Repliik: räpasest F-sõnast

Autori foto: Pix Stage

Ma ei märganud, kuidas see juhtus. Ent kahtlustan, et juhtuma pidi see viimase kahe aasta jooksul. Ning jutt käib just neist viimasest kahest aastast, mil ma viibisin Trumpi valimise ja Hillary valimata jätmise ning kõige sellele järgnenu tagajärjel oma isikliku kaevu tumedais sügavikes. Selle kaevu sügavikes ei märganudki ma uusi tuuli. Ei tundnud, kuidas mu tuttavate naiste ja tüdrukute meelestatus feminismi suhtes on hakanud muutuma.

Registreerisin end rõõmuga nii Wonderzine’i kui ka Feministeeriumi lehtede lugejaks, kuulasin vaimustusega, mida laulavad Naised Köögis. Ometi jõudis see feminism minuni justkui läbi sügava vee (haha, ma olin ju kaevus), nagu kusagilt kaugelt. Ma ütlesin – harjumusest hirmuga – alati välja oma arvamuse, kui kuulsin, mida kellegi meelest naine peab ja mida ei pea. Ent ma õigustasin oma arvamust eranditult üldhumanistlike põhimõtetega ja jätsin mainimata hirmsa f-sõna, the dirty f-word.

Miks? Nagu öeldud, harjumusest. Sest kogemus oli mulle õpetanud, et end feministiks nimetades naerdakse sind välja, isegi kui sa midagi ei täpsusta. Välja naeravad isegi lähedased tuttavad, sõbrad ja sugulased. Isegi kui asusime sarnastel positsioonidel, naersid eri aegadel minu üle väikeste eranditega kõik, kes vähegi said, sest ma nimetasin end feministiks.

Aga midagi on vaikselt hakanud muutuma.

Mu kooliaegne sõbranna Jana Tšerkašina, kes on minu jaoks olnud alati targa, tugeva ja sõltumatu tüdruku eeskuju, ent kes ei tahtnud nimetada end feministiks, kirjutas artikli “Me kõik peame olema feministid” ja hakkas toimetama venekeelset Feministeeriumi. Daša Bojarova, kelle uskumatult suurepärane maniküür ja välimus halvasid veel mõne aasta eest mu võime tõstatada ja kaitsta feministlikke vaatepunkte, reklaamib “Vagiina monoloogide” etendust ning kirjutab sellest, et käes on tema kord “viskuda hobukaarikute alla”, nagu tegid seda “meeletud sufražetid” saja aasta eest.

Ma kohtun oma tuttavatega ja ikka veel pelgan meenutada hirmsat f-sõna, ent nemad meenutavad seda ise. Ja vastupidiselt millenialide motole (“I liked it before it went mainstream”) ei suuda ma ära oodata, millal sellest saab meinstriim.

19
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Naine nõukogude plakatitel

„Nõukogude naine“ on väljend, mis võib esile kutsuda väga vastakaid assotsiatsioone. Üheks tänuväärseks materjaliks nõukogude naisekujutise uurimisel on plakatid –…