Progressiivse Eesti empaatiapuudus

Foto; Geoff Jones “Empathy in a carton”

Eilsed uudised olid nii vapustavad, et mistahes muud plaanid tuleb lihtsalt kõrvale heita ja sulg haarata.

Esiteks saime lugeda artiklit, mille kohaselt kohus otsustas, et 12-aastast tüdrukut rünnanud viis poissi ei tahtnud vägistada, vaid õppetundi anda. Teiseks sellega väga tihedalt haakuvat kirjutist, kus avaldatakse uuringutulemused, mille kohaselt peaaegu pooled Eesti kohtunikest ei pea seksuaalset vägivalda probleemiks või ei oska seisukohta võtta. Lisaks tuuakse ära ka, et spetsialistid leiavad, et “perevägivallas on ohver enamjaolt ise süüdi”, ja et vägivallaga tegelevad õiguskaitsjatest leiavad 60% kohtunikest, et naised ise provotseerivad mehi, 77% prokuröridest ja 75% politseiuurijatest on samal arvamusel.

Mis on kõige hirmutavam, et need ei ole mitte meie sõbrad, Delfi kommentaatorid Mõhk ja Tölpa. Need on meie kutsutud ja üles seatud eksperdid. Paluks üks tõeliselt korralik mõtlemispaus!!!

Optimist minus loodab, et tänased õõvastavad uudised raputavad ühiskonna empaatilisemat osa ja lõpuks ometi tekib ühiskonnas tõeline avatud diskussiooni seksuaalvägivallast, sest praegu tundub, et ainsana klassifitseerub seksuaalvägivallana järgmine stsenaarium: võõras mees hüppab põõsa tagant välja, ründab naist füüsiliselt, toimub penetratiivne suguühe, mis lõpeb vägistajapoolse seksuaalse rahuldusega. Ja siis on ka parem, kui naine ei kandnud lühikest kleiti, polnud napsitanud ja üleüldse polnud kuidagi “kahtlase väärtusega”.

Ma loodan ka, et tekib sama avatud arutelu lähisuhtevägivallast, selle ülimalt komplitseeritud tagamaadest ja sellest, miks ohver kohe kotti kokku ei paki ja oma vägivallatsejast partnerile head aega ei soovi, kuigi mugavas tugitoolis istujale ja sama olukorda mitte kunagi kogenule tundub see ju ainsa mõistliku lahendusena.

Ja eriti loodan ma, et kohtunikud, prokurörid, politseiuurijad ja kõik teised professionaalid, kes seksuaalvägivalla- ja lähisuhtevägivallaohvreid kaitsma ja toetama peavad, saaksid vastavat tänapäevast tõenduspõhist väljaõpet. Sest praegu laiutab selles vallas ignorantsusest ja empaatiapuudusest tingitud victim blaming gradus gravis.

Hiljuti on olnud palju juttu naiste vähesest osalusest poliitikas, naiste puudumisest arvamusavaldajatena; samuti kvootidest kui võimalikust lahendusvariandist. Seda arutelu saadab refräänina “Naised peavad ise julgemad olema!”. Kena mõte! Aga ühiskond võiks ka veidi endale peeglis otsa vaadata ja küsida, mis sõnumit me pidevalt tüdrukutele ja naistele saadame. Selle metsa vedamise loo ainus õppetund, mida kõigile tüdrukutele ja naistele kohtuniku lahkel kaasabil pakutakse, on selge: “Teie asi on malbelt naeratada, muidu vägistatakse teid ära ja keegi ei köhi ka”. Identne sõnum naistele koorub avaldatud uurimustulemustest: “Ole vait, muidu saad kolki ja asja eest”. Pole just kuigi jõustavad sõnumid või kuidas?

Eestist on maailmale maalitud klantspilt, kui üliprogressivsest e-riigist. Ma oleksin uhke Eesti üle, kus e-riigi “E” tähistaks empaatiat.

0
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka