keel

LGBT+ kogukonnast ja inimestest rääkimisel kasutatav sõnavara on oluline nii kogukonna enda jaoks kui ka avalikus keelekasutususes. Laiemas ühiskondlikus diskussioonis mõjutab kväärteemade kajastamisel kasutatav sõnavara seda, millist pilti avalikkusele luuakse.

Minu jaoks on “pede” see kõige hullem solvang, eks ikka selle koleda nõuka-aja taaga pärast või lihtsalt et ühe neljatähelise lühendatud sõna sisse mahub kole palju mürki.

Kahjustav keel kujutab endast olemasoleva ebavõrdsuse võimendamist keele kaudu: seksismi, naistevaenu, rassismi, homofoobia ja muude allutamise süsteemide õigustamine ja hoidmine tugineb keelel.

Keeleuurija Elisabeth Kaukonen kirjutab soospetsiifilistest sõnadest eesti keeles ja selgitab mitmel pool maailmas tehtud katsete najal, kas inimesed tajuvad neutraalsena vorme, mis kujutavad meest tüüpilise inimesena, ja milliseid kimbatusi võib kaasa tuua naissoovormide kasutamine.

See artikkel räägib suutmissurvest meie argikeelekasutuses ning sellest, miks ja kuidas suutmissurvelist keelt vältida. Artikli eesmärk on suurendada inimeste teadlikkust keelekasutuse võimalustest luua sõbralikku, ohutut ja heatahtlikku ühiskonda.

Ehkki eesti keel võimaldab sooneutraalsust – sest selles ei ole grammatilisi sugusid –, on kultuurinormid jätnud keelekasutusele tugeva soolistatud jälje.

Sellist müüti/väidet saavad endale lubada vaid need, keda ei ole pidurdanud teadmised keele ja ühiskonna omavahelisest seosest.

Maailm on keele peale ehitatud nägu

Keeles ja kõnes ei kohtle me üksteist võrdselt ja võime tahtmatult oma keelekasutusega kedagi välistada.