Sooideoloogia on väljamõeldis, naistevastane vägivald päris

Iga kolmas naine Eestis on kogenud oma kodus vägivalda. Istanbuli konventsioon on loodud selleks, et selliseid lugusid oleks vähem. Ometi on sellest dokumendist saanud viimasel ajal poliitiliste hirmude ja müütide sihtmärk.

Taskuhäälingu “Ära kaaguta” saatejuhid Greta Roosaar ja Kadi Viik rääkisid sotsiaalministeeriumi ohvriabi poliitika juhi Kristiina Luhtiga, kes on konventsiooniga seotud selle sünnist alates, et mõista, mida see tegelikult tähendab ja miks väited sooideoloogiast on alusetud.

Greta Roosaar: Miks on Istanbuli konventsiooni vaja ja mis on selle eesmärk?

Kristiina Luht: Naistevastane vägivald on jätkuvalt tohutu probleem – ükskõik, kas vaatame kuritegevuse statistikat või elanikkonna küsitlusi. Eestis on näiteks iga kolmas naine kogenud partneripoolset seksuaalset või füüsilist vägivalda. Naise jaoks on jätkuvalt tema oma kodu kõige ohtlikum koht. Väga paljudele ei meeldi see lause, aga paraku on see fakt, millele peame otsa vaatama.

Sel põhjusel tegi Euroopa Nõukogu ettepaneku luua naistevastast vägivalda käsitlev rahvusvaheline konventsioon. Tegemist on selles vallas esimese kohustusliku meetmega, mida koostati üle aasta.

Kõik varasemad dokumendid on olnud soovitused, resolutsioonid või üleskutsed, mil puudub seaduslik mõju. Konventsiooniga on riigid võtnud kohustuse seda päriselt järgida.

Nüüdseks on Euroopa Liidul valminud naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise direktiiv ning suures osas on see Istanbuli konventsiooni koopia. Erinevalt konventsioonist, mida liikmesriigid ei pea üle võtma, pole direktiivi korral riigil enam valikut, kas seda tahetakse või mitte. Eestis on direktiivi ülevõtmise tähtaeg 2027. aasta keskpaik.

Kadi Viik: Kui tuli uudis, et Läti tahab konventsioonist lahkuda, täitus Feministeeriumi Facebooki leht enneolematult paljude kommentaaridega. Umbes pooltes süüdistati Istanbuli konventsioonis Brüsselit, teistes moslemiriike. Igaks juhuks selgitan kuulajatele, et Euroopa Nõukogu ei ole sama asi, mis Euroopa Liit. Tegemist on erinevate rahvusvaheliste organisatsioonidega. Ja see ei ole ka moslemiriikide asi.

Luht: Süüdistused, et see on mingi moslemite konventsioon, tuleneb selle rahvakeelsest nimetusest – Istanbuli konventsioon. Kuna konventsioonide nimed kipuvad olema kohutavalt pikad, siis hakati neid kutsuma linnade või kohtade järgi, kus need allkirjastati. 

Roosaar: Mis kohustused on sellest konventsioonist Eestile tulnud? Mida see praktikas tähendab?

Luht: Esiteks tunnistab konventsioon, et naistevastane vägivald on meeste ja naiste ebavõrdsete võimusuhete tagajärg.

Vahel küsin mõnel konverentsil, kas mõnel kohalviibival naisel on kõrgharidus. Naised purtsatavad selle peale naerma, sest tänapäeval on suur osa naisi Eestis kõrgharitud. Seepeale ütlen, et aga umbes sada aastat tagasi ei oleks te kõrgharidust saanud ja see küsimus oleks olnud täiesti asjakohane.

Lisaks on kehtinud seadused, mis lubasid abikaasal oma naist peksta teatud kellaaegadel, et see naabreid ei segaks. Ühendkuningriigis olid sellised seadused ning USA-s on vanast ajast siiani jäänud seadusi, kus on määratud, millal tohib peksta ja kui jäme võib olla peksmiseks kasutatav kepp.

Kõik stereotüübid, hoiakud ja arusaamad naiste ja meeste rollidest ühiskonnas on seotud ajalooliste võimusuhetega. Me ei saa vägivalda ennetada või vähendada, kui need võimusuhted alles jäävad.

Näiteks ei peeta naiste majanduslikku iseseisvust nii tähtsaks. Eestis on küsitlustest välja tulnud, et poiste ettevõtlikkust ja rahaga ümberkäimise oskust hinnatakse väga, aga tüdrukute juures peetakse tähtsaks hoopis seda, et nad oskavad ennast ilusaks ja süüa teha. Ma ei mõtle seda välja, meil on päriselt ka soolise võrdõiguslikkuse monitooringus sellised arvamused. Selle üsna loogiline tulemus on, et naised on majanduslikult ja sotsiaalselt nõrgemas olukorras.

Kristiina Luht on sotsiaalministeeriumi ohvriabi poliitika juht.

Konventsioon nimetab ka teenused, mis peavad olema tagatud: naised peavad saama varjupaika, psühholoogilist ja juriidilist abi. Seksuaalvägivalla ohvritele peavad olema seksuaalvägivalla kriisiabikeskused. Ohvrid ei saa seal ainult meditsiinilist abi, vaid kogutakse ka asitõendeid, mida hiljem kriminaalmenetlusest kuni kohtuni kasutada. Konventsioonis on ka öeldud, kuidas ohvrit kohelda tuleb. Kui paar aastat tagasi Eestis uut ohvriabi seadust tegime, siis viisime need põhimõtted seadusesse.

Konventsioon ütleb ka, milliseid kuritegusid tuleb karistada. Mõned tõesti ei olnud enne konventsiooniga liitumist Eestis karistatavaks tehtud, aga nüüd on – näiteks ahistav jälitamine. 

Millega me ei ole siiani veel hakkama saanud, on nõusolekuseadus. Aasta on 2025 ja me ei pea seksimiseks nõusolekut küsima. Mulle tundub küll, et palju toredam on seksida inimesega, kes tahab minuga seksida. Nõusolekuseadus on ääretult suure pedagoogilise ja moraalse väärtusega.

Roosaar: Kui olen Istanbuli konventsiooni selgitanud inimestele, kes sellest ei tea, siis esimene reaktsioon on tavaliselt: “Kes sellisele asjale vastu oleks?”. Me räägime ju tegelikult kõigist vägivalla ohvritest, kes ei pruugi alati olla naised. Väga tihti on nad lapsed. 

Viik: Võin meie Facebooki kommentaariumi põhjal anda ülevaate, kes on selle vastu. Esiteks on inimesed, kes ütlevad, et tegemist on naistevastase vägivalla konventsiooniga ja seda pole vaja, sest tegelikult kannatavad mehed. Naised näägutavad ja mehed teevad seetõttu suitsiidi. Teine grupp on neid, kes väidavad, et oleme kõik ammu võrdsed ja pole probleemi. On ka neid, kelle jaoks ammu on tuhandeid aastaid. Me lihtsalt olemegi loomupäraselt võrdsed ja kõik muu olevat hilisem väljamõeldis. Kolmas grupp on neid, kes näevad selles kas Brüsseli või moslemiriikide agendat.

Viimane grupp näeb konventsiooni Trooja hobusena, millega justkui aetakse õiget asja, aga mille kattevarjus tahetakse tegelikult radikaalselt soosuhteid ümber korraldada. Need on nii-öelda sooideoloogia vastased. Tahan siinkohal rõhutada, et sellist asja nagu sooideoloogia pole olemas. Sooideoloogia vastased ehk anti-gender-liikumise esindajad usuvad näiteks, et konventsiooniga võideldakse näiliselt naistevastase vägivalla vastu, aga tegelikult tahetakse ära kaotada sood – mehed ja naised – ning soolised erinevused, sunnitakse poisse seelikuid kandma, nagu seda juba väidetavalt tehakse Rootsis. See on täielik jama.

Kui palju sina, Kristiina, oled Istanbuli konventsioonist mingeid müüte kuulnud?

Luht: Ikka olen neid kuulnud. Alustame soost: konventsioon räägib meestest ja naistest, poistest ja tüdrukutest. Kui keegi tahab nüüd sellest kuidagi kinni võtta, et see on ebasobiv, siis seda ma ei oska enam kommenteerida.

Viik: Artikkel 12 räägib soorollidest ja soo sotsiaalsest aspektist, nii et ma arvan, et see on see, millest vastuseis on tekkinud.

Luht: Ma seletaks seda niimoodi, et inimestel on mingisugune sugu. Kui lapsed sünnivad, siis me üldiselt näeme, et nad on poisid ja tüdrukud. Need on bioloogilised erinevused. Sotsiaalses mõttes on beebid ühesugused. Mida nad oskavad ja teavad, on suhteliselt sama. See, kuidas nad kujunema hakkavad, on suuresti seotud sellega, kuidas neid õpetatakse, suunatakse ja kujundatakse. See on sotsialiseerimine. Sellele ei saa keegi vastu vaielda, et me sotsialiseerime poisse ja tüdrukuid erinevalt. Seda on nii palju uuritud. Kahjuks on vägivaldne käitumine ikkagi õpitav, samas kui väga palju toetatakse tüdrukute hoolivat ja andestavat käitumist ja leplikkust.

Roosaar: Näiteks, kui tüdruk ütleb, et lasteaias tiris keegi teda patsist, vastatakse, et äkki sa meeldid talle. See vägivalla romantiseerimine on väikeste laste puhul juba nii tugevalt sees.

Luht: Seetõttu konventsioon soorollidest räägibki. Selline käitumine, et ma võingi mehena vägivalda kasutada või peangi naisena selle välja kannatama, ei ole vabandatav. Kannatamine tuleb eriti selgelt välja eri põlvkondade vägivallakogemustest. Vanemad naised kannatavad väga palju välja, sest nii on ju elupäevad olnud. Noorematel põlvkondadel on see teistmoodi.

Soorollide teema konventsioonis pole kuidagi seotud sugude muutmisega. Räägime sellest, kuidas lapsi ühiskonnas kasvatatakse, mida peetakse selles ühiskonnas normaalseks poiste ja tüdrukute ning meeste ja naiste juures, ning mis peab muutuma, et ühiskond muutuks vähem vägivaldseks.

Roosaar: Inimesed mõtlevad, et “mina olen ju normaalne inimene, mina ei kohtle kedagi erinevalt”. See erinev kohtlemine on tihti täiesti alateadlik. Väikelastest rääkides väljendub see näiteks selles, kui kaua sa talle otsa vaatad, kuidas temaga räägid. Kuidas sa teda sülle võtad, kas sa mürad ja teed natuke agressiivsemat liigutamist või …

Luht: … printsessike, sa oled nii armas …

Roosaar: Just! Need asjad ei ole ju kellelgi halva kavatsusega käitumisviisid, need on lihtsalt meie kultuurile hästi omased. Me ei märka neid. Kui rääkida soorollidest ja -stereotüüpidest selles kontekstis, siis inimene mõtleb, et ta ei ole ju teinud selliseid asju ja ei näe ka, et keegi teine sedasi teeks. Neid justkui ei osata märgata, järelikult tundub see jama jutt.

Luht: Soorolle ja stereotüüpe omandatakse sünnist saadik ja sellest saab sinu vereringe osa. Sellepärast sa neid ei märkagi. Aga kui ühel hetkel hakkad tähele panema, siis sa hakkad seda väga palju nägema. 

Lätis tulid inimesed suurel hulgal tänavatele, et seimi otsuse vastu protesteerida. Foto: Läti politsei @valsts.policija

Viik: Ma kommenteeriks veel seda nn sooideoloogia aspekti, sest Lätis toimuv on ikkagi anti-gender-liikumise võit. Juba näeme, et see on Eestis inspireerinud mõningaid tegelasi, kes on aktiveerunud ja samasisulise eelnõu algatanud. Me ei näe küll, et sellele riigikogus mingit toetust oleks.

Ütlesin enne, et sellist asja nagu sooideoloogia ei ole olemas, kuid selle tausta tuleks avada. 70ndatel hakati feministlikus teoorias eristama bioloogilist ja sotsiaalset sugu ning rõhutama soo sotsiaalseid ja kultuurilisi aspekt. Hakati rohkem rääkima soorollidest. 90ndate keskel tekkis sellele korralik backlash, mida vedas eelkõige Vatikan ja mis sai avalöögi seoses 1995. aasta ÜRO Pekingi konverentsiga.

See liikumine on rohkem tuult tiibadesse saanud ja praegu esindavad seda paremradikaalsed ja -populistlikud jõud. Nad on võrgustunud ja seal ei ole ainult religioossed ühendused. Sihikule on võetud käsitlus, et sugu on midagi enamat kui bioloogiline, muutumatu ja paratamatu fakt. Läti otsuse juures on kohalikud analüütikud välja toonud selle, et see soovastane retoorika oli seal väga edukas.

