“Crip Camp” ehk Õpetus, kuidas kasvatada revolutsionääre

Kaader filmist

Nicole Newnhami ja James LeBrechti film “Crip Camp” jutustab sujuva dokumentaalloo 1960.– 1970. aastatel teismeeas puudega noortest Ameerika Ühendriikides ja sellest, kuidas ühest suvelaagrist sai tõuke sotsiaalne liikumine, mis muutis elusid. Kui mõtled, kas erivajadused on teema, mida seedida jaksad, luban, et “Crip Camp” võimaldab vaatajal nii südamest naerda, aga ka vihastada. Siit ei leia inspiratsiooni- ja sotsiaalpornot. Kuigi kuvatakse dokumentaalkaadreid koduvideodest, laagrist, tolle aja hooldekodudest ja protestidest, pole filmis kujutatud puudega inimestele tubliduse eest pähe patsutamist ega pikka ekskurssi haiguslugudesse. Tegelased on eelkõige inimesed, südamega välja joonistatud ja värskendava huumorimeelega. Kui sind huvitavad hästi räägitud lood, inimõiguste ajalugu või oled lihtsalt hinges hipi, siis soovitan “Crip Campi” soojalt – kasvõi mõnusa heliriba tõttu. Muide, Sundance’i filmifestivalil kandideeris film peaauhinnale ja võitis publikuauhinna. Pandeemia tõttu otsustati film festivalide tühjade saalide asemel paisata Netflixi, mis on ligipääsetavuse mõttes jällegi võit. Linateos jätab jälje vaataja südamesse ja siinkohal teeme veidi pikema mõttekäigu sellesse, miks.

Crip on sõnaga puue sarnases seoses nagu queer akronüümiga LGBT

Crip või cripple viitab inglise keeles inimesele, kes lonkab, lääpab, tilpsab, puutsab ja nii edasi. Aga see pole veel kõik – sisuliselt hõlmab cripple pea kõiki nähtavaid puude liike. Tuleb välja, et eesti keeles on palju sõnu selle kohta, kui keegi on jalust nõder, aga siiski liigub omal jalal. See-eest jäävad ahtraks sõna crip autentsed tõlkevõimalused. Nimelt on crip midagi sarnast sõnaga queer – mõlemal on ajalooliselt solvangu maik ja kummagi võtsid aktivismi arenedes allasurutud grupid uhkusega üle. Vastastikuse austamise ja sotsiaalse õigluse marinaadis ning muidu keelesnoobina ei kuulu minu sõnavarasse “erivajaduse” ja “puudega inimese” kõrval näiteks “invaliid”. Sotsialismiaja pärandi ja sõnumi tõttu (invalid tähendab inglise keeles “kehtetu”) ei ennusta ma sellele ka helget aktivismitulevikku. Tähenduslikult oleks crip’ile meie kontekstis lähedasim ilmselt sõna “sant”, mida kohalikes ringkondades kasutatakse. Sant lugu, sest selle tähendus pole just väekas, aga kõik võib veel muutuda. Kujutlen, kuidas ülikoolis hakatakse kord ainet “Sissejuhatus sanditeooriasse” õpetama. Ja seekordne film oleks siis … “Santlaager”, kas pole? Valiidne.

Kontekstist ja tegelastest

“Crip Camp” on üles ehitatud James LeBrechti loole, kes saab 14-aastasena kutse osaleda Woodstocki-laadses (ja selle naabruses) toimuvas puuetega noorte laagris. Tavalisse laagrisse tol ajal neid noori ei võetud ja nii oligi loodud Camp Jenet. Laagrit peeti aastatel 1951–1977 ja esiti oli tegu tavalise (loe: rigiidse päevakava ja juhtimismudeliga) puuetega inimeste suvelaagriga, kuni hakati rõhku panema osalejate võimekusele ja soovile ise otsustada, korraldada ja elada nii nagu noored ikka. Jah, seks, narkootikumid ja rock’n’roll tuli ära ning toetas nii mõnegi iseteadliku inimese kasvamist, mõnest sai akadeemik, teisest seksuoloog.

