Sündimuse valem: vähem paanikat ja kiusu ning rohkem hooletöö tunnustamist

Pilt: Amber Vittoria / Fine Acts

Kevadel kirjutas Postimehe lisas AK arvamustoimetuse juht, keeleteadlane Martin Ehala arvamusloo “Äärmusfeminismi demograafiline kollaps”, kus esitas teesi, et feministlik poliitika on põhjustanud homoseksuaalsuse kiire kasvu noorte naiste hulgas ning viinud lääne heaoluühiskondades sündimuse enneolematult väikeseks. Ehala sai ohtralt kriitikat nii Feministeeriumilt, naistearstidelt kui ka demograafidelt, sh käesoleva artikli autorilt, Tallinna Ülikooli Eesti demograafia keskuse teadur teadurilt Liili Abuladzelt, mille peale Ehala üllitas veel samateemalise jätkuloo “Vikerkaar ja sündimus”. Siinne artikkel oli mõeldud uue vastulausena avaldamiseks samas väljaandes, kuid jäi toimetuse valikust siiski välja. Feministeerium avaldab loo autori loal.

Meie ühiskondliku konflikti aluseks tunduvad osaliselt olevat eri tõlgendused feminismist ja selle mõjust, aga ka raskused rahvastikutasandi näitajate tõlkimisega inimeste või paaride tasandile. Olemata feminismi ajaloo spetsialist, näen, et rahvastikuarengu seisukohalt on feminism siiski kõige laiemas mõttes aidanud teadvustada eri soost inimeste mitmesuguseid elukogemusi ning soospetsiifilisi vajadusi.

Homoseksuaalsuse väljatoomine madala sündimuse põhjusena on meelevaldne ja kohatu. Rootsi, millega meid viimasel ajal on hirmutatud, saavutas nn taastetasemele läheneva sündimuse paralleelselt samast soost paaride õiguste laiendamisega. Viimastel aastatel seal aset leidnud (ja ilmselt ajutisel) sündimuslangusel ei ole samast soost paaridele laiendatud õigustega palju pistmist. Vastupidi, nagu näitavad Rootsi demograafid, siis samast soost paaride kooselu, abielu ja lastesaamise võimaluste seadustamisega 1990. aastate keskpaigast alates kasvas ka eri soost paaride seas laste saamise tõenäosus. Abieluvõrdsuse seadustamise mõju elanikkonna sündimustasemele ei ole näha ka teiste riikide puhul. Nii on enamik põlvkondi üles kasvanud tingimustes, kus samast soost paaridel puudusid igasugused pereloome õigused. Rootsis on laste saamist reguleerivad võimalused samast soost paaridele seadustatud aastatest 2003–2005, mille järel kasvas samast soost partneriga naistel sündide osakaal kolm korda.

On tavalisem, et mehed ei soovi lapsi saada

Eesti (hetero)pere prestiiž ja elujõud on tugev. Tartu Ülikooli sotsioloogia magistrant Heleene Suija leidis oma magistritöös, et vaid 1,6–3,5% Eesti inimestest ei soovi lapsi saada. Soome demograafi Anneli Miettineni analüüs näitab lisaks, et üldiselt on Eestis lapsi mittesoovivate inimeste osakaal üks madalamaid Euroopas. Seejuures ei tasu süüdistada naisi selles, et nad lapsi ei soovi – enamik Euroopa riikides, ka Eestis, on tavalisem, et mehed ei soovi lapsi saada. Samas, kui mehed soovivad lapsi, siis nende soovitud laste arv on suurem naiste soovitud laste arvust. Ilmselt põhjendavad neid erinevusi nii (lapsepõlve) sotsialiseerumine kui ka ettekujutused, mida lastesaamine ja -kasvatamine kaasa toob. Heleene Suija magistritöö näitab ka, et lastesaamise otsuse tegemisel ei lähtuta ainult isiklikest soovidest ja elurütmist, vaid ka tulevikukeskkonna võimalikest riskidest (nt koolikiusamine), milles tulevane laps peaks elama. Seega on ühe otsustusprotsessi mehhanism väga pika vinnaga ja kompleksne.

Üks arusaam, mis on põlvkonniti muutunud, puudutab lastele omistatud väärtust. Kõrge sündimustasemega ühiskondades ei ole võimalik kõigile lastele näiteks haridust anda. Nii läks omal ajal ka paljudest Eesti peredest ainult üks-kaks last haridust omandama ning teised jäid vanematetalu arendama. Vähenenud sündimusega ühiskondades saab aga igale lapsele rohkem tähelepanu pöörata – nii finantsiliste kui ka emotsionaalsete ressursside jagamise poolest. Tänapäeval võivad lastevanematele lisapingeid tekitada suured nõudmised isikukesksetele lastekasvatuse meetoditele – et kõik tehtav oleks kooskõlas lapse eripärade, võimete ja soovidega. See nõuab majanduslikke, emotsionaalseid ja vaimseid pingutusi, millest enamik on (olnud) naiste ja emade kanda. Sooliselt eristatud hoole- ja ka tundetöö on tihtipeale nähtamatu, tunnustamata, aja- ja rahakulukas ning kurnav. Seejuures süüdistatakse laste ebaõnnestumiste puhul esimesena just emasid.

Naiste nähtamatu hooletöö on ühiskonna toimimise aluseks

Naiste õlul olev hoole- ja tundetöö pole ainult (hetero)peresid ülal ja koos hoidnud ning edasi kandnud – see nähtamatu töö on olnud ka erinevate organisatsioonide, mistahes muude koosluste ja riikide toimimise aluseks. Neist kogemustest rääkivate inimeste hääled on lõpuks üha enam kuulda. Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö valdkonna uurijad leidsid Eesti pereliikmete eest hooldavate inimeste näitel, et hooldustöö on nii füüsiliselt kui ka vaimselt kurnavam just naistele. Hooldustöö üks sagedamini esinevaid riske on läbipõlemine – ainult teiste vajadustele ning hädadele keskendumine viib enda vajaduste unustamiseni ning hullemal juhul identiteedi kaotuseni. Seetõttu on naiste jaoks olulised lisaks emarollile ka muud tegevused – töö laiemas mõttes, sotsiaalsed sidemed väljaspool pere jms.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
“Sooliselt eristatud hoole- ja ka tundetöö on tihtipeale nähtamatu, tunnustamata, aja- ja rahakulukas ning kurnav. Seejuures süüdistatakse laste ebaõnnestumiste puhul esimesena just emasid.”
Meil ehmutakse tihtipeale ära, kui keegi väljendab oma kurnatust ja vajadusi otsesõnu, tõlgendades seda nõrkusena või destruktiivse isekusena. Ühe inimese soovid ja plaanid aga ei välista tingimata teis(t)e eesmärke ja tegemisi – küll aitab vaiksemate ja vähemdomineerivate häälte kuulamine ja kuulda võtmine jõuda kõiki osapooli rahuldava tulemuseni. Fakt on see, et igasugust hooletööd on võetud Eestis siiani liiga iseenesestmõistetavalt, nii isiku-, pere- kui ühiskonnatasandil. Mida selgemini ja õiglasemalt saab hoolduskoormus eri osapoolte vahel jaotada, seda tõenäolisem on, et paaridel jääb ruumi mõelda ka järgmiste laste saamisele ning üleskasvatamisele.

Põhjamaade näitel teame hästi, et nooremates põlvkondades on sündimus madalaim madala haridusega meeste seas. Soome demograafi Marika Jalovaara tööd näitavad, et naiste puhul on seos vastupidine – kõrgharitute sündimus on madalam, ehkki erinevused on enamikes Põhjamaades ühtlustunud, v.a Soomes. Eestiski on siiani kõrgharitud naiste seas sündimus olnud madalam, mille tõttu loodi ka vastav vanemahüvitise meede. Üldiselt aga ei saa haridustaset, töökohta või konkreetset rahasummat tõlgendada otseselt lastesaamise motiivina. Enamasti on selle taga muud omadused, võimalused ja piirangud, mis on võimaldanud teatud inimestel jõuda teatud hariduseni või eluoluni. Kuna madalama haridusega inimesi jääb üha vähemaks, siis on see ka üha selektiivsem rühm elanikkonnast, kelle lõpliku haridustaseme ja edasised eluteed määravad ära hoopis näiteks tervislikud põhjused.

Feministlikud analüüsid pakuvad selgitusi

Lisaks võivad seda, miks madalama haridusega meeste sündimus on madal, aidata seletada feministlikud autorid. Nad on tõstatanud meeste ühiskonnakuvandi küsimuse – mis on Eesti naiste ja meeste arvates sobilik maskuliinne käitumine ning mis on selle hind? Marion Pajumetsa uurimistöödest selgub, et see on Eestis olnud üsnagi jäik ja piiritletud, reguleerides nii sobiva alkoholi- ja tubakatarbimise, sissetuleku, töökoha, tervise, pere ja kogukonna eest hoolitsemise kui ka seksuaalsuse normid. Ühelt poolt on enda ja teiste eest mittehoolimise tagajärjeks kõrge riskikäitumine ning meeste oluliselt madalam eluiga, kuid võib arvata, et väga selged ettekujutused, nõudmised ja sotsiaalse toimimise mehhanismid ei luba pereloomet neile, kes vastavast kuvandist väljaspool asuvad.

Üldiselt võtavad rahvastikutasandi sündimuses muutused kaua aega, sest pereloomet mõjutavaid tegureid on palju. Kuna lastesaamise otsuseid tehakse üha rohkem laiemat konteksti arvestades ning paarisuhtes mängib rolli mõlema partneri osalus, siis mõjutavad lõplikke otsuseid paljude inimeste motivatsioonid, ka süsteemsed võimalused ning piirangud otsuseid teoks teha. Feministlikud lähenemised on aidanud nendele otsustusmehhanismidele ning lahendamist vajavatele seotud ​probleemkohtadele tähelepanu juhtida. Eesti rahvaarvu ja kestmajäämise küsimus on tekitanud ülemäära paanikat, ent ei tasu unustada, et ka Liivi sõja järgsest teadaolevalt madalaima rahvaarvuga ajastust (~150 000 inimest) suutis Eesti elanikkond taastuda. 

Artikkel ilmus algselt Demograafiablogis.

13
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.

Ostukorv
  • Ostukorvis pole tooteid.