Suutmissurve kõnekeeles

Foto: Les Anderson

See artikkel räägib suutmissurvest meie argikeelekasutuses ning sellest, miks ja kuidas suutmissurvelist keelt vältida. Artikli eesmärk on suurendada inimeste teadlikkust keelekasutuse võimalustest luua sõbralikku, ohutut ja heatahtlikku ühiskonda.

Lühidalt öeldes on suutmissurve puuete või neuroerinevustega inimeste süsteemne tõrjumine ja rõhumine nende puuete, neuroerinevuste või neist tulenevate lisavajaduste tõttu. Diskrimineerimisvormina on suutmissurve väga laialt levinud ‒ seda esineb pea igas keele- ja kultuuriruumis ning selle peamiseks tunnuseks on see, et puuet või ka mis tahes muud füüsilist, vaimset või neuroloogilist erinevust nähakse negatiivsena – millegi sellisena, mis teeb nimetatud omadustega inimese teistest kehvemaks, halvemaks, vähemväärtuslikumaks.

Mis on suutmissurveline keelekasutus?

Eesti keeles võib suutmissurvelisi sõnu leida nii võõr- kui ka omasõnade hulgast, näiteks “invaliid”, “debiilik”, “loll”, “rumal”, “värdjas”, “väärakas” kui ka meile jõudnud laensõnade seast. Viimaste hulgast on ehk kõige silmatorkavam ingliskeelne retard (edaspidi r-sõna), mida on hakatud kasutama halvustavateks muutunud diagnooside (nt “idioot”, “imbetsill”) asemel. Aja jooksul on r-sõnast kujunenud nõnda solvav ja haavav väljend, et selle vastu on loodud üleilmseid ametlikke kampaaniaid, näiteks „Spread the Word“ ning puuete või neuroerinevustega eneseesindajad väldivad selle sõna täispikka väljakirjutamist. Eesti kõnekeeles võib peale r-sõna enda ka selle tuletisi (nt “retakas“, „retardfest”), mida samuti vältida võiks.

Alice Wong is the founder of the Disability Visibility Project.
Raamatusoovitus. Vasakul on kogumiku toimetaja Alice Wong

Vastavalt kontekstile on kõnekeeles negatiivseid varjundeid ka praegusaegsetel diagnooside ning identiteetide nimetustel, näiteks kuulmis- ja nägemispuuded (sõna „pime“ või „kurt“ millelegi negatiivsele viitamisel), Downi (nt “taun”) ja Tourette’i sündroom, AIDS, vähk, diabeet ja autism. Üsna valimatult narritakse ka mitmesugustest puuetest, neuroerinevustest või nendega seotud lisavajadustest tekkinud omadusi, näiteks sünnitraumad, kaasasündinud või elu jooksul saadud deformatsioonid, mähkmete kasutamine, harilikust teistsuguses kõnes. Eelnimetatud sõnad, terminid ja nähtused on vaid murdosa sellest kõigest, millega inimesi mõnitatakse või mille põhjal neid alandatakse. Need väljendid on justkui hallituslaik leivaviilul, mis annab märku laiaulatuslikust, ent silmaga nähtamatust seeneniidistikust.

Keda ja kuidas suutmissurveline keelekasutus mõjutab?

Teiseks on oluline ka sõnade ajalukku ja tähendusse puutuv, sest sõna ei ole kunagi vaid täherida – sellel on ka oma lingvistiline elulugu. Nõnda on sõnad nagu “loll” ja “hull” kõnekeeles muutunud millegi halva sünonüümideks, aga seonduvad siiski ka algupäraste ning ajas kestmajäänud tähendustega, mis viitavad madalatasemelisele intellektile ja vaimse tervise eripäradele.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.

Sõnaseletusi

Puue – inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni muutus või kõrvalekalle, mis koostoimes mitmesuguste suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist puudeta inimestega võrdsetel alustel.

Lisavajadus – praegu laialt kasutatava sõna „erivajadus“ sünonüüm, ent „lisavajadusel“ pole erilisuse taaka küljes. Kõigi inimestel ongi erinevad vajadused, kuid osal meist on vajadusi rohkem.

Eneseesindaja (ingl disability advocate, vt ka self-advocacy kui spetsiifiline lisavajadustega inimeste liikumine) – esindab ja üritab kaitsta nii enda kui ka teiste lisavajadustega inimeste huvisid.

Neuroerinevus (ingl neurodiversity) – üldmõiste neuro­loogiliste erinevuste (nt autism, ATH, Tourette’i sündroom, bipolaarsus, skisofreenia jpm) kirjeldamiseks. Tasub tähele panna, et neuroerinevus ei tähenda alati puuet. Kasutatakse ka sõnu neurodiversiteet, neurovariatiivsus, neuroloogiline mitmekesisus.

