Parem meestega valitsuses kui naistega opositsioonis?

Soome uues valitsuses on kaksteist naist ja seitse meest. Vasakult Li Andersson (haridusminister), Katri Kulmuni (rahandusminister), Sanna Marin (peaminister) ja Maria Ohisalo (siseminister). Foto: FinnishGovernment / Flickr CC

Üks praeguse koalitsiooni tipp-poliitik on öelnud: “Parem meestega valitsuses, kui naistega opositsioonis,” võttes nii kokku Eesti tipp-poliitikas üsna levinud suhtumise naiste tegevusse poliitikas. Barbi Pilvre käis kohal hiljuti toimunud mõttekoja Praxise seminaril “Naised poliitikas. Osalemisest tähendusliku esindatuseni”. 

Poliitikas on peamine kapital häältesaak, millega oma ideid ellu viia või ka ametikohti komisjonides saada. Samuti on selleks kuvand, suhted ja võrgustikud, vähem loeb asjatundlikkus mingis eluvaldkonnas.

Naiste tulekus tipp-poliitikasse on tähtsaimaks momendiks valimised, ennekõike valimisnimekirjad, mille kinnitab juhatus. Enne valimisi püütakse ikka leida nimekirjadesse naisi, ennekõike neid, kes mõnel muul elualal, näiteks meelelahutustööstuses, spordis või kultuurivaldkonnas on kogunud sümboolset kapitali, mille erakond saaks valimistel häälteks konverteerida. Kui läheb hästi, saab naine võimaluse osaleda parlamendi töös, proovida isegi ministriametit, kui leidub vaba koht ja vajadus mõne naise erialase pädevuse järele. Naistel pole harilikult sama suuri aktiivseid võrgustikke kui meestel, samas on poliitikasse tulnud uutel naistel sageli tipp-pädevus mingil kitsal erialal. Eestis on olnud ka valitsusi, mis soovis ministritena näha just naisi: näiteks 2016. aastal moodustatud Keskerakonna, SDE ja Isamaa koalitsioon, mis tõi Jevgeni Ossinovski juhtimisel poliitikasse Riina Sikkuti, valitsuses töötas mõnda aega ka Urve Palo.

Samas on erakonnas pikalt kaasa löönud, ent tundmatute, kuigi haritud ja pädevate naiste poliitikas edasijõudmine hoopis keerulisem. Nende kandideerimine valimisnimekirjade eesotsas – kuigi nii mõnigi on selle parteitööga justkui ära teeninud – on üsna harv, sest lõpeb tavaliselt kehva valimistulemusega, sest ehkki parteiorganisatsioonis tuntud, on sellised naised avalikkuses üsna tundmatud.

Erakonnal on kindlam oma valimisnimekirjades tulemus välja teenida poliitikaaelus ja avalikkuses juba tuttavate meespoliitikutega, sest tuntus ja maine toovad hääled. Seda on silmas pidanud ka ülal tsiteeritud meesparteijuht oma šovinistliku mõttega. Poliitika ei ole kindlasti õigluse ja õiguse valdkond, vaid karm mäng, kus ei minda juba ette kaotama. Soolisel võrdõiguslikkusel ja triibuliste nimekirjade printsiibil pole üldist poolehoidu ka edumeelsemate erakondade sees, ehkki seda on võimaluse korral rakendatud: kui leidub naissoost tugevaid kandidaate või häältemagneteid. Valimisnimekirjade kokkupanek on samas üsna poliittehnoloogiline, lisaks mängivad siin rolli erakonnasisesed jõujooned ja võitlused, huvid, raha. 

