Soo esitlus. Intervjuu Judith Butleriga

Judith Butler on väljapaistev soouuringute teoreetik, kellel on praegusaja feminismi vormimisel olnud mõjukas roll. Ta on sooteemal palju kirjutanud ja ta sooesitluse mõiste on kesksel kohal nii tänapäeva feminismis kui ka sooteoorias. Butleri esseede ja raamatute hulka kuuluvad “Performative Acts and Gender Constitution” (1988), “Gender Trouble: Feminism and the Subversion of Identity” (1990), “Bodies That Matter: On the Discursive Limits of “Sex” (1993) and “Undoing Gender” (2004).

Sooesitluse mõistet on kasutatud – mõni rõhutaks, kuritarvitatud –, toetamaks mitmesuguseid positsioone, mis tõlgendavad Butleri tööd vääralt. Seepärast soovisin temalt küsida, mida ta tegelikult soolisusest ja trans-kogemusest mõtleb. Vestluse kestel tõstatab ta TERFi (Trans Exlusionary Radical Feminism ehk transsoolisust välistavad radikaalsed feministid. Toim) teema ning Sheila Jeffrey ja Janice Raymondi töö.

Christian Williams: Sa oled maininud, et kirurgilised sekkumised, mida mõni trans- inimene läbi teeb, on väga vapper muutus. Kas võiksid sellest rääkida?

Judith Butler: Vapper on jääda kindlaks, läbida muutus, mis tundub vajalik ja õige, isegi kui sel teel on palju takistusi, sealhulgas inimesi ja institutsioone, kelle soov on sellised olulisi enesedefineerimisakte haiguseks kuulutada või kriminaliseerida. Ma tean, et mõne jaoks tundub see pigem mitte vapper, vaid tarvilik, aga me kõik peame kaitsma seda tarvilikkust, mis lubab meil elada ja hingata moel, mis tundub meile õige. Trans inimene võib just nimelt vajada kirurgilist sekkumist – ja samas alati ei pruugi ta seda sugugi vajada. Mõlemal juhul peaks inimene olema vaba otsustama, millise kursi ta oma soolisele elule annab.

Williams: Ilmselt saab vabalt väita, et mõni soouuringute teoreetik on vastuoluline ühel või teisel viisil. Mõni neist on su töö ühte patta visanud selliste teoreetikute tööga nagu Sheila Jeffreys, kes on kirjutanud järgmist:

[Transseksuaalkirurgiat] võib võrrelda poliitilise psühhiaatriaga Nõukogude Liidus. Ma arvan, et transseksualismi on selles valguses parem vaadelda kui otseselt poliitilist inimõiguste rikkumist, kuritarvitades meditsiini. Tervete kehade mutileerimine ja selliste kehade suunamine eluohtlikule pidevale ravimenetlusele rikub selliste inimeste õigust väärikalt elada oma kehades, millega nad on sündinud ja millele Janice Raymond viitab kui nende “sünnipärastele” kehadele. See väljendab rünnakut kehale, et parandada poliitilisi tingimusi, “sooga” rahulolematust meeste ülemvõimuga ühiskonnas, mis tugineb võltsilt konstrueeritud arusaamale soolisest erinevusest … Viimatises kirjanduses, mis käsitleb transseksualismi lesbikogukondades, on paralleele tõmmatud sadomasohhismipraktikaga.

Kas võiksid rääkida viisidest, mil moel sinu vaated erinevad?

Butler: Ma ei ole Sheila Jeffreysi või Janice Raymondiga mitte kunagi nõustunud ja oleme olnud feministlikes debattides küllaltki vastandlike seisukohtadega.Jeffreys võtab endale kohtumõistja positsiooni ja hakkab teatavat moodi transsooliste inimeste elusid ja nende valikuid korraldama. Ma olen sellist tüüpi ettekirjutamisele vastu, mis, mulle tundub, pürib mingit tüüpi feministliku türannia poole.

Kui ta kasutab ühiskondliku konstrueerituse teooriat ära moel, mis peaks tema vaadet toetama, saab ta selle tingimustest väga kehvasti aru. Tema jaoks on trans inimese “konstrueerinud” meditsiinidiskursus ja seetõttu on ta ühiskondliku konstruktsiooni ohver. Aga see ühiskondliku konstruktsiooni idee ei tunnista, et meie kõigi kehad on aktiivses positsioonis välja selgitamas, kuidas koos nende konstruktsioonidega elada ja neile vastu seista – või normidele –, mis aitavad meid vormida. Me vormime ennast selles sõnavaras, mida me ise valida pole saanud, vahel peame me selle sõnavara hülgama või aktiivselt uut arendama. Näiteks on soo määramine “konstruktsioon”, aga palju genderqueer’e ja trans-inimesi keelduvad sellisest määratlusest tervikuna või osaliselt. See keeldumine avab tee radikaalsema enesemääratlemisvormi juurde, sellise, mis on solidaarne nendega, kellel on samasugune võitlus käsil.

