Teadus pole naiste asi? Sooline diskrimineerimine akadeemias

Foto: Eliabe Costa (Unsplash)

“Rääkige ja õppige ladina keelt,” ütleb professor, pisut üle kuuekümne ja igati tähtis mees oma kateedris. Ta on kirjutanud mitu õpikut, mille järgi me kõik sisseastumiseksamiteks valmistusime. Nüüd naeratab ta heasoovilikult tudengile: “Vaat astute aspirantuuri, sünnitate lapse ja temaga räägitegi enne und ladina keelt. Ja see ongi ainus kord, kui teil ladina keelt tarvis läheb.”

Tudeng – minu kursakaaslane ja tulevane keskaja ajaloo spetsialist – naeratab vastuseks ja pöörab jutu naljaks. Mina istun vaikides kõrvalreas ega tea, kuidas sellisele avameelsusele reageerida. Me oleme teise kursuse bakalaureusetudengid, suurem osa meist pole veel kahekümnesedki, ent meie kursusel õppivad naised hakkavad vaikselt aimama, et akadeemilises keskkonnas meie üle just rõõmu ei tunda.

“Aga vaat minuga pole midagi sellist juhtunud”

Iga kord, kui loen naiste diskrimineerimisest teaduses, meenub mulle see lugu. Ja seejärel meenub, kuidas reageerisid inimesed, kellele sellest juhtumist järgnevatel aastatel jutustasin: “See on vaid ühe professori isiklik arvamus”, “lihtsalt loll nali”, “kuidas see kõik sinusse puutub?”, “ära tee sääsest elevanti”, “minuga pole küll midagi sellist kunagi juhtunud”.

See viimane argument ongi mu lemmik. Selle taga ei peitu mitte ainult võõra kogemuse eitamine, aga ka (veel tihemini, kui esmapilgul tundub) oskus sulgeda silmad igasuguse endale osaks saanud seksismi suhtes.

Kui küsida naistelt, kas nad on põrkunud X-ga (X on selgelt piiritletud diskrimineerimisjuhtum), vastavad nad suure tõenäosusega: “Jah, aga…” – ja kõik taandub isiklikule kogemusele. Kõik on suhteline ja mingit diskrimineerimist ei ole olnud.

Kui isiklikud lood osutuvad ebapiisavaks, tulevad appi arvud. Viimaste aastate sotsioloogilised uurimused demonstreerivad veenvalt, et seksismi akadeemilises keskkonnas ei saa pisendada anekdootlikeks visanditeks ja subjektiivseteks üleelamisteks. See on mastaapne probleem, mis ilmneb ülikoolihierarhia kõigil tasanditel ning millest saab alguse tudengipõlvest.

Naisajude äravool

Bioloogiatudengite sotsiaalvõrgustike analüüs näitas, et oma kolleegide võimete hindamisel kipuvad noormehed hindama oma meessoost kaastudengeid andekamaks, isegi kui nende õppeedukus räägib vastupidisest. Isiklikust tajust lähtuv eelarvamus on esimene samm süsteemse diskrimineerimise suunas. Nii tõi laborantideks pürgivate tudengite värbamise uuring esile märgatava soolise tasakaalustamatuse, mille juures identsed avaldused said erinevat tagasisidet sõltuvalt sellest, kas dokumentidel oli mehe või naise nimi. Kas on mõtet üldse lisada, et eelistatud olid meeste kandidatuur?

Foto: Kinga Cichewicz (Unsplash)

Kui see on vaid algus, siis ajude äravoolu (täpsemalt naiste omade) fenomen teadusest (leaky pipeline) ei ole sugugi keeruliselt seletatav. Nende probleemide juured, mis sunnivad naisi seda sfääri hülgama, peituvad akadeemilises süsteemis endas. On märkimisväärne, et äravool ei sõltu konkreetsest uurimisvaldkonnast: nii naised, kes on saanud Suubritannias keemia erialal doktorikraadi, kui ka kunstiinstituudi naistudengid Poolas jätkavad oma ülikoolikarjääri väiksema tõenäosusega kui nende meessoost kolleegid. Selle tulemusel domineerivad kõikjal maailmas kõrgetel administratiivsetel ametikohtadel mehed, isegi kui esimeses etapis, tudengipingis, olid tüdrukud enamuses.

