Tänav kui takistusrada ehk Milline linn sobib naistele

Linnad peaksid olema kõigile mugavad! Kõlab küll hästi, ent kas selle pealtnäha kõikehõlmava loosungi taga on ka sisu? Selle selgitamiseks teeme mõttelise jalutuskäigu läbi Tallinna 58-aastase osteoartroosi põdeva naise vaatenurgast, kes peab jõudma Lasnamäelt kesklinna tööle. See on minu ema lugu.

Tema teekond algab Lasnamäel asuvas hruštšovkas, kus ema peab kõigepealt oma maja trepist jalgsi alla minema, sest seal pole lifte. Osteoartroos toob endaga kaasa valu ja liikumisraskused, seega võivad trepid ning isegi kõrgemad äärekivid liiklemisel suureks takistuseks olla. Lähim bussipeatus asub Laagna teel – seal ootavad teda sild ja veel üks trepp. Kesklinna jõudes väljub ema Kivisilla peatuses, kust ta läheb jalgsi Viru Keskusesse. Praegu käib seal hoogne ehitus ning piirete ja ajutiste märkide rägastikus vale pöörde tegemine tähendab, et kohale jõudmine võtab tunduvalt kauem aega.

Jalakäijatele mõeldud teerajatised – neid ei saa kuidagi teisiti kirjeldada, kuna pinnas on kirjatud pragude, kivide ja aukudega – on endiselt seiklus, ent see on ajutine raskus. Emal on aga hea meel: aastaid tagasi avatud maa-alune ülekäigurada ehk Viru tunnel on nüüdseks suletud ja selle läbimine jääb edaspidi vaid kaugeks mälestuseks. Kuid takistused pole veel lõppenud: toidupoodi viib järjekordne trepp, millel pole miskipärast isegi käsipuud! Jah, ilmselt ei ole selles kaubanduskeskuses asuv kauplus ühegi tavalise inimese jaoks kodupood, mida ta sageli külastaks, kuid ka selles poes töötavad siiski inimesed, kes peavad sinna kuidagi kohale jõudma.

Peensusteni läbimõeldud linnaruum?

Linnaplaneerimine on viimastel aastakümnetel palju muutunud. Uued väljakud, pargid ja linnaosad näevad välja hoopis teistsugused kui 2000ndate alguses või 1990ndatel, nõukogude pärandist rääkimata. Linnad muutuvad rohelisemaks, seal on aina rohkem huvitavaid ja mugavaid lahendusi. Kaasaegne linnaruum – olgu selleks Rotermanni kvartal Tallinnas või promenaad Narvas – muutub vaatamisväärsuseks, mis meelitab nii turiste kui kohalikke elanikke. Kontrast kaasaegse linnaruumi ning “tavaliste” tänavate vahel on tohutu ning võib tunduda, et uued ning silmatorkavad maastiku- ja arhitektuurilahendused on peensusteni läbi mõeldud. Et neid ehitades on arvestatud kõigi inimestega, kes linnaruumis liiklevad. Ent nagu näeme minu ema loost, siis tekitavad tema jaoks raskusi ühtaegu nii aastatetagused kui ka modernsed ehituslahendused.

Temaga sarnaselt valmistab linnas liikumine raskusi ka paljudele teistele naistele: neile, kes kannavad kontsi või seelikut; neile, kes lükkavad enda ees lapsekäru või kannavad raskeid kotte; neile, kel on mõni liikumispuue või liiklemist raskendav haigus; neile, kes kõnnivad linnas õhtul või öösel, vihma käes või pärast lumesadu. Ka kaubanduskeskused, mida sageli peetakse just naiste pärusmaaks, ei võta sageli nende vajadusi arvesse. Kas taksode ning busside ootamiseks on ilmastikukindlad paviljonid, kas puhkamiseks on piisavalt palju pinke, kas ostukäru saab mugavalt parkida? Kõik need asjad on olulised enamasti just naistele, kes meestest sagedamini liiklevad jala ning puutuvad seetõttu linnaruumi ja selle probleemidega palju otsesemalt kokku. Lisaks ei läbi naised seda takistusrada üksi, sest sageli on nendega kaasas lapsed või eakad sugulased.

Naise näoga urbanism

Arengustrateegiate, detailplaneeringute ning konkreetsete arhitektuuriliste lahenduste välja töötamise ja nende ellu viimisega tegelevad endiselt valdavalt mehed ning maailmas on vaid vähestes linnades spetsialist, kelle ülesandeks on projektile hinnangu andmine naissoost linnaruumi kasutaja vajadustest lähtudes. Kõige kuulsam näide sellest on Umeå linn Rootsis, kus teemaga tegeletakse juba rohkem kui 30 aastat. Tallinna arengustrateegia aastani 2035 räägib palju “inimkesksest linnast”, mis on kõigile mõeldud, kuid väldib seejuures sõna “naine”. Tegelik elu aga näitab, et reeglina ei sobi kõigi jaoks disainitud linn tegelikult mitte kellelegi.

Tallinna arengustrateegia esitab andmeid ka kodanike seas läbi viidud küsitlusest, et millised on nende jaoks hea linna olulisemad aspektid. Esikohal on ohutus – sama parameeter, mida naise näoga urbanismi seisukohalt kõige sagedamini enim oluliseks nimetatakse. Valdavalt tähendab selline turvalisus head valgustust, valvekaamerate olemasolu ning pimedate nurkade puudumist, kuhu ründaja peituda saaks. Oluline on seegi, et koduteel ei peaks kokku puutuma alkoholi tarvitavate seltskondadega ega pimedas parki läbima.

Kuid ohutusel on ka teisi aspekte: autodele seatud kiiruspiirangud, lume ja jää eemaldamine tänavatelt, takistuste puudumine kõnniteel, (trepi)käsipuude olemasolu, ülekäiguradade valgustatus, fooride tsüklid, sissepääsude läbipaistvad uksed ja ilmastikukindlad bussipeatused. Kottide, kärude, kontsade või kepiga kõndivatele naistele on tähtis, et kõnniteed oleksid laiad ja puhtad, et nad ei peaks rohelist tuld pikka aega ootama, liiga lühikese fooritsükli tõttu ülekäigurada joostes ületama või mahutama end liikluse keskel olevatele kitsukestele ohutussaartele, et autod elumajade vahel kiiresti ei sõidaks, et bussi ootamine oleks mugav ja rahulik ning et neid trepikodades varjatud ohud ei varitseks.

Puudujääkide tagajärjed

Kui tulla tagasi mu ema juurde, siis raskused, millega ta linnaruumis silmitsi seisab, vähendavad oluliselt tema elukvaliteeti. Ta on väsinud juba tööle jõudes, võtab sageli haiguslehe ja mõtleb ennetähtaegselt pensionile jäämisele. Metallist pingid tuuletõmbusega ootepaviljonides, laiad praod tänavakivide vahel või poe sissepääsu ees olevas restis, kraanikausside puudumine tualettruumides, pime park maja lähedal ning halvasti hooldatud kõnniteed võivad küll mõne inimese jaoks tunduda pisiasjadena, ent naiste elu muudavad need tihti väga ebamugavaks, kui mitte lausa ohtlikuks.

Seetõttu ei pruugi naised minna lapsekäruga jalutama, võivad eelistada (kodulähedast) madalapalgalist tööd sellisele, kuhu peab ühistranspordiga või läbi ebasõbraliku linnaruumi liikuma, kulutavad lisaraha takso võtmisele ning teevad veel palju muid ebamugavaid või tüütuid valikuid. Mitmeid selliseid disainiprobleemidest lähtuvaid otsuseid saaks aga vältida, kui linnaruumi kavandamisse ka päriselt kaasataks hiljem seda ruumi igapäevaselt kasutama hakkavad ning võimalikult erinevate vajadustega inimesed. Nii muudame me mitte ainult linna mugavamaks, vaid tõstame ka paljude inimeste igapäevaelu kvaliteeti.