Meeles võiks pidada ka seda, et puuetega, neuroloogilisest „keskmisest“ erinevad ja muude vaimsete või füüsiliste eripärade ja vajadustega inimesed ei moodusta monoliitseid või ühtseid gruppe, vaid ühe suurima vähemusgrupina koosneb see kogukond väga paljudest väiksematest gruppidest, mis omakorda võivad mitmesuguselt jaguneda. Seda enam esineb puuetega inimeste hulgas väga palju mitmekesisust, sealhulgas selles, kuidas ise keelt kasutatakse ja suutmissurvet tajutakse. Mis mõnele grupile või inimesele on solvav või teeb haiget, ei pruugi teisi sarnaselt mõjutada ‒ see omakorda aga ei tähenda, et esimesi kuulama või tõsiselt võtma ei peaks.

Kuidas halvustavat keelekasutust vältida?

Suutmissurveline keelekasutus õpitakse tavaliselt ära ümbritseva ühiskonna normide järgi arenedes ning ehkki tegemist on osaga meie igapäevasest kõnekeelest, ei tähenda see, et see nii olema peakski. Harjumuspärase sõnapruugi muutmine, nagu põhjalikumad muutused ikka, võib tunduda keerulise või vastumeelsena, aga see on siiski võimalik. Parema sõnakasutuse abil saame vältida teadvustatud ja alateadvuslike suutmissurveliste suhtumiste, tõekspidamiste ja eelarvamuste levitamist ja see vormib keelt kõigi jaoks sallivamaks, sidusamaks, sõbralikumaks ja turvalisemaks.

Mõned sõnad võivad olla nõnda sügavalt kõnekeelde juurdunud, et tunduvad neutraalsetena – nt “segane” või “hull”. Aga see ei tähenda, et need ka tegelikult neutraalsed oleks ning suutmissurveliselt ei mõjuks või et neid asendada ei saaks. Vastavalt kontekstile võib nende asemel kasutada näiteks sõnu “arusaamatu” või “kaootiline”. Asendamisvõimalusi on väga palju ja neil on üks ühine joon ‒ ülekantud tähenduses suutmissurveliste väljendite asemel on võimalik kasutada teisi sõnu, mis on sageli palju täpsemad.

Eksimine on inimlik ‒ ka minu keel vääratab aeg-ajalt, ehkki olen nii oma suutmissurvelise sõnakasutuse kui ka omaksvõetud suutmissurvega (ingl internalised ableism) pikalt tööd teinud. Aga erinevalt nimme suutmissurveliste solvangute loopimisest, nende teadmatust kasutamisest või ka nende vältimisest üksnes puuetega inimestega suheldes, ei jäta juhuslikud vead endas maha muljet juurdunud või tahtlikust suhtumisest.

Kuidas ennast suutmissurvelise keele alal harida?

Keelekasutuse muutmise puhul on tähtis teada ka tõsiasja, et nii, nagu kõik sõnad ei jõuagi sõnaraamatusse, ei jõua sinna ka kõikide seal olemas olevate sõnade taak, kasutusnäited, kontekstisoovitused. Sõnaraamat ei ütle meile, millised ühiskondlikud stigmad solvangutega kaasas käivad või millised traumad vestluspartneril või kuulajal nende sõnadega seoses olla võivad.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.

Väike valik Twitteri kasutajaid, kellelt suutmissurve kohta õppida

@ImaniBarbarin ehk Cruches&Spice

@CrippedScholar ehk Kim Murder Hornet Sauder

@SFdirewolf ehk Alice Wong

@DominicEvans

Just seepärast tuleks kuulata neid, kes justkui elavate leksikonidena taolistest asjadest räägivad. Ehk siis – kui mõni puudega, neuroerinev või mis tahes vaimse või füüsilise tervise eripäraga inimene ütleb, et miski kõnepruugis teeb talle haiget, ei ole selle kahtluse alla seadmine või tõendite nõutamine kohased reaktsioonid, sest nad ei peaks oma valu pidevalt teistele tõendama ning seeläbi seda üha uuesti läbi elama.

Suutmissurveline keelekasutus süvendab nende inimeste ühiskondlikku alaväärsust, kelle ajud ja kehad ning viisid, kuidas need töötavad, ei mahu peavooluühiskonna meelevaldsetesse standarditesse. Suutmissurveliste sõnade ja väljendite üles lugemine ning nende vältimine üksi ei ole see, mis suutmissurve kui süsteemse probleemi või nähtuse ära kaotaks, nii ei ole kasu ka sobimatute väljendite nimekirjast, sest aru tuleb saada probleemi sisust.

Ka ei tähenda üksnes keelekasutuse muutmine seda, et probleemi täit ulatust mõistetakse ja see lahendatud saab. Peame oskama vaadata palju sügavamale ning mõistma, et muuta tuleb kogu ühiskondlikku suhtumist inimestesse, keda suutmissurveline keelekasutus negatiivselt mõjutab. Aga et algust teha, peaksime me kõik andma endast parima, et oma sõnadega haiget tegemist vältida ning jõudma punkti, kus enda keelekasutust aktiivselt jälgime. Juba see on suur samm liitlaseks olemise suunas.

30
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.

Ostukorv
  • Ostukorvis pole tooteid.