Teater ühiskonna pulsil: intervjuu näidendi “Mul on sulle üks jutt…” autor-lavastajaga

TTÜ-s tegutsev T-