Sa kas oled feminist või pooldad vägivalda. Vahepealseid variante pole

Kuristik me vahel on niivõrd sügav, vahemaa niivõrd suur, et me ei tunne teineteist peaaegu üldse. Naised ja mehed. Me seisame, kumbki oma kuristiku äärel, ja vaatame aeg-ajalt, kuid mitte sugugi alati, sest hirmus hakkab, otse meie nina ees haigutavasse pimedusse ja võbistame õlgu.

See on seesama kuristik, seesama pimedus, ent mõlemale tundub, et teine liialdab, ei saa olukorrast aru või lihtsalt ei oska meie kõigi ümber kõrguva loodusliku pinnavormi tähendusi õigesti lugeda. Sest meie ees ja sees laiutav sügavus on väga erinev sellest, millest räägib teine pool, millest räägite teie, mehed. Meie lugu on teistsugune, meie argumendid muud. Alati tõesed, kuid mitte kunagi Tõde. Nii me räägime sageli ainult omavahel, noogutame, õhutame kaasa, ja harva heidame pilgu teisele poole lõhet. Kuigi sisimas tahaksime küsida: kas sa näed mind? Kas sa kuuled?

Te aga ei näe. Te ei näe ega kuule. Mis tähendab seda, et te ei tea, te ei tunnista ega tunnusta meid, te ei võta teadmiseks ega pane tähele. Ja nii te arvate, seistes mõlemad sellesama kuristiku, sellesama pimeduse ees ja sees, et meis pole pea midagi ühist. Et see vahemaa on liiga pikk, liiga kaugest ajast, et hakata proovima midagi muud: kuulata, võtta tõsiselt, vaadata teistmoodi. Soopõhistel erinevustel toimiv maailmavaade tuksleb iga meie arvamuse, otsuse, tundmuse all ja taga. Teeb seda teadvustamata, automaatselt.

See teeb haiget ja hirmutab, ja hirme on meil kõigil ja mitmesuguseid. Hirm omakorda käivitab ellujäämisstrateegiad: me põgeneme veel kaugemale (varjume koduseinte vahele, emigreerume, hülgame karjääriunistuse, sööme antidepressante, joome) või me kangestume paigale, suutmata midagi mõelda, öelda, teha (mida enamik ja seetõttu peagi ka me ise, peab nõusolekuks, oma määratud rolliga leppimiseks, korralikuks patrioodiks-kodanikuks) või hakkame hirmuobjekti vastu võitlema (agressiivsusega, raevuga, vägivallaga).

Nende variantide eelistustes leidub soolisi erinevusi, kuid mitte ükski neist paku aega, ruumi ega rahu toimuva teadvustamiseks, et iseenda ja teise, meie, suhete anatoomiat mõista. Trauma jääb kehasse kinni, kivistub ja otsib varem või hiljem väljapääsu. Vägivalla, haiguse või pisarate teel.

Sellepärast ma nutma hakkasingi, kui nii paljud mehed püsti tõusid. Nad nägid meid. Nad tõusid, sest nad kuulasid, tundsid huvi ja usaldasid meie versiooni kuristikust ja pimedusest. Nad tõusid ka sellepärast, et nad on väsinud inimsust eitavast maskuliinsusest ja tahavad hoolitsusel, õrnusel, empaatial ja armastusel baseeruvat maailmas olemist. Nad tahavad elada kauem, elada paremini.

Elada koos meiega.

Sekund varem palus Sevillas toimunud soopõhise vägivalla uurimiskongressi viimasel päeval videokunstnik Yolanda Domínguez, et end feministideks pidavad mehed püsti tõuseksid. Rohkem kui pooled tõusid; nende seas ka publikuks olnud politseikooli õpilased. Visuaalselt oli pilt võimas: erekollases ja tumesinises vormis mehed, igas vanuses, seljal “politsei”, seisid meie kõrval kui feministid.

Seejärel palus Domínguez, et nad sümboolse žestina loovutaksid oma kongressi suure saali keskel ja esiridades kuuluvad kohad saali kaugematel, tagumistel istmetel kuulavatele naistele. Sest praegu on seda veel vaja.

Ja me liikusime ülevalt alla esimeste ridade poole – mina pisaraid kuivatades enda, nende ja kõigi oma lähedaste meeste pärast –, ning alt ülemistesse ridadesse. Sest me seisame sellesama kuristiku äärel. Me seisame koos.

Saali ujutas üle kõrvulukustav aplaus. Me olime liigutatud ja tänulikud.

Mida mõtlevad, tunnevad aga need, ligi pooled meestest, kes istuma jäid, kes oma kohti ei loovutanud? Sõna võttis üks Sevilla politseikooli õpilane: “Ma ei tunne ennast feministina, aga see ei tähenda, et ma oleksin seksist, halb inimene või kaabakas. Võib-olla on probleem minus ja ma ei saa aru, mida feminism tähendab. Vaatame, kas ma olen võimeline seda mõistma, kuid ma lihtsalt tahtsin oma vaatenurka tutvustada, sest on väga palju inimesi, kes mõtlevad nagu mina.”

Täpselt. Paljud ei tea, ei saa aru, mida feminism tähendab.

Aga vahepealseid variante pole: sa kas oled feminist ja vägivalla vastu, või oled vägivalla poolt ja võrdsuse vastu.

Loe rohkem Anna-Maria Penu blogist.