Kas sa oled kuulnud sellega seotud müüte, mis Istanbuli konventsiooniga kaasas käivad?

Luht: No öeldakse, et see lõhub traditsioonilist perekonda. Et see ütleb, mida me üldse tohime perekonnaks nimetada. Loomulikult on see müüt, sellepärast et konventsioon ei defineeri üleüldse, mis on perekond.

Aga lähisuhtevägivallast rääkides peetakse tegelikult silmas kõiki: emad-isad, vanavanemad, vennad-õed, lapsed. Ma ise ütleks, et vägivald lõhub perekonda väga suurel määral. Mõnikord on mul endal tunne, et lapsed unustatakse selles teemas täiesti ära. Eestis on üks hoiak veel sageli ka spetsialistidel: et kui laps pole ise peksa saanud, ainult tema ema sai, siis see laps ei ole ju vägivalla ohver. Meil on Eestis lapsed, kes on näinud pealt oma emade vägistamist, peksmist, rääkimata igapäevasest alandamisest, mõnitamisest, näo toidu sisse lükkamisest ja nii edasi. Lapsed elavad nendes peredes ja siis öeldakse, et aga lapsi ju ei rünnatud. Öeldakse ka selliseid asju: aga laps oli ju vannitoas, aga laps oli voodi all. Aga laps oli kapis, kui see juhtus, ta ei näinud.

Konventsioon räägib sellest, et ka need lapsed on tegelikult vägivalla ohvrid ja ka uus direktiiv räägib sellest väga selgelt. Me peame hakkama neid lapsi kohtlema vägivalla ohvritena, sest seda on väga palju uuritud, mis juhtub, kui laps elab sellises õhkkonnas, sellise pinge sees. 

Viik: Aga see, et mehed on tegelikult ohvrid?

Luht: Eestis on meestel ja naistel väga erinev arusaam sellest, mis on vägivald. Mina kuulen, et “okei, mehed peksavad naisi, aga naised on ju vaimselt vägivaldsed”. Selle peale ma ütleks, et vägivalda defineeritakse erinevalt, aga kui need naised saavad peksa, siis käib vaimne vägivald füüsilisega alati automaatselt kaasas. 

Mis puudutab mehi kui ohvreid, siis konventsioon julgustab riike andma kõiki neid teenuseid kõikidele ohvritele, ehk siis ka meessoost ohvritele. Kõik meie ohvritele mõeldud teenused on nii naistele kui ka meestele. Ainult üks teenus on spetsiifiliselt naistele ja nende lastele – see on naiste tugikeskuste teenus, mida pakutakse kõikjal üle Eesti. Kasutan siinkohal võimalust, et reklaamida Eesti ohvriabi, mis on kättesaadav ööpäev läbi telefonil 116006.

Viik: Kuidas Lätis toimuv Eestit mõjutab?

Luht: Arvan, et sel on väga halb ja ohvreid kahjustav mõju. Viimasel ajal on minu poole väga palju pöördutud murega, et mis nüüd meil saab. Lätis toimuv tekitab hirmu ja ärevuse õhkkonda nii spetsialistides kui ka ilmselt nendes inimestes, kes on vägivalla ohvrid kodudes. Nad ju loevad meediat, kuulevad neid arutelusid. Kui nad on niigi hapras seisus ja siis kuulevad, et terve riik tahab taganeda oma kohustustest ohvrite abistamisel, siis mõelge, mida need ohvrid võivad tunda. Meil on niigi probleem, et ohvrid ei pöördu abi saama, sest nad häbenevad, kardavad ega tea, mis neist üldse saab.

Aga praktikas ei muuda see Eestis midagi, sest meie teeme oma tööd edasi ja oleme Istanbuli konventsiooni osa.

Minu meelest on Lätis toimuv täiesti absurdne, sest jutt on reaalselt vägivallaohvrite abistamisest ja vägivalla ennetamisest. Vägivald on ühiskonnale igal juhul kahjulik – on isegi välja arvutatud, mis see riigile maksma läheb. Mis meeleolusid see loob ja milleks see üldse vajalik on? Kui tahame vägivalda ennetada, siis peame nendest asjadest normaalselt rääkima. Igasugused poliitilised mängud siin on lihtsalt … ma ütlen ausalt, mul on piinlik.

Kuula pikemat vestlust “Ära kaaguta!” taskuhäälingust. Teksti on toimetatud.