Simone de Beauvoir ja vabaduse ambivalentsus

20.12.2019

filosoofia identiteet Simone de Beauvoir trans

Kuidas olla vaba, ilma teisi rõhumata? Mis juhtub, kui uue põlvkonna naised ja feministid ei tunnusta minevikus tehtud tööd ega vii seda enda ja tuleviku põlvkondade jaoks edasi? Kuidas sõltub inimese identiteet teistest, ka meie eelkäijatest? Sara Arumetsa on lugenud Simone de Beauvoiri esseed „Ambivalentsuse eetika“ ning püüab neid küsimusi lahti harutada.

Väga üldiselt vaadatuna võib öelda, et filosoofide hulgas on alati olnud kahte tüüpi mõtlejaid. Leidub neid, kes eemalduvad avalikust elust ja poliitikast ja pööravad oma tähelepanu ideedele, milleni võib jõuda ainult sisekaemusliku mõtiskluse kaudu. Näiteks Platon. Ja leidub neid, kelle jaoks mõtlemine kui tegevus on lahutamatult seotud ühiskondliku ja poliitilise kaasatusega. Näiteks Sokrates ja Aristoteles. Kui esimese grupi jaoks võime me „teadmiseni“ jõuda puhta mõtlemise kaudu, siis teise grupi jaoks luuakse teadmisi avatud dialoogis teiste inimestega. Saksa-Ameerika filosoof ja poliitiline mõtleja Hannah Arendt kasutab nende kahe lähenemise või suhtumise eristamiseks mõisteid vita contemplativa (mõtisklev elu) ja vita activa (aktiivne elu), milles esimene püüdleb maailma mõistmise ja teine maailmas osalemise poole.

Poliitilise aktivismi seisukohast on nende kahe suhtumise range eristamine kahtlemata mõneti juhuslik. Vaevalt oleks poliitiline kaasatus mõistlik, kui seda ei saadaks sügav mõtisklus, teisisõnu püüdlus mõista maailma, oma positsiooni selles maailmas, ja ettekujutus paremast ühiskonnakorraldusest. Ning vaevalt oleks võimalik mõista maailma, millest ollakse täielikult eemaldunud. Kuid see eristus võib aidata aru saada prantsuse feministlikust ja eksistentsialistlikust mõtlejast Simone de Beauvoirist, kes oli küll filosoof, kuid kelle filosoofiat ei ole võimalik vaadata lahus tema sotsiaalsest ja poliitilisest aktivismist. Võiks isegi öelda, et Beauvoiri jaoks on need kaks tegelikult üks ja sama. Beauvoir esindab Arendti määratluses mõtlejat, kelle suhet maailmaga iseloomustab mõiste vita activa. Tema jaoks tähendas maailmas olemine paratamatult ka maailmas osalemist. Kuigi Beauvoir on eelkõige tuntud tänu raamatule „Teine sugupool“ (Le Deuxième Sexe, 1949), mis on feministlikus teoorias saavutanud tüviteksti staatuse, siis siin soovin ma kergelt lahti harutada tema vähemtuntud esseed „Ambivalentsuse eetika“ (Pour une morale de l’ambiguïté, 1947), et küsida, mida tähendab Beauvoiri jaoks vabadus ja rõhumine ning kuidas saavutada esimest ja vältida teist.

Eksistentsialistlik eetika on ambivalentne eetika

„Ambivalentsuse eetikas“ joonistab Beauvoir välja eksistentsialistliku eetika tingimused ja võimalused. Seda tehes püüab Beauvoir tunnustada üksikisiku autonoomiat ja vabadust, kuid samal ajal vältida langemist solipsismi (filosoofiline seisukoht, mille järgi väljapoole jääv maailm eksisteerib ainult minu teadvuses ja millest järeldub, et eetilisi valikuid tehes saan ma arvestada ainult enda huvidega), eetilisse egoismi ja eksistentsialistlikku pessimismi. Selle sünteesi tulemusel sünnib eetiline käsitlus, mis ei paku mitte ühtegi normatiivset käitumisjuhist, pigem püüab see edasi anda teatud eetilist meeleolu. Beauvoir kirjeldab, mis teeb eetilise käitumise võimalikuks ja mida eetiline käitumine üleüldse tähendada võiks. Beauvoir ei saa tegelikult juba oma eksistentsialistliku positsiooni tõttu pakkuda ühtegi ettekirjutavat käitumisreeglit: kuna inimese loomus ei ole etteantud, siis on pidevas muutumises nii inimene ise kui ka tema suhted teda ümbritsevate inimestega. See muutlikkus ja ettearvamatus loob olukorra, kus ainuõigelt käituda ei saa, kuid inimene saab luua õige meeleolu, mis aitab tal eetiliselt käituda. See meeleolu eeldab nii enda kui ka teise vabaduse tunnustamist, oma vastutuse võtmist ja kannatlikkust kuulata, mida konkreetne situatsioon meilt nõuab.

Beauvoir alustab oma eetikat püüdlusega leida keskteed kahe äärmuse vahele, ja neid äärmusi peab ta kogu Euroopa mõtteloole iseloomulikuks. Ühel äärmuse poolel on radikaalne vabadus ehk arusaamine, et inimene on täiesti autonoomne agent, keda ümbritsev maailm ei piira. Teisel äärmuse poolel on faktiivsus, ehk kalduvus näha inimese saatust ettemääratuna, näiteks taandada inimene teda tingivate struktuuride saaduseks või defineerida teda mingi etteantud olemuse kaudu (näiteks: kui ta on naine, siis järelikult …).

Kirjeldatud situatsiooni võtab Beauvoir kokku sõnaga “ambivalentsus”. Euroopa mõtteloo probleem seisneb selles, et ambivalentsust on alati tahetud taandada üheks äärmuseks. Inimest on tahetud taandada kas autonoomseks vaimuks (või mõistuseks/hingeks) või kehaks, kes käitub puhtalt oma füsioloogiliste tungide tõukel, üksikuks indiviidiks või osaks laiemast ühiskonnast. Beauvoiri eetikakäsitlus seisab eeldusel, et mõlemad kogemused on tõelised ja seetõttu vajame me vaadet, mis võtab neid mõlemaid arvesse. Inimene on teadvusega olend, kuid see teadvus eksisteerib ainult kehalises kogemuses. Ta on ühelt poolt vaba indiviid, kuid teiselt poolt eksisteerib ta maailmas koos teiste vabade indiviididega, kellega koostöös ja kellele vastu hakates ta peab tulevikku luues oma vabadust realiseerima.

Inimeste omavaheline sõltuvus ja teineteise tunnustamine

Beauvoir järeldab, et maailm, milles me elame, on sotsiaalne, selles elavad inimesed on üksteisele avatud ja saavad end teistega suhete kaudu siduda. Selle mõtte esimene järeldus on muidugi see, et mu keha teeb maailmas olemise väga riskantseks ettevõtmiseks. Mu keha annab teisele võimaluse mulle läheneda, kuid see teine võibolla nii heatahtlik kui ka pahatahtlik. Ta võib tunnustada mind subjektina ja nii avardada meie mõlema autonoomsust ja vabadust, aga ta võib mind näha ka objektina, mille kaudu oma isiklikke eesmärke täita (ja selle tagajärjel kannatan ma rõhumise all). Beauvoiri jaoks teeb vabaduse ambivalentseks asjaolu, et nii vabadus kui ka rõhumine tulenevad inimeste omavahelisest sõltuvusest. Keegi meist ei ole täiesti iseseisev. Me kõik vajame vähemalt aeg-ajalt teiste abi ja hoolt. See sõltuvus teeb meid ühelt poolt haavatavaks teiste pahatahtlikele kavatsustele, kuid teisalt teeb see võimalikuks ka autentsed suhted, milles kaks või enamat inimest tunnustavad üksteist sõpruses ja armastuses. Just viimane selgitab, miks Beauvoiri teoorias on teineteise vastastikune radikaalne tunnustamine nii oluline. Kui me tunneme ära, et teise näol on tegu samuti vaba ja haavatava inimesega, kes meiega sarnaselt on mitmetahuline, vastuoluline ja keeruline, siis me saame end neile avada. Me tunneme ära, et me ei ole siin maailmas üksi. Me saame midagi koos teha. Ja võib-olla kõige olulisemana – me saame üksteise eest hoolitseda ja hakata koos vastu nendele, kes meie autonoomsust ja vabadust ei tunnusta.

Vabadus on Beauvoiri jaoks seega suhe, mitte nähtus. Seda iseloomustab spontaansus, võimalus tuua siia maailma midagi uut. Beauvoir kirjutab ka, et kui inimene oleks maailmas üksinda, siis ei oleks ta ka vaba, sest tal puuduks võimalus kollektiivseks tähendusloomeks. Kui ma suhtlen sinuga, siis sa võid reageerida minu mõtetele viisidel, mida ma ei oska ette näha. Sinu spontaansus lubab mul omakorda reageerida mingil uuel viisil. Meie vestlus ei ole ettemääratud või paika pandud. Ma toon meie vestlusesse midagi, mida sa ei oodanud ja vastupidi. Beauvoiri viis näha vabadust suhtena teeb võimalikuks tema ühe kesksema seisukoha, et üksik inimene ei saa olla vaba, kui teised on rõhutud. Isikliku vabaduse ja teiste vabaduse eest võitlemine on seega üks ja seesama võitlus.