Matilda efekt ehk “nimetage mulle üks asi, mille on leiutanud naine”

Sama tähtis on mõista, et naiste nähtavuse probleem teaduses pole seotud ainult eelkirjeldatud “sõelumise” protsessidega, vaid ka eelarvamusliku hinnanguga nende tegevuste tulemustele. Selles, et naistel on vähem leiutusi, on väga lihtne süüdistada neid endid – kas ei käi siin jutt iseenesest naiste läbilöögisoovi (või -oskuse) puudumisest? Võib-olla tasuks naistel “paremini tööd teha”?

Neurobioloogi Ben Barresi empiiriline kogemus räägib vastupidisest. Barres läbis 42aastaselt pärast aastatepikkust karjääri sookorrigeerimise operatsiooni ning nägi, kui tugevasti mõjutas see tema suhteid kolleegidega. Kui varem ei saanud ta “öelda sõnagi, ilma et mehed poleks püüdnud vahele segada”, siis nüüd, olles liitunud salajase “meeste klubiga”, sai tema teaduslikule tööle osaks palju suurem austus ja tähelepanu.

Barresi kogemus demonstreerib ebatüüpilist Matilda efektist vabanemist. Tegemist on ilminguga, mida iseloomustab püsiv naiste teadusesse antud panuse eitamine või selle tähenduse vähendamine. Suuremas plaanis võib seda mõistet kohandada erinevate akadeemilise seksismi ilmingute kirjeldamiseks. Näiteks on uurimus “The Matilda Effect in Science Communication” näidanud otsest seost teaduslike ettekannete resüümede hinnangutes ja autori eeldatava soo vahel. Mehe nimega signeeritud resümeesid ei hinnatud ainult kõrgemalt, vaid ka ettekande teema spetsiifika mõjutas selle “teadusliku taseme” vastuvõttu. Naiste ettekannete hulgas said kõige kõrgemaid hindeid need, kelle töid nähti kui sookohaseid, näiteks mis käsitlesid vanemlikkust või välimust (vastukaaluks sooneutraalsetele või poliitilistele süžeedele).

Nagu teaduseski, mõjutab diskrimineerimisküsimustes teooria praktikat

Sarnased “teoreetilised” eelarvamused käivad käsikäes diskrimineerivate praktikatega. Näiteks mõjutavad koostööuuringud meeste ja naiste karjääri erinevalt. Kui meeste puhul ei mõjuta teiste autoritega koostöös kirjutatud artiklite hulk mitte kuidagi nende võimalusi saada püsiv õppejõuleping, siis naiste puhul võib kaasautorlusest saada karjääritegemisel tõsine takistus. Samas jäävad naised (eriti individuaalsete) teaduslike publikatsioonide vallas meestele jätkuvalt alla nii hulgas kui ka ajakirjade siseses paigutuses (kõige “prestiižsemad” leheküljed antakse meesautoritele). Lisaks tsiteerivad naisi nende kolleegid harvemini ning naised ise on meestest vähem altid viitama oma järgnevates töödes iseendale.

Sugugi mitte väiksemate raskustega on seotud ka pedagoogiline tegevus. Terve hulk uurimusi on peegeldanud eelarvamusi, mis eksisteerivad tudengite hoiakutes naisprofessorite suhtes. Esiteks, muidu samaväärne online-kursus sai mehe nime puhul kõrgema hinnangu kui analoogne (väidetavalt) naisjuhendajaga kursus. Teiseks, tagasisideanalüüs õppejõudude kohta internetis demonstreeris naiste puhul “terava” käitumise kritiseerimist – mehi kirjeldati sagemini “tarkade” ja “silmapaistvatena”, samas kui naisi iseloomustati “rangete” ja “ebaõiglastena”.

Mis see muud on, kui mitte omalaadne ja võimalik, et ebateadlik naiste “karistamine” selle eest, et nad ei mahu domineerivasse stereotüüpi lahkest ja hoolivast emafiguurist? Eelnevale sarnased uurimused lükatakse aga sageli kõrvale, väites, et need pole tõsiseltvõetavad ning kirjeldatud internetifenomeni puhul leitakse, et sel pole professoritele mitte mingeid reaalseid tagajärgi. Ometi ei tasu unustada, nagu meenutavad autorid ise, et kaasaegses akadeemilises keskkonnas on tudengite tagasiside üks faktor, mida võetakse arvesse värbamise või ametikõrgenduse korral.

Lapsed ja teadus

Ja viimaks lapseküsimus. Raamatu “Do Babies Matter?” autorid tõestavad, et jah, lastel on tähendus, vähemasti naistele teaduses. Erinevalt meestest tõstatub nende ees varem või hiljem keeruliselt lahendatav dilemma – pere või karjäär? Salgamata andekate naiste kogemusi, kellel on õnnestunud leida balanss esimese ja teise vahel, esitab see uurimus loendamatuid aspekte, mille kohaselt akadeemiline keskkond “karistab” naisi soovi eest saada lapsi. Naised jäävad meestest harvemini pärast doktorikraadi saamist ülikooli, ent jäänute hulgas on lastetute protsent märgatavalt kõrgem kui nende meessoost kolleegide hulgas samas astmes.

Foto: Brina Blum (Unsplash)

On fakt, et naised kannavad ikka veel lapse eest rohkem vastutust, isegi kui neil on püsipartner. Laps ei röövi vaid väärtuslikku aega, vaid suunab ka naisi karjääriküsimus võtma vastu strateegilisi otsuseid – valida kindlate garantiidega positsioon, kus ei pea üle töötama ja kust saab sageli puududa ning kus ei pea sõitma ühest kohast teise. Akadeemiline leping ei hiigla just sageli selliste võimalustega. Lisaks, noorte emade diskrimineerimine töö juures on tänaseni paljude läänemaade lahendamata probleem.

Autorid leiavad, et olukorrast on olemas ka väljapääs ning raamatus soovitatakse konkreetseid strateegiaid, mille abil muuta ülikoole lastega naiste suhtes institutsionaalselt vähem diskrimineerivaks.

Süsteemisisesed eeldused

Probleemide kompleks, mida kirjeldasin artiklis, ei ole sugugi ammendav. Naiste diskrimineerimisel akadeemilises keskkonnas on hulk väljundeid, millest igaüks väärib eraldi arutelu. Visandatud uurimuste valik, mis pole pole muud kui jäämäe tipp, pole niivõrd representatiivne, kuivõrd illustreerib kolme olulisemat diskrimineerivat praktikat:

  1. Eelarvamused on süsteemis sedavõrd juurdunud, et ilmnevad isegi kõige heatahtlikumatel ja objektiivsuse suunas pürgivatel inimestel. Uuringutes osalejad uskusid suuremas osas siiralt, et langetavad otsuseid ainuüksi lähtuvalt töö “kvaliteedist” ja hinnangu saanud teadlaste “võimekusest”. Lisaks, soolistatud eelarvamused on omased nii meestele kui ka naistele.
  2. “Teoreetiline” eelarvamus pole kaugeltki nii süütu ja ohutu, nagu võiks tunduda, sest sellest saab diskrimineerimise alus praktikas.
  3. Erinevates distsipliinides võib näha sarnaseid soolise diskrimineerimise tendentse. Loomulikult eksisteerivad spetsiifilised elemendid, mis iseloomustavad täppisteaduste või humanitaarteaduskondi, ent need täiendavad vaid üldist pilti, mitte ei muuda seda radikaalselt.

Võitlus võrdsete võimaluste eest, õiglase hinnangu eest tööle ja esindatuse eest ei alanud eile ning vaevalt lõppeb see lähitulevikus. Selles võitluses pole cheat codes’e ega võluväel hetkega sündivaid lahendusi. Läbipaistvus ja tegutsemine on kaks peamist meile kättesaadavat vahendit. Murdes vaikiva nõiaringi teeme me probleemi nähtavaks. Meie eesmärk pole peatuda saavutatu juures, vaid muuta kogutud teadmised probleemi lahenduseks.

17
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka