Õpetajate streik Leedus: väike palk, kuna naistele võib?

hooletöö naised solidaarsus töö

Õpetajate streigid Leedus on küllaltki harilikud, eriti kui võrrelda streikidega kõigil teistel ametialadel. Õpetajad korraldavad streike üle aasta ja need on alati suur peavalu võimulolevatele parteidele. 5–8 õpetajate ametiühingu seas, mida leidub kõikides värvides ja varjundites, alates katoliiklike õpetajate ametiühingust kuni mõne nn kollase ametiühinguni, mis pea alati toetavad valitsuse otsuseid, on kõige radikaalsem Leedu haridustöötajate ametiühing (LEETU), mis enamjaolt on streike algatanud ja juhtinud, sh 2018. aasta lõpu oma.

2018. aasta streik oli eriline nii materiaalsete tingimuste poolest, mis selle aluseks olid, aga ka kestuse, mahu ja mõõtmete poolest. Peamine õpetajate rahulolematuse põhjus seekord oli nendele makstava tasu reform: varem said õpetajad palka tundide ja kooliväliste tegevuste eest, mis nad enda kanda võtsid, aga pärast reformi muutus süsteem töökoormuse- või tööpäevapõhiseks. Reformi ei rahastatud piisavalt ja tegelikkuses tähendas see seda, et paljude õpetajate palk vähenes (lubadus ja ametlik statistika ütlevad, et palgad suurenesid), palgad muutusid ebavõrdsemaks sama töökoormuse juures erinevatel õppesuundadel ja rohkem võimu töötajate üle anti kohalikele õppealajuhatajatele, millele järgnes üldine segadus ning ebakindluse ja turvalisuse puudus õpetajate seas.

Streik algas 11. novembril ja kestis üle kuu, 21. detsembrini. Leedu haridustöötajate ametiühingu järgi liitus veidi rohkem kui tuhandest koolist streigiga 150 vähemalt üheks päevaks. 29. novembril läksid streikivad õpetajad teadus- ja haridusministeeriumisse läbirääkimistele, (nüüdseks endise) ministrid ülbus viis selleni, et õpetajad jäid ministeeriumisse kogu ööks, ja lisasid ministeeriumiruumide hõivamise edukalt oma töövõtetesse: õpetajad jätkasid ministeeriumi hõivamist kuni streigi lõpuni. Streiki toetati laialdaselt kogu ühiskonnast: vasak- ja parempoolsed organisatsioonid, Leedu kuulsused jne. Vilniuses korraldati mitu toetusprotesti, kus osales kokku 4000 inimest. Lõpuks, pärast pikki läbirääkimisi, saavutasid õpetajad järgmise:

Kuigi kokku on 83% Leedu õpetajatest naised, ei ole soolistatud töö teemat tõstatanud mitte ükski ametiühing ega poliitiline partei. Allpool on tõlge lühikesest artiklist “Õpetaja töö. Naistele pole vaja maksta?” (“Mokytojų darbas. Mažai apmokamas, nes moteriškas?”), mis on avaldatud poliitilises portaalis “Gyvenimas per brangus“, mis tõlkes kõlab “Elu on liiga kallis” ja mis on kirjutatud streigi haripunktis ja just ametialades soolistatusest.

Õpetaja töö. Naistele pole vaja maksta?

Pärast kuu kestnud õpetajate streiki, laialdast toetust õpetajate nõudmistele ja haridus- ja teadusministeeriumi hoone hõivamist, kuuleme me ikka sama laulu: “Riigil pole raha, et õpetajate nõudmisi täita.” Kuuleme seda fraasi iga kord, kui keegi avalikku sektorisse raha juurde nõuab. Riigil pole raha mitte ainult õpetajate, vaid ka arstide, ülikoolitöötajate või teiste sotsiaal- ja hooletöös osalevate inimeste palkadeks. Kas see on tõsi, et riigil pole raha? Või on ühiskondlik kindlustunne ja hooletöö vähem väärtustatud kui investeerimine aladesse, milles nähakse “lisaväärtust majanduskasvuks”?

Meie heaolu sõltub majanduskasvust, kuuleme me alatihti. Selle kasvu nimel on sotsiaalse kindlustatus ja töötajate õigused vähendatud lootuses, et “ettevõttesõbralik töökeskkond” tõstab palkasid ja parandab kõik materiaalsed probleemid. Aga õpetajate streik toimub juba pea igal aastal, ja ka teiste avaliku sektori töötajate protestid sagenevad, mis annab aimu, et töö, mis otsest kasumit ei tooda, pole lihtsalt väärtustatud. Ja see töö on harilikult naiste õlul.

Avalikus sektoris töötavad naised enamasti hariduses, sotsiaalalal ja tervishoius – lasteaia- või kooliõpetajana, raamatukogutöötajana, õena haiglas või põetajana hooldekodus. Erasektoris töötab enamik naisi kaubanduses ja teeninduses: koristajatena, kassiiridena, juuksuritena, kokkade ja ettekandjatena. Need töökohti on peetud harilikult “naiselikeks”, sest seal läheb vaja kaastundlikkust, suhtlusoskust, hoolt ja viisakust. Samuti peetakse neid töökohti vähem olulisteks näiteks, ehitustööliste, inseneride või ärimeeste omast. Nii käib madalama tasu õigustamine nendel aladel.

Ühest küljest tuleneb see ebavõrdsusest tööjaotuses, kui “naiselikke kutsealasid” loetakse naiselikkuse loomulikuks jätkuks. Õpetajatelt nõutakse sageli, et nad töötaksid nn missioonitundest, ohverdaksid end laste hariduse nimel vaatamata madalale tasule. Nii on õpetajate töö analoogne naiselikkuse “loomulike” tunnustega. Sarnaselt koduse sfääriga, kus naised peaksid kasvatama lapsi, pesema nõusid ja valmistama toitu ilma tasu nõudmata, sest see on “loomulik”, tuleb koduvälises hooletöös hoolitseda teiste inimeste laste eest ja õpetada neid materiaalsetest tingimustest hoolimata.

Selline olukord valgustab välja probleemi, et laste kasvatamine on erakordselt “naiselik” töö. Kodus töötavad emad ilma palgata, teisisõnu “idealismist” või palkavad lapsehoidjad (kui neil selleks on piisavalt raha). Keegi ei saa eitada, et kodune töö ja lapse kasvatamine on raske ja vajab suurt vastutustunnet. Õpetajate tööd, nagu kodutöid, hinnatakse täpselt samal põhjusel vähemväärtuslikuks, sest see on “naiselik”. Samal ajal peavad õpetajad töötama nagu tehases: kiirelt ja kulutõhusalt tootma tööturule sobivaid kodanikke. Üha suuremate õpilastearvuga klassid, õppetundide kontrollimine, külakoolide sulgemine ja koolide reitingusüsteemid kõik on osa sellest. Samamoodi, kui jätame õpilased ilma adekvaatsest sootundlikust haridusest, sest haridus on alarahastatud ja konservatiivne, jätkame kahjulike soorollide kordamist, ja kui jätkame “missioonitundest” töötamise portreteerimist kui midagi üllast, anname me sõnumi, et sa polegi väärt muud, kui haisvad second-hand riided.

Mistahes “naiselikkus” ei ilmne vaakumis. Meid ülendatakse “naiselikuks”, sest hoolitsus, kaastunne, kasvatus on eranditeta seotud naistega. Algusest peale öeldakse meile, et kiiguta aga hälli, või muidu ei jää lapsuke magama. Paljud naised otsustavad töötada hariduses ja teha hooletööd, sest nad tahavad teisi inimesi aidata ja teha ühiskonna jaoks head. Need põhjused on ju tõsised ja austust väärt, kuid mis on selle hind?

Ligipääsetavad lasteaiad, koolid ja sotsiaalse kindlustatuse süsteem tervikuna on tihedalt seotud naiste võimalusega kodust väljaspool töötada. Aga ka vastupidi – avalike teenuste rahastuse vähendamise tõttu langeb rohkem töökoormust naiste õlgadele, ning see töö peaks tehtud saama tasuta. Praegusajal on ka naised perekonna “leivateenijad”, sest nad on tööturule kaasatud samas ulatuses kui mehedki: olgugi, et põhjus võib olla selles, et ühest palgast enam pere ülalpidamiseks ei piisa. Nõukogude naiste “teise vahetuse” mantra on reaalsus ka tänapäeval, ja võib-olla isegi veel rohkem, sest naised mitte ei pea ainult tegema pärast oma palgatööd ka kodutöid, vaid peavad investeerima oma ka välimusse ja muljesse, ostma kosmeetikat ja järgima dieete, et olla oma tööandjate jaoks sobilikumad, samuti kannatama ahistamise ja alavääristamse all. Seega peab “hea” naissoost õpetaja täitma oma kohustused mitte ainult koolis, aga ka kodus, ja võimalikult vähese raha eest. Ilmselt saaks headuses maksimumpunktid, kui need tööd tehtaks üldse raha küsimata ära …

Kui riik esindab kõrgel tasemel ainult “mehelikke” majandusvaldkondi, äri ja investeeringuid, siis nende alade reegleid keegi ei vaidlusta. Samas on naised teinud pidevalt tasustamata hooletööd, kasvatanud ja harinud meie lapsed. Haridus ja sotsiaaltöö riigis on samaväärsed ema rolliga perekonnas. Need tegevusalad on kunstlikult konstrueeritud “kutsumuseks” ja mitte tööks, mille eest tuleb korralikult maksta.

Õpetajate õige palk tähendaks selle töö tegelikku tunnustamist. Õpetaja elukutse ja avalik sektor ei saa üldjuhul põhineda feminiinsel tööl ja “missioonitundel”. See streik tõi esile õpetajate töö tervikliku ühiskondliku tähtsuse ja avas meie silmad selle ees, kui nadi on avaliku sektori olukord. Õpetajate streik peab laienema teistesse valdkondadesse ning saama ühiskondliku muutuse ja riigi poliitika suunaja osaks. Õpetajate streik on naiste streik. See on soolise võrdõiguslikkuse streik mitte ainult õiguslikult, vaid ka materiaalses tegelikkuses.