Üks probleem sellise arusaamaga ühiskondlikust konstruktsioonist on järgmine: see vihjab nagu trans-inimeste sookogemus oleks, ja peakski olema, iseenesest “konstrueeritud” ja seega mitte tõeline. Ja siis tuleb feministlik politsei, kes paljastab konstruktsiooni ja vaidlustab transsoolise inimese elatud reaalsuse. Ma olen seda sorti ühiskondliku konstrueerituse vastu ja pean seda valeks, eksitavaks teooria kasutamise viisiks.

Williams: Gloria Steinem hiljuti kirjutas:

Praegu soovin olla oma sõnades ühemõtteline: ma usun, et transsoolised inimesed, sealhulgas need, kes on ülemineku teinud, elavad tõelist, autentset elu. Neid elusid peaks austama, mitte küsitavaks pidama. Nende terviseotsused peaksid olema nende ja ainult nende oma teha. Ja see, mida ma aastakümneid tagasi kirjutasin, ei peegelda seda, mida me praegu teame, sest me liigume binaarsetest “mehelikkuse”- ja “naiselikkuse”-kastidest eemale ja hakkame elama kogu inimidentiteetide ja väljenduse kontiinumit.

Kas kommenteeriksid Steinemi seisukohavõttu?

Butler: Nõustun täielikult, et mitte miski pole trans-inimeste jaoks tähtsam kui ligipääs esmaklassilistele terviseteenustele trans-inimesi kaasavas keskkonnas, et kättesaadav oleks juriidiline ja institutsionaalne vabadus püüda oma elu elada nii nagu soovitakse ja et ülejäänud maailm toetaks nende inimeste vabadust ja soove. See juhtub ainult siis, kui oleme transvaenulikust suhtumisest lahti saanud oma isiklikes hoiakutes ja eelarvamustes, samuti haridus-, õigus-, tervishoiu- ja perekonnainstitutsioonis.

Williams: Mida inimesed su teooriatest kõige rohkem valesti taasesitavad ja miks?

Butler: Ma ei loe selliseid kirjutisi just väga palju, nii et ma ei oska öelda. Tean, et osa inimesi usuvad, et ma näen sugu pigem “valikuna”, mitte kui olulise ja tugevasti kinnistunud arusaamana endast. Ma ei arva tegelikult nii. Ei ole vahet, kas keegi tunneb oma soolisust ja sugu kinnistununa või vähem fikseerituna, igal inimesel peaks olema õigus määratleda oma kehalise elu õiguslikud ja keelelised tingimused. Niisiis, see, kas keegi tahab olla vaba, et elada välja oma “sisseehitatud” sookogemust või hoopis voolavat soolisust, on vähem oluline kui vabadus seda teha ilma diskrimineerimise, ahistamise, trauma, patologiseerimise või kriminaliseerimiseta – ja koos institutsionaalse ja kogukondliku toega. See on minu vaadete kõige olulisem osa.

Williams: Kas arvad, et inimestel on sisemine ja subjektiivne keha omamise kogemus? Kui jah, kas osa sellest kogemusest sisaldab esmaste sootunnustega keha kogemust?

Butler: Enamik, mida inimesed neis asjus ütlevad, on pigem spekulatsioon. Tean, et osa subjektiivseid sookogemusi on püsivad ja põhjapanevad, isegi muutmatud. Need võivad olla nii tugevad ja stabiilsed, et me nimetame neid “sünnipärasteks”. Aga arvestades, et me räägime sellisest minatundest maailmas, mis on sotsiaalne, maailmas, kus me proovime enda tunnete väljendamiseks kasutada keelt, on ebaselge, mis keeles on seda kõige tõhusam teha. Mina mõistan, et “sünnipärane” on sõna, mis annab edasi tunnetust millestki sisseehitatust ja olemuslikust. Ning siis kipun ma mõtisklema, kas ka mõni teine termin teeb seda sama hästi. Mulle pole kunagi istunud kui mustanahaliste või naiste kohta midagi “sünnipärast” väidetakse, ja ma mõistan, et kui inimesed proovivad sel viisil kõnelda, siis nad proovivad “fikseerida” ühiskondlikku reaalsust loomuliku paratamatuse külge. Aga siiski, mõnikord me vajame keelt, mis viitab põhilisele, fundamentaalsele, katkematule ja vajalikele mõõtmetele selle kohta, kes me oleme, ning sooline kehalisus võib olla punktipealt see.

Williams: Mõned (näiteks Milton Diamond) väidavad, et transseksualism on pigem geneetikateema. Millised on sinu mõtted selle kohta?

Butler: Nendes tekstides, mida ma Milton Diamondilt lugenud olen, olen küsitavaks pidanud viisi, kuidas ta geneetikast ja põhjuslikkusest aru saab. Isegi kui geenistruktuur on leitav, siis on tuvastatav üksnes arengu võimalus, kuid mitte mingil juhul sellise arengu põhjuslikkus. Geneetika võib olla veel üks viis, kuidas tekitada tähendust, et mingi sugu või soolisus on “sisseehitatud”. Mina arvan, et me ei pruugi vajada sünnipärasuse keelt või geneetikat mõistmaks, et me kõik oleme eetiliselt seotud tunnistama üksteise avalikult väljendatud või esitatavat tunnet soost ja/või soolisusest. Me ei pea nõustuma selle minatunde “päritolus”, et nõustuda, et on eetiliselt kohustuslik toetada ja tunnustada soolisi ja soolistatud olemise viise, mis on inimese heaoluks esmatähtsad.

Williams: Kui “soolisus” (gender. Toim) hõlmab viisi, kus me subjektiivselt kogeme, kontekstis vaatleme ja kommunikeerime oma bioloogiat, siis kas sa arvad, et elu ilma “soolisuseta” on võimalik?

Butler: Mõnikord leidub viise, kuidas soolisuse tähtsust oma elus vähendada, või segada soolisusekategooriaid nii, et neil poleks enam ettekirjutavat võimu. Aga muul ajal võib soolisus olla väga oluline meie jaoks ja osale inimestest väga meeldib nende omaks võetud soolisus. Kui soolisus on välja juuritud, siis on kadunud ka paljude jaoks oluline naudinguvaldkond. Ja teistel jälle on tugev side oma soolisusega, nii et soolisusest vabanemine võib laostada nende iseoleku. Ma arvan, et me peame tunnustama soolisusepositsioonide mitmekesisust. Mõned tahavad olla soolisusest vabad, aga mõned tahavad olla vabad, et elada soolisusega, mis on neile tõeliselt omane.

Williams: Ma olen näinud – põhiliselt võrgus – inimesi, kes identifitseerivad end kui “sookriitilised feministid (TERF – Trans-Exclusionary Radical Feminist, eesti k transsoolisust välistavad radikaalsed feministid. Toim). Millised on sinu mõtted “sookriitilise feminismi” kasutamise kohta selliste väidete tegemiseks?

Butler: Ma ei tea seda terminit, aga ma praagin täielikult välja iseloomustuse, nagu oleks trans-naine mutileeritud mees. Esiteks, selline sõnastus eeldab, et mehed, kes sellisesse soomääratlusse sünnivad, ei ole mutileeritud. Teiseks, see seab feministi üles kui trans-inimeste prokuröri. Kui sellel väljal toimub üldse mingisugust mutileerimist, siis seda teeb feministlik korravalvur, kes heidab kõrvale trans naiste kogetud kehalisuse. Seesama süüdistus on “mutileerimise” vorm nagu kõik taolised transvaenulikud arutluskäigud. Üüratu eetiline vahe on valida teha operatsiooni ja olla silmitsi transfoobilise hukkamõistu ja diagnoosimise vahel. Ma ütleks, et trans inimesi ohustav suurim mutilatsioonirisk tuleb otse transfoobiast.

Williams: Palju trans-inimesi väidavad, et naisel/mehel võib olla peenis või teistpidi – vagiina. Mis on sinu arvamus?

Butler: Ma ei näe probleemi, et naisel on peenis või mehel vagiina. Inimestel võivad mistahes esmased tunnused (ükskõik, kas on need sünnil antud või hiljem saadud) ja see tingimata ei anna mõista, mis on nende soolisus või mis nad tahavad, et see oleks. Mõne teise jaoks on esmased suguorganid jälle soolisusega otsesemalt seotud.

Intersektsionaalsus võib kõlada nagu mõni kahetsusväärne soolehäda, millega käib kaasas ohtra sisuga kolostoomiakott. Vikipeedias määratletakse seda kui “ristteede uurimist mitmesuguste õigusteta gruppide või vähemusgruppide vahel; täpsemalt mitme rõhuva süsteemi või diskrimineerimise vastastikuse mõju uurimine”, mis tundub üsna küps ja väärikas. Tegelikult püüab see “Mean Girls” sarja vastikumaid episoode mingiteks manifestideks vormida, kus mitte-valgeid feministe julgustatakse minema mööda ilmse takistuse ehk patriarhaadi jõu seljatamisest, ja selle asemel bitchitakse valgete naiste privileegi – nende juukseid ja kehakuju. – Julie Burchill

Williams: Kas sul on mõtteid interseksionaalsuse kohta?

Butler: Kui sa viitad mustanahaliste feministide teooria olulisele panusele, siis on mul palju mõtteid. See on suuresti panustanud ühiskondlikku ja poliitilisse analüüsi, nõudes, et me kõik mõtleksime, mis eeldusi me rassi või klassikuuluvuse kohta teeme, kui me räägime “naistest” või mis eeldusi me soolisuse ja rassi kohta teeme, kui me räägime “klassikuuluvusest”. See lubab meil need kategooriad lahti võtta ja näha eri liiki ühiskondlikku kihistust ja võimusuhteid, mis neid kategooriaid kehtestavad.

Williams: On väidetud, et kui kontrollida viise, kuidas end identifitseerida ja käituda, siis on võimalik oma keha kogemise viisi muuta.

Näiteks:

Ta nägi, et see valitses mind, see oli deemonlik, saan ma aru nüüd. Ma põlvitasin kabineti põrandale, pisarais, ma olin lämbumas, jõud ütlesid mulle, et ma ei teeks seda, et ma jalutaksin ära; vabadus naisena ootas mind ees, ja pealegi olin ma teinud suuri edusamme. Ma võitlesin, ma karjusin, ma kahetsesin, ma noomisin end selle eest, mis mu elust on kadunud … Kõik see juhtus 18 kuud tagasi … Ma andsin neile oma kohvri kleitidega, riided, meigitarbed jne. See tegi mu südame pahaks ja oli minu jaoks suur asi. Ma pidin saama lahti kõigest, mis oli mind varem hoidnud. Nad viskasid selle kõik minema. Ma ei käinud enam maniküüris ja lõikasin küüned lühikeseks, kasvatasin väikese habeme. Viskasin kõik [hormooni]tabletid minema ja pöörasin ära kõigest, millel oli vähimgi side mu ihadega. Küsisin oma kirikuõpetajalt salmi, mida ma sain iga päev vaadata ja nautida oma uut vabadust mehena, isana ja abikaasana. Ma panin julgustavate salmidega paberi oma voodi kõrvale, ja igal hommikul ärgates lugesin seda. Teadsin, et naine mu sees on surnud. Kristuse jõud oli ta hävitanud koos kõige sellega, mida ta esindas. Kaheksateist kuud järjest püüdis saatan mind veenda, aga ta teab, et ma ei lähe sellele teele, sest tagajärjed mu perekonna jaoks oleksid mõõtmatud. Ma vastutan mitme inimese eest ja ma naudin oma mehesust. – Sami lugu

Ülevalpool olevas näites on isik võtnud kanda kestva igapäevase rituaalse praktika usus, et see muudab viisi, kuidas ta oma keha kogeb. Sarnase lähenemisena tundub ka see, millest Janice Raymond kirjutab:

See tekst on argumenteerinud, et transseksualismi küsimus on eetikaküsimus, millel on sügavad ühiskondlikud ja moraalsed harud. Transseksualism ise on põhjani moraalne küsimus, mitte meditsiinitehniline vastus. Kokkuvõttes pakun välja mõned ettepanekud, mis käsitlevad ühiskondlikke ja eetilisi argumente, mida ma eelmistel lehekülgedel tõstatasin.

