehelikkusestereotüüpidele, mida ühiskond peab tähtsateks ja väärilisteks. Kõige enam kannatavad patriarhaadi all muidugi naised, kuivõrd naised on juba iseenesest kuidagimoodi naiselikud. Aga mehelikkus on surutud nii kitsastesse raamidesse, et isegi mitte mehed ei mahu neisse ära. Meheliku valitsemiskorra huvides on piirata ühiskonnas võimupositsiooni pärast kemplejate hulka.
Seega jäävad mehelikkuse lossiväravate taha nii homod kui ka biseksuaalsed mehed, samuti kõik teised, kes käituvad erinevalt mehelikkuse nappidesse piiridesse mahtuvalt. Näiteks kirjeldatakse välisriikide mehi homodena: islandlased ütlevad, et lõunaeurooplased on nagu peded, hispaanlased peavad lõunaameeriklasi maricones’teks ja ameeriklased ütlevad eurooplaste kohta kinda gay. Käitumisreeglid erinevad veidi rahvuste vahel ja meie enda kultuur on meid varustanud täieliku teadmisega, millal kaldub keegi vähimalgi määral kõrvale mehelikust käitumismustrist, ning täieliku teadmatusega enda harjumusest mõõta mõttes mehi mingisuguse mehelikkuse mõõdupuu järgi.
Ma arvan, et me pole kunagi olnud naiste “naiselikkusest” sama teadlikud, sest minu arust on naiselikkus oluliselt laiem mõiste. Mehelikkus kuulub vähestele elitaarsetele meestele, see on valitute kõrvalekalle. Millegipärast võib kõik see, mida peetakse naiselikuks, laieneda, aga mehelikkus päris nii ei toimi. Kõiksugu naiselikud tegelased on lossiväravad siit ja sealt oma palgihoopidega juba värisema löönud. Püksid pole niisiis enam ammu ainult meeste kanda nagu ka mitte triiksärk või isegi mehelikkuse krooniks peetav lips, need on nüüd kõik juba ka naisteriided. Inglise keeles muutub mehenimi tihti naisenimeks nagu näiteks Taylor, Courtney, Casey ja Leslie. Vastupidi tavaliselt nii lihtsasti ei lähe. Poistele ei panda tüdrukute nimesid, sest parem oleks vist mitte olla tüdruku moodi.
Ei, kohe kindlasti on parem mitte olla tüdruku moodi. Mind kiusati kümme aastat, sest olin tüdruku moodi. Mängisin “The Simsi”. Päris kutid mängisid “Counter Strike’i”. Mul oli värviline koolikott. Päris kuttidel olid mustad. Iga väike detail luges: kandsin liibuvaid õhukesest puuvillast riideid. Päris kuttidel olid seljas liiga suured puuvillased pusad. Käisin näiteringis. Päris kutid käisid trennis. Harjutasin ujumist. Päris kutid harjutasid korvpalli. Kui ma teistele kuttidele ujumises ära tegin, ei tähendanud see suurt midagi ja minu üle naerdi. Kui ma hakkasin lõpuks koguma punkte mehelikkuse eest, millest ei saanud enam nii lihtsasti mööda vaadata – kui ma panin kinni jooksuvõistluse või kätesurumise või tegin metallitööd –, vajusid nad näost ära.
Ma ohustasin oma koolis patriarhaati. Kiusamine läks hullemaks. Nad andsid mulle regulaarselt peksa ja ässitasid tüdrukuid mind käperdama, et näha, kas mul läheb kõvaks. Pärast kehalist kusti mu peale duši all, kutid andsid mulle kõva riistaga vastu vahtimist, hoidsid pikali maas kinni ja imesid sinikaid keha peale. Olgugi et olin jätkuvalt kilehäälne, lühikest kasvu ja pallimängudes kohutav, teadsid nad, et see möödub, nii et nad pidid mind alavääristama, et ma ei hakkaks sõna võtma. Läksin pärast põhikooli nii kaugele keskkooli kui üldse võimalik ning ma ei kujuta siiani enamiku oma põhikoolikaaslaste puhul ette, et ma nendega Facebookiski sõbraks hakkaksin. Arvaku teised, mida tahavad.
Naiseliku tegelasena lõin ma mehelikkuse õhulossi kõikuma väikese vaevaga. Meie kangelased “äärmusfeministid” torgivad sellesse oma nõelte ja sukavarrastega auke iga päev. Oleme jõudnud nii kaugele, et patriarhaadi kukutamiseks pole enam mingeid palke vaja. Piisab mõnest Facebooki-postitusest, et maa hakkaks jalge all tõsiselt värisema.
Õnneks ei oska õhulossi isevalitsejad auke täis toppida, nad ju vihkasid käsitööd! Kuna mehelikkus on oma alalhoidlikkuse tõttu ja muutusi peljates korraga piirav ja piiratud, kuna mehelikkusel puudub igasugune uuendusteks vajalik mõttelend (kunstimeelega mehed ei kuulu patriarhaadi eliidi hulka), jookseb kogu loss lõpuks õhust tühjaks. Sest patriarhaat ei vihka mitte ainult naisi, vaid ka mehi. Ta kuseb duši all hilisema arenguga poiste peale. Ta saadab Lähis-Idas välja erirühma, kes otsib üles homod ja õmbleb neil pärakud kinni. Ta sunnib igal aastal lugematu hulga noori mehi enesetapule. Ta on oma püsimajäämise pärast niivõrd hirmul, et ajab nüüd Iraagis juba taga teismelisi poisse, kes järgivad niiöelda emo-moodi, ja viskab nad kividega surnuks. Mida iganes märkimisväärset ka patriarhaadile kuulub, võtab naiselik üldsus lõpuks enesele. Patriarhaat on suremas ja kõigil oleks soovitatav võimalikult ruttu lõpetada selles osalemine, et mitte jääda varemete vahele, kui seinad kokku kukuvad.
Ja kui seinad on kokku kukkunud, saame lõpuks lahti mõistetest nagu mehelik ja naiselik ning saame olla lihtsalt need, kes oleme.
Kes end ise muudab, jäägu parem ellu. Ma annan teile andeks, kutid.
Tõlkinud Kadri Sikk
2018. aastal kirjutab Feministeerium senisest rohkem meestest ja mehelikkusest. Uurime, mida tähendab meheks olemine, millised on ootused mehelikkuse suhtes ühiskonnas ja küsime, kas “õigeks meheks” olemisel on hind ja tagajärjed. Loe ka teisi mehelikkuse teemat käsitlevaid lugusid siit.
Selle artikli koostamist on rahaliselt toetanud on Põhjamaade Ministrite Nõukogu. Artikli sisu eest vastutavad vaid rahastatava projekti koordinaatorid ja artikkel ei pruugi kajastada Põhjamaade Ministrite Nõukogu seisukohti ja tegevuskavu.