Film tutvustab meile teiste kõrval ka Judith Heumanni, kellest saab USAs puuetega inimeste õiguste jaoks üks võtmefiguur, kes töötas hiljem nii Clintoni kui ka Obama valitsuses nõunikuna. Tegu pole aga ühe või kahe isiku portreega, vaid looga liikumisest, mis sai laagrist alguse ja kasvas kogukonna toel. Võrdsuse ja agentsuse põhimõtted, mida Judy juba 71. aasta laagrimaterjalis ilmutab on järgmised: kõigile antakse hääl, kõik kuulatakse ära ja kõik saavad osaleda. Nagu laagris, nõnda ka filmis – näiteks on vaatajatele mõne tegelase mõistmisel abiks lõbusad subtiitrid, mis jälgivad kõnemustrit. Meeldivaks tõdemuseks on ka LGBTQ+ ja Mustade Pantrite liikumise toetus puudega inimeste streikide ajal. Samuti see, et inimesed, kes olid laagrites abistajad ja kasvatajad, ilmuvad filmilindil ka edasistel protestidel.

Kiri postril “Enne 26. juulit 1990 ei saanud see uus töötaja isegi jala ukse vahele. Siis võttis kongress vastu puuetega ameeriklaste seaduse. See tähendab, et töökohad peavad olema ligipääsetavad ja ühelegi kvalifitseeritud inimesele ei saa jätta õigust tööle kandideerida. Kuid mis kõige parem, see tähendab, et kõik alustavad võrdsetel alustel.” Foto: Terry Bremer, Easter Seals Society

Ligipääsetavus on poliitiline

Me peame rääkima poliitikast. Ei jää märkamata, et “Crip Campi” produtsendid on Michelle ja Barack Obama. Nende Valge Maja ajastul võeti puudega inimeste olukorra parandamiseks ja mõistmiseks selle kogukonna liikmeid nõunikena tööle. Praegune president kahjuks seda joont ei jätka ja väljavaated on mõnevõrra kasinad. Siiski mitte niivõrd kui 1970. aastatel, kui valitsus keeldus ellu viimast rakendusakte, mis olid Rehabilitation Act 1973 sektsiooni 504 jaoks vajalikud. Tegu oli sisuliselt esimese seadusetükiga, mis puudega inimeste võrdsest kohtlemisest rääkis. Poliitikas kehtis jutt sellest, kuidas puudega inimesed on “samasugused kui meie”, aga praktikas said absoluutselt teistsuguse kohtlemise osaliseks.

Pealegi, kui palju valijate hääli sealt ikka tuleks ja üldse on seaduste ja ruumi ja töökorralduse muutmine hirmsasti tülikas ja segab normaalseid inimesi … Ei saa unustada ka poliitikute argpükslust inimestega silmitsi seista. “Crip Camp” näitab, kuidas protestid tänavatelt liikusid valitsushoonetesse, kus puudega inimesed streikisid 28 päeva järjest. Söömata, joomata, pesemata, külge keeramata ja muidu olematutes tingimustes, aga kogukonna toel – tulemuslikult. Sellest innustunult ja teed rajades sai edasi liikuda ka 1990. aasta Americans with Disabilities Act (ADA) eest võitlev liikumine. Protesti märgiks ronisid erineva füüsilise võimekusega (ka ratastoolis või karkudel) puudega inimesed omal jõul üles Kapitooliumi treppidest (interneti andmetel 365 astet). Igas füüsilises protestiaktis on puudega inimestel mängus olnud veidi rohkem kui lihtsalt kohale minek. See on füüsiliselt raske, vahest isegi eluohtlik, aga samavõrd raske ja eluohtlik on olla ilma õiguste ja võimalusteta.

Konteksti laiendades – 2006. aastal loodud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonil, mis on esimene ülemaailmne selline leping, on Ameerika Ühendriigid alla kirjutanud, aga pole ratifitseerinud. Seda viimast on vaja, et olla õiguslikult siduv. Võrdluseks – Eesti on teinud mõlemat, vastavalt 2007 ja 2012. Siiski peavad puudega inimesed tegelema töövõimereformi tagajärgedega, leidma viise pääseda ligi haridusele ja tööle, leiutama viise, kuidas iseseisvalt elada, olla ühiskondlikult aktsepteeritud ning mõnel puhul ka saada ravi nii, et ei peaks korjandustele toetuma. Kui nüüd parafraseerida maakeeli jälle Judyt, siis: “Ma ei jaksa igavesti olla tänulik ligipääsetava peldiku eest!” Teataval määral ei ole me sellest väsimusest välja puhata saanud senini, siin ja sealpool ookeani. Isegi kui on hästi või paremini kui varem, annab alati edasi minna.