Kuigi leidub palju inimesi, kes tunnevad, et moraal peab seaduses sees olema, usun ma, et transseksuaalsuse kõrvaldamist ei saavutata kõige paremini, kui õigusaktidega keelustada transseksuaalsuse ravi ja operatsioonid, vaid pigem õigusaktidega, mis seda piiravad, ning teiste õigusaktidega, mis vähendavad soorollide stereotüüpsust, sest see on tegelikult probleemi põhialus …

Tõstatuksid järgmised küsimused: kas üksikisiku soolisusest põhjustatud kannatused saavad leevendatud soorolliga kohanemise hinnaga ja ühiskonnas soorollide alalhoidmisega? Kui muuta sugu, siis kas transseksuaal edendab seksistlikku ühiskonda, mille kestmine sõltub selliste rollide ja stereotüüpide olemasolust. Praegu on neid ja sarnaseid küsimusi transseksuaalse teraapia puhul harva esitatud. – Raymond (1980), Technology on the Social and Ethical Aspects of Transsexual Surgery

Toetudes sinu arusaamale “soolisusest”, kas sa usud, et ükski neist lähenemistest – kas keskendumine käitumise kontrollimisele (jumala ja religioosse nõustamise kaudu või õigusaktidega ja stereotüüpidevastase nõustamise teel) – kõrvaldaks transsoolisuse?

Butler: Ma arvan, et meie kõikide kohus on sellistest lähenemistest vabaneda – need on valutekitavad, ebavajalikud ja hävitavad. Raymond esitab ennast kohtumõistjana küsimuses, mis transseksuaalsus on ja mis see ei ole ning tema tekste lugedes me olemegi teatavas moraalses vanglas. Palju olulisem kui mistahes biheivioristlikud või “moraalsed” lähenemised, on kõik lood, luuletused ja ülestunnistused, teoreetiline ja poliitiline töö, mis dokumenteerib isikute ja gruppide kehalise enesemääramise eest käivat võitlust. Meil on vaja luuletusi, mis sekkuvad asesõnade maailma, avavad uusi võimalusi keeles ja elus, vaja on poliitikavorme, mis toetavad ja julgustavad enesejaatust. Ja meil on tarvis poliitilist ja rõõmuküllast alternatiivi biheivioristlikule diskursusele, kristlikule diskursusele kurjast ja patust, ja nendele kahe soolisuse korraldamise vormide sulamile, mis on hirmuvalitsuslik ja hävitav.

Williams: Kas arvad, et “sugu” (sex. Toim) on sotsiaalne konstruktsioon?

Butler: Ma arvan, et on hulk viise mõista, mis on ühiskondlik konstruktsioon ja me peame selliste terminitega olema kannatlik. Me peame suutma leida viisi saamaks aru, kuidas üks sookategooria võib olla “määratud” kahe seast, ja teine arusaam soost võib juhtida meid vastu panema ja hülgama selle soomääratluse. Kuidas me saame aru teisesest sootunnetusest? See ei ole sama mis esimene, see ei ole määratlus, mille teised meile annavad. Võibolla see on määratlus, mille me ise anname? Kui nii, kas me ei vaja teiste maailma, keelelisi tavasid, ühiskondlikke institutsioone ja poliitilist kujutlust, et liikuda edasi, nõudes täpselt neid kategooriaid, mida me vajame, ja lükata tagasi need, mis meie vastu töötavad?

Williams: Mida, kui üldse, tahaksid sa, et trans-inimesed sinu tööst võtaksid?

Butler: “Gender Trouble” on kirjutatud umbes 24 aastat tagasi, ja sellel ajal ei mõelnud ma trans-teemadel piisavalt hästi. Mõned transinimesed arvasid, et väites, et sugu on esitatav, ütlen ma, et see on üleni fiktsioon ja inimese oma soolisusetunnetus on seega “ebatõene”. See ei ole olnud minu väite eesmärk. Ma püüdsin laiendada meie teadlikkust sellest, milline soolistatud tegelikkus olla võib. Aga arvan, et ma oleksin pidanud pöörama rohkem tähelepanu sellele, mida inimesed tunnevad, kuidas esmane kehaline kogemus on registreeritud ning hädavajalikule ja õigustatud nõudele, et selliseid soo aspekte tunnustataks ja toetataks. Ma ei ole tahtnud argumenteerida, et soolisus on voolav ja muudetav (minu oma kindlasti ei ole). Ma soovisin vaid öelda, et meil peaks olema suurem vabadus määratleda ja jätkata oma elusid ilma patologiseerimata, derealiseerimise, ahistamise, vägivalla ja kriminaliseerimise ohuta. Ma ühinen võitlusega sellise maailmani jõudmiseks.

Intervjuu on originaalis ilmunud väljaandes The Transadvocate.

Tõlkinud Aet Kuusik