Soome ja Rootsi kogemus

Soome ja Rootsi kolleegidel on pikk soolise võrdõiguslikkuse debati kogemus ka poliitikas, vastav sõnavara ja julgus rääkida asjadest avameelselt, kartmata kellelegi mitte meeldida. Naissoost poliitikuid Põhjamaadest on Eestis sageli kardetud kui feministe, nendega ei samastu sageli ka Eesti poliitikas tegevad naised, kes püüavad jääda “naiselikeks”, järgides Eesti ühiskonna soolist süsteemi. Naised on ettevaatlikud ja kardavad oma erakonnakaaslaste reaktsiooni liiga julgetele väljaütlemistele naisküsimuses. Nii on põhjamaade kolleegide jutt ikka nagu teisest maailmast ja Eestis seda kuuldes on ikka tunne, nagu 25 aastat tagasi: soomlased-rootslased elavad eestlastega võrreldes soolise võrdõiguslikkuse mõttes teises ajastus ja meie käitumist mõjutab endiselt Ida-Euroopa pealtnäha võrdõigusliku, ent struktuurilt patriarhaalse ühiskonna taak.

Tampere ülikooli soouuringute professor Johanna Kantola on valdkonnas tegutsenud pea kakskümmend aastat nii Soome kui ka Euroopa Liidu tasandil. Näiteks on temalt ilmunud raamatud “Gender and Political Analysis” (2017), “Gender and the Economic Crisis in Europe” (2017). Soomes on praegu naiste ülekaaluga sotsiaaldemokraatide juhitud vasakpoolne valitsus, neil on 34-aastane peaminister Sanna Marin ning parlamendi 200 liikmest on naisi pea pooled. Samas, populaarseim partei Soomes on parempopulistlik konservatiivne Perussuomalaiset (põlissoomlased) ning ühiskond pole üldsegi nii üksmeelselt soolise võrdõiguslikkuse ja naiste poliitilise võimu poolt. Kantola mainis, et Soome tööturg on endiselt sooliselt väga segregeeritud, naiste- ja meeste töövaldkonnad on eraldi ja palgalõhe eksisteerib (Eurostati andmetel 16.7%, toim). Eestiga sarnaselt on Soomes iive negatiivne, vaatamata kõikidele töö ja pere-elu ühitamise meetmetele ning soolise võrdõiguslikkuse süüdistamine selle põhjusena pole konservatiivsetele poliitilistele ringkondadele võõras. Samuti kummitab Soome ühiskonda hirm välismaise tööjõu ja immigrantide sissevoolamise ees. Suurlinnade vasakliberaalsete ja roheliste jõudude asemel on maakohtades konservatiivsemad meeleolud, seda ka soolise võrdõiguslikkuse vallas.

Soome parlamendi noorim liige, roheline, feministliku fraktsiooni juht Iiris Suomela nentis, et Soome suured parteid nagu Kokoomus ja Keskusta on endiselt meesteparteid ning kohalikus poliitikas on meeste ülekaal ja domineerimine ilmne (Kokoomus asetseb poliitilisel skaalal tsentris ja sellest paremal, Keskusta tsentris, toim). Märgin igaks juhuks, et Soome noor sotsiaaldemokraatlik peaminister esindab samuti parteid, mille liikmete keskmine vanus üle 50 ja vana kooli meeste võim igati kehtib. 

Rootsi parlamendi endine liige, moderaat Sofia Arkelsten kirjeldas naissoost poliitikutele osaks langevaid stereotüüpseid suhtumisi ning pikemalt ka kokkupuudet kübervägivallaga ja kuidas sellega hakkama saada (Rootsi moderaadid on majandusküsimustes liberaalsed ja väärtusküsimustes konservatiivsed, nende sõsarpartei Eestis on Isamaa, toim). Arkelsten julgustas naisi poliitikasse tulekul: pole vaja iga hinna eest kõigile meeldida. 

Praxis: parteide juhatustel on naiste tipp-poliitikasse jõudmisel keskne positsioon

Kohtumise taust on Praxise analüütikute kokku pandud põhjalik raport soolise võrdõiguslikkuse teemast poliitika kontekstis, kust järgmised andmed pärinevad. Eestis on praegu naisi parlamendis 30%, mis on läbi aegade suurim naiste osakaal meie tipp-poliitikas. Võimul on meil ent üle aegade konservatiivseim ja soolise võrdõiguslikkuse teema suhtes tõrjuvalt suhtuv koalitsioon: Keskerakond, Isamaa ja EKRE. Valitsuses on naissoost ministreid praegu kaks, keskerakondlane Mailis Reps ja rahvastikuminister Riina Solman, pärast seda, kui EKRE minister Kert Kingo lahkus. 