Miks minu vabadus eeldab teiste vabadust?

Kuidas Simone de Beauvoir põhjendab oma väidet, et minu vabadus sõltub teiste vabadusest? Esiteks, nagu me juba nägime, siis Beauvoir ütleb, et inimese olukorda iseloomustab ambivalentsus: inimene on indiviid, kellel on tema enda huvid ja ambitsioonid, kuid ta on ka osa laiemast kollektiivist ehk ühiskonnast. Üksikindiviid saab oma isiklikke ambitsioone teostada ainult seetõttu, et teised inimesed tema ümber loovad talle selleks vajalikud tingimused. Üksikindiviid ei saa parata, et ta seisab teiste inimeste õlgadel. Inimesed enne teda on võidelnud tema vabaduse eest ja tema kaasaegsed panustavad tema vabadusse seda tunnustades. Ühiskond, mis koosneb vabadest inimestest, loob tingimused, mille kaudu üksikisikud saavad oma vabadust realiseerida. Kui üksikisik kasutab privileegi olla vaba, et viia ellu oma isiklikke ambitsioone, kuid samal ajal ei loo tingimusi teiste inimeste vabaduseks, siis peale teiste vabaduse riskib ta ka enda vabaduse kaotamisega.

Üheks näiteks sellest võib olla praegusaja feministide suhe varasema naisõiguslusega. Kui piisavalt suur hulk uue põlvkonna naisi ja naisõiguslasi ei tunnusta minevikus tehtud tööd ega vii seda enda ja tuleviku põlvkondade jaoks edasi, siis riskivad nad nii stagnatsiooni kui ka õiguste tagasikeeramisega. Sarnane risk tekib siis, kui laiaulatuslike sotsiaalsete struktuuride muutmise asemel hakatakse tähelepanu pöörama individuaalsete valikute edendamisele, mis võivad küll mingil määral parandada rohkem privilegeeritud inimeste elusid, kuid mis jätavad rõhumist võimaldavad struktuurid puutumata (vaata Elise Rohtmetsa artiklit postfeminismist). Abordiga seotud debatid nii Eestis kui ka USAs näitavad, et ükski vabadus ei ole kätte võidetud igaveseks ja me oleme ohus, kui me hakkame neid pidama iseenesestmõistetavateks.

Teiseks, üksikisiku vabadus sõltub teiste vabadusest, sest inimelu tähendus ei ole ette antud, vaid luuakse koos teiste inimestega. Sarnaselt vabadusega on tähendusloome kollektiivne akt. See tähendab, et ma sõltun teistest inimestest, et mu elul oleks tähendus. Seda teksti siin praegu kirjutades ma sõltun inimestest, kes seda loevad ja kes seeläbi mu kirjutamisele mõtte ja tähenduse annavad. Enamik identiteedikategooriaid – need asjad, mis teevad minust minu – on suhted, mitte eraldiseisvad omadused. Autor eeldab lugejat (lisaks toimetajale ja väljaandjale). Arst eeldab patsienti. Eestlane olemine eeldab gruppi kellega samastatakse (teised eestlased) ja gruppi, kellest ollakse eristatud (teisest rahvusest inimesed). Identiteet seega märgistab kuuluvust kuhugi ja suhet millegi või kellegi suhtes.

Transsoolise naisena on mu identiteet eriti sõltuv teistest. Ma saan praegu elada naisena, sest enne mind on elanud ja tegutsenud aktivistid ja trans inimesed, kes on teinud selle minu jaoks kultuuriliselt võimalikuks. Kuigi palju tööd on vaja veel teha, olen ma tänulik, et meil on õiguslikud struktuurid, mis võimaldavad transsooliste inimeste soo tunnustamist ja ma olen tänulik, et olen saanud oma sooüleminekul toetuda neile, kes on teinud seda enne mind. Lisaks sõltub mu identiteet naisena teistest naistest. Minu identiteet naisena eeldab ka, et ma identifitseerin end mingil määral teiste naistega. Selline protsess eeldab ühelt poolt samastamist ja teiselt poolt solidaarsust. Ma ei ole maailmas üksi ja see asjaolu annab mu elule tähenduse ja vabaduse, kuid samas esitab eetilisi nõudmisi seista nende eest, kes võivad moel või teisel olla ka rõhutud. Beauvoir meenutab meile, et olles asetatud enda ja teiste, mineviku ja tuleviku vahele, ei saa me vältida ei otsustamist ega käitumist. Eetiline käitumine nõuab aga sügavat mõtisklust ja tihedat dialoogi nii enda kui ka teisega.