1990. aasta ADA meeleavaldusel ronivad füüsilise puudega inimesed kapitooliumi treppidest üles. Allikas: disabilitymuseum.org, fotograaf Tom Olin

 

Hierarhiatest ja suutmissurvest ja ühendatusest

Filmi üks keskne tegelane Judy Heumann mainis 2018. aasta TedXi kõnes oma saksa juudi päritoluga vanemaid, kes olid Ameerikasse tulnud, et ellu jääda. Kultuurilise Teise kontseptsioon oli neile tuttav – üks sotsiaalne grupp defineerib teist teatud tunnuste alusel, peamiselt selle põhjal, mis teisel on puudu või “meist” erinev. Teistsugune tähendab aga kehvemat ja mõnel puhul isegi ohtlikku. See pälvib viletsamat kohtlemist ja võimaldab põhjendada olemasolevaid võimusuhteid ja status quo õigsust. Teist nähakse ühtse grupina, kel pole individuaalseid omadusi ega vajadusi. Kuna Teisel pole ühiskonnas häält ja võimu, sest ta on nähtamatu, on Teise õigused tihtipeale kasinad ja Teise elu eest otsustab keegi teine. Näiteks on naisi peetud puudulikeks meesteks – see pole muide kadunud, vaatame kasvõi tänapäeva teadust, mis puudutab sporti ja hormoone. Kolonialistlikus maailmas on tumedam nahavärv madalamal pulgal. Nii on ka puudega inimene  ühiskonnas tajutud kui Teine.

Heumann on rääkinud nii filmis kui ka muudel esinemistel ka sellest, kuidas inimesed kartsid puudega nakatumist ja läksid möödudes teisele poole teed. Kuidas teda on aetud välja poest, sest ta “hirmutas kliente minema”. Ja kuidas lõpuks kooli pääsedes oli reaalsus see, et eksisteerisid ülemise korruse lapsed ja alumise korruse lapsed, kes üksteisega harva kohtusid. Segregatsioon tulenes praktilistest põhjustest (trepid!) ja kehtis põhimõte “sama, aga eraldatud”. Sellist reaalsust saab kogeda aina uuesti ühiskondlikus ruumis liikudes ning taas on aktuaalne öelda, et ligipääsetavus on poliitiline küsimus.

Aga mitte kõik puuded pole ühe vitsaga löödud. Filmis esinev kvääraktivist Corbett O’Toole pööras tähelepanu survele paista normaalne. Jalutuskeppi saab peita, lonkamist mitte. Asjaolu, et inimese igapäevaste eesmärkide hulka üleüldse kuulub paista “võimalikult normaalne”, on üksjagu kurb ja praktikas ka meeletult tüütu. Samas on see loogiline, sest igasugune teistsugune olemisviis, olgu füüsiliselt või vaimselt, võib põhjustada sisuliselt sotsiaalset surma ehk eraldatust ja omaksvõtuta jätmist.

1990. aasta ADA meeleavaldusel ronivad füüsilise puudega inimesed kapitooliumi treppidest üles. Allikas: disabilitymuseum.org, fotograaf Tom Olin

Enamik inimestest aga vajab sotsiaalset võrgustikku, et olla õnnelik. Ka “Crip Campi” tegelased tõid välja, et normist erinedes on inimesel rohkem vastutust olla aktiivne. Võõristus, teadmatus ja kohmetus on mitte-puudeliste reaktsioonide ampluaa, samas kui puudega inimese kohustus on astuda oma mugavustsoonist välja ning arendada karakter, kes läheneb ise teistele ja tõestab, et ta on tegelikult täiesti okei. Süvaintrovertidele ja paljudele teistele see lähenemine ei imponeeri. Samas toidab (potentsiaalse) sotsiaalse paaria staatus madalat enesehinnangut ja see ei aita küll kedagi.