Kui lugeda rahvusvahelisi dokumente, siis Eesti on Euroopa Liitu kuuludes ja eri organisatsioonide liikmena nõustunud, et sooline võrdõiguslikkus on meie väärtustega kooskõlas, seadustega ettenähtud ja selle saavutamise üks eesmärk on see, et naised osalevad poliitikas ja räägivad otsustusprotsessides kaasa. Poliitikas lüüakse otsuste tegemise tasandil kaasa soolise võrdõiguslikkusele pühendatud kampaaniates, strateegiakavades. Vaatamata sellele on eksperdid leidnud, et kuigi Eestis on naised juba alates rahvuslikust ärkamisajast nii poliitilistes erakondades kui ka liikumistes aktiivselt osalenud, ei ole nad enamasti olnud organiseerunud naisküsimuste ümber. Oma kogemuse põhjal sotsiaaldemokraatide naiskogus Kadrid võin tunnistada, et ka erakondade naiskogud ei ole soolise võrdõiguslikkuse teemat peamiseks pidanud, ehkki sinna kogunenud naised soovivad enamasti kaasa lüüa valimistel, paljud ka kandideerida ja näevad oma kohta suures poliitikas. 

Naiste kesist esindatust Eesti poliitilise võimu kogudes on seletatud ennekõike ühiskonnas ja kultuuris levinud stereotüüpidega. Ekspertide tähelepanu on pälvinud Eesti valimissüsteem, täpsemalt nimekirjad, kuid viimasel ajal on üha enam hakatud tähelepanu pöörama erakondade rollile. Poliitikauurijad on leidnud, et erakondade “väravavahtidel”, ennekõike juhatustel, on suur roll selles, missugused on valimisnimekirjad, kes on neis eespool, kust on võimalus saada valijaid esindama parlamenti või volikogudesse. On küsitud: kui nimekirjades on naisi vaid viiendik kuni kolmandik, kuidas saabki valitute seas olla 40% või 50% naisi?

Ka rahvusvahelised uuringud on näidanud, et naiste osakaal valimisnimekirjades on tugevalt seotud naiste osakaaluga erakondade juhatuses. Eestis moodustavad naised erakondade liikmeskonnast võrdlemisi suure osa (keskmiselt 40–60%), kuid erakondade juhatustes on naisi keskeltläbi kõigest 20%. Praxise eksperdid tõdevad, et naiste Riigikokku valituks osutumise suurim takistus ei ole mitte valijate tasandil tehtud otsused, nagu on eeldatud varasemates uuringutes, vaid see, et naised ei pääse erakonna juhatusse ja valimiste kandidaatide hulka. 

Praxis soovitab, et naiste poliitikas osalemise võimaluste parandamise nimel on vaja, et naiste osakaal erakondade juhatustes suureneks. Analüütikud leiavad, et üheks seda eesmärki teenivaks vahendiks võiksid olla teadlikkust parandavad ja hoiakuid muutvad koolitused ennekõike erakondade meessoost juhtidele, samas mööndes ka ise, et koolituste tegemine ja soovitud mõju saavutamine on keeruline, sest erakonnad ise ei suhtu soolise võrdõiguslikkuse edendamisse soosivalt. 

Hoolduskoormus piirab

Naiste osaluse ja tähendusliku esindatuse üle poliitikas arutasid paneelis Praxise juht Tarmo Jüristo juhtimisel reformierakonna juht Kaja Kallas, SDE endine juht, Riigikogu liige Jevgeni Ossinovski, Isamaa saadik Viktoria Ladõnskaja, Eesti 200 juht Kristina Kallas. Kui reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide esindajad pidasid oluliseks naiste osaluse kasvu ja triibulisi nimekirju, siis Isamaa esindaja arvas, et poliitilised valimisnimekirjad peaksid saama kujuneda vaba parteisisese konkurentsi alusel. Eesti 200 tegi eelmiste valimiste ajal ka kampaaniat “Tarkade naiste erakond”. Erakondade juhatuste koosseisu ei arutatud, see on tegevpoliitikutele tundlik teema, samas läks jutt meediale ja meedia rollile naissoost poliitikute kujutamisel ja nende tõsiseltvõetavuse võimendamisel või naeruvääristamisel.

Naiste osalust tipp-poliitikas piirab kindlasti laste ja vanemate sugulaste hooldamise koormus, mida rõhutas paneelis näiteks Eesti 200 juht Kristina Kallas. Kui lasteaed pannakse kell 18 kinni, siis peab leiduma see keegi, kes lapsele järele läheb, kuigi näiteks riigikogu komisjoni koosolek alles kestab ning ees on oluline hääletus. Kõik oleneb sellest, milline on abikaasa või partneri suhtumine naise tegevusse poliitikas, milline on pere rollijaotus ja kuivõrd on perel kasutada ressursse vanemate sugulaste või palgatud abiliste näol. Kui istung venib öösse või pikk koosolek ei lõpe, aga hommikul on koolipäev, siis ei saa lapsed koos emaga alati poole ööni tööl olla. Kui naissoost poliitik on üksikvanem, nõuab see eriti hästi organiseeritud tugivõrgustikku. Ka langeb naistele perekonnas – vaatamata kutsumusele poliitikas – sageli ka meessoost kaaslase vanemaealiste sugulaste igapäevase hooldamise koormus. Kõik oleneb muidugi sellest, kuidas suguvõsa ja perekond naise poliitilisse karjääri suhtub.

Jevgeni Ossinovski rääkis nii enda kui ka teiste meespoliitikute suhtumisest hoolduskoormuse jagamisse ja tuletas meelde fakti, et tipp-poliitikas on kohtadega kitsas: kui parlamendis on 101 kohta ja sinna peaks tulema naisi juurde, siis peavad mõned mehed oma kohtadest loobuma. Kahtlemata ei ole selline loobumine kellelegi meeltmööda.

Meedia ja poliitikute ühendatud töögrupis jätkus arutelu teemal, mis takistavad naiste tulekut poliitikasse. Nimetati sellised märksõnu nagu vähene enesekindlus, enesekehtestamise oskuste puudus, hirm võtta riske ja kahjustada sissetöötatud karjääri väljaspool poliitikat. Juttu oli ka poliitikuelu kohatisest spontaansusest, ootamatutest ja pidevalt muutuvatest olukordadest, kehvast ühitatavusest pereeluga, naiste hoolduskoormusest. Ajakirjanikke oli kohal vaid mõni üksik, seega meedia osa naiste poliitilises tegevuses pikemalt ja põhjalikumalt ei diskuteeritud. 

Kuidas edasi?

Praxise viidatud rahvusvahelistes uuringutes on leitud, et naiste osalusvõimalusi toetab ennekõike see, kui juurde tekib ja poliitilises võitluses osaleb võimalikult palju rohelisi- ja vasakpoolseid erakondi, sest just need on alaesindatud gruppide eest traditsiooniliselt rohkem seisnud. Kui poliitilisele areenile ilmub uus populaarne naiste osalust soosiv erakond, võib see motiveerida või survestada poliitikas juba osalevaid erakondi naiste õiguste eest senisest enam seisma. Eestis on aga seda tüüpi parteid läbi aja olnud selgelt vähemuses ja valijate seas vähepopulaarsed, nagu näitasid ka viimased valimised, kus ERE, Rohelised ja Eesti 200 ei ületanud valmiskünnist. Praxise analüütikud leiavad, et Eesti naiste poliitikas osalemise võimalusi võiks toetada uue populaarse vasakpoolse erakonna sünd, ent peavad seda vähetõenäoliseks. Seniks aga peavad erakondades kaasa löövad naised ennast olemasolevates struktuurides rohkem maksma panema.

15
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka