Seelikukandja paradoksid

Krinoliinseelik nii lai ja piht nii peenike, et brittide Victoria, Austria-Ungari Elizabeth ja kõik teised 19. sajandi daamid läinuks kadedusest roheliseks – selline oli paberist nukk, kellega suvel pärast teise klassi lõppu mängisin. Tegelikult polnud see küll mingi õige pabernukk (õigeid sai teadagi Kuuba naisteajakirja „Mujeres“ tagakaanelt). Olin lõiganud ta välja ühe assortiikommide karbi pealt. Et oleks ikka tõeliselt peen, siis sai ta endale viis eesnime ja perenimeks von Habsburg. Just sellisena sobis ta mereröövlite pealikuks, kamandama karvastest mänguloomadest ja puidust suveniirnukust koosnevat bandet, kelle peakorter asus tädi elutoalaual. Inspiratsiooniks oli raamat piraatluse ajaloost „Musta lipu all“.

Tähendused anname ise

See kogemus ja selle võimalikuks teinud kodune atmosfäär annavad selgituse, miks mul on keeruline mõista tingimusteta seoseid teatud naiselikuks või tüdrukulikuks peetava välimuse ja nunnu käitumise vahel. Naiselik justkui tähendab seelikut ja see omakorda tähendab viisakas-vagurat? Sellele peaks mõtlema juba algklassiplikade juures, neid kohustuslikus korras koolivormiseelikusse riietama? Sest teismeeast veel puutumata olendeid on seelikus nii ilus vaadata?

Peatuks aga siinkohal korra ja mõtleks, mida sellised ülilihtsad seosed meie peades tähendavad.

Kuna seelikus väike tüdruk ei saa nii vabalt end liigutada kui pükstes, siis seega liikumisrõõmu nendel arendada ei maksa? Kõlab see tõesti mõistlikult? Kui pisike seelikus plika on õiget moodi naiselik, siis kas pükstes ja ehk mitte nii vagurad plikad-naised on juba valed ja rikutud? Kas teatud viisil ilus välimus tähendab ka ilusat käitumist ja ilusat hinge? Tegelikkuses on kleit või seelik lihtsalt rõivatükk, mille täidame sisuga me ise. See, kas ma peame seeliku kandjat üliviisakaks või hoopis koerusi tegevaks, on ikkagi seoses täendustega, mida me rõivaeseme kandjatele anname.

Pükstega printsess

Riietuse sidumine traditsiooniliste ettekujutustega soole sobivast olemisest ei pea ju samuti paika. Seelik ei tee kedagi ei heaks emaks ega superkokaks, pole kunagi teinud – nagu pükste jalgapanek ei tee kedagi väärikaks meheks. Pipi Pikksukk, meenutagem, kandis nii kleiti, sukki kui ka pikki patse, aga mul on sügav kahtlus, kas teda perenaiselikkuse või daamilikkuse etaloniks päris seada saab. Aga miks ei võiks anda tüdrukutele validagi, kas nad tahavad olla kleidiga Pipid või pükstega printsessid või kõike seda ja veel enam korraga?

Kui meil lapsevanemate või pedagoogidena on sisimas ettekujutus, et naine peab olema eelkõige vagur ja sätitud, ja kindlasti seelikusse riietatud, siis pole ju imestada, miks naisi juhtivatele ametikohtadele ei satu. Või miks nad ei julge suud lahti teha, et oma heaolu eest seista (näiteks vägivallatsejast teada anda või töökohal palka juurde küsida). Kui palju neist ilusa väikese tüdruku ideaali igatsejatest on valmis oma tütrele või õpilasele ütlema, et jah, ole sa kuitahes võimekas – kõige tähtsam on nett välimus ja nunnu käitumine, nüüd ja edaspidi?

Valik kõige elementaarsemal tasemel

Neist tüdrukutest sirguvad kunagi naised, kes kannavad edasi sõnumit, et naiseks olemise juurde käib just kõige kitsamas mõttes naiselikkuse ootusele vastamine, aga mitte enesest ja teistest lugupidamine, oskus olla nii sõbralik kui ka ennast kehtestada, uudishimu, soov ennast ja maailma paremaks teha. Miks peaks keegi üldse endas neid omadusi arendada tahtmagi, kui talle on lapseeast peale sisendatud, et piisab sellest, kui sobiva oled välimusega?

Ehk peaks siiski lastele kõige enam õpetama lihtsat inimlikkust, mõistlikkust, oskust teha just neile sobivaid valikuid ja nende eest vastutada? Et kasvaks inimene, kes hoolimata oma soost oskaks ise mõelda, mis riiet ta tahab selga panna ja mis otsuseid üldse elus teha? Õpetaks sellist elukorraldust, kus üksteisega arvestatakse, ei jonnita jonni pärast ja traditsioonide väärtustamist osatakse sobitada paindlikkusega kõige elementaarsemal tasemel. Alustades näiteks sellest, et koolitüdruk saab võimaluse valida, kas kanda pükse või seelikut.