Suutmissurve ehk ableism võib olla ka internaliseeritud ehk inimene võib kanda seda enesega kaasas. Kujutate ette, kuidas oleks olla enda vastu rassistlik või seksistlik? Või niisama, ennast vihata, võrrelda end “tervete inimestega” ja alati jõuda järeldusele, et oled kehvem. Hierarhia puudega inimeste seas on sama mündi … tegelikult sama külg – kes aga kabedamalt käib ja paremini hakkama saab, võidab võistluse. Raja on muidugi teinud n-ö normi piiresse mahtuvad inimesed. Igatahes, anekdootlikud empiirilised vaatlused näitavad, et ühes toas ei tohi olla rohkem kui kaks puudega inimest. Rohkem tekitab juba inimestes ärevust. Või vähemasti peab siis suurendama rahvaarvu ja arvutama välja täpse protsendi, mis inimestes hirmu ja ebamugavust ei tekita. Miskipärast ei lähe mul meelest kunagi nähtud Facebooki postitus sellest, kuidas nähti koos kolme karkudega inimest. Õudne, tõesti. Neil on seal kuskil vist pesa. 

Oodatud ja ootamatud individuaalsed ja ühiskondlikud muutused

Selles filmis on tegelikult palju, millest veel sügavuti annaks rääkida. Näiteks agentsusest ja seksuaalsusest ja sellest, mida tähendab, kui sul ei ole oma keha üle kontrolli, aga kõigil teistel on. Isegi masturbeerida ei saa omaette. Ja sellest, et puudega inimest nähakse sootuna – ei mees, ega naine vaid näiteks … ratastool. Sellest, et laiatarbe meelelahutuskanalites pole palju puudega inimestest eeskujusid, kellega samastuda. Rääkimata sellest, kuidas küllalt hiljutise ajani on puudega inimesi koheldud kui loomi. (Vägivald selle vastu, mis pole inimene, on lubatud, mäletame küll.)

Ken Stein tegi plakati “Sign 504 Now”, et toetada San Franciscos asuva tervishoiuministeeriumi haridus- ja hoolekandeosakonna ajaloolist 25-päevast ülevõtmist, 1977. Allikas: https://everybody.si.edu/media/745

Heumann käis hiljuti Trevor Noah’ jutusaates ja parandas saatejuhti, kes kasutas inglise keeles binaarsust disabledable-bodied. See on küllaltki tavaline ja üldiselt ka poliitkorrektseks peetav sõnapaar, esimene viitab puudega inimesele ja teine siis n-ö võimeka kehaga inimesele. Meie kontekstis üteldakse selle viimase kohta tavakasutuses vist pigem terve või normaalne. See ei hiilga just korrektsusega, aga pole ka päris täpne. Heumann tõi nimelt välja, et kasutab ise paari disabled – non-disabled. Ehk puudega ja puudeta või erivajadusega ja erivajaduseta. Seda seetõttu, et on väga tõenäoline, et inimene võib oma elu jooksul jääda haigeks või saada erivajaduse. Raha, staatus ja poliitiline joondumine ei muuda seda võimalust. 

Aeg on mõista, et meie-nemad suhtumine ei ole jätkusuutlik. Ligipääsetavus toob kasu kõigile ühiskonnagruppidele – näiteks oluline ja lihtne asi nagu madalad äärekivid toovad kasu nii kärudes lastele, käimistoega vanemaealistele kui ka jalgratturitele. Pandeemiaga võitlevas ühiskonnas töötavad inimesed kodust (kel võimalik) ja isegi peavad konverentsiettekandeid videosilla vahendusel. Asjad, mis varasemalt võisid saada takistuseks puudega inimese tööle saamisel on kõigi reaalsuseks saades aktsepteeritav kohandamine. 

Väikeses ühiskonnas juhtub vahel nii, et korraga saab olla ainult üks teema, millega meedia ja poliitika tegelevad. Ainult üks protest, kuhu minnakse. Vähemalt on Netflixis nüüd ka üks film, mida kõik vaadata saavad. (Kes ei saa, siis rottige kellegi Netflixi.)

Lisalugemist

  • Heumann, Judith. “Being Heumann: An Unrepentant Memoir of a Disability Rights Activist” Beacon Press 2020 – saadaval e-lugerile, paberraamatuna, CD-na ja Audible’i audioraamatuna
  • O’Toole, Corbett Joan. “Fading Scars: My Queer Disability History” Reclamation Press 2019 – saadaval e-lugerile ja paberraamatuna
  • https://americanhistory.si.edu/blog/sitting-disability-rights-section-504-protests-1970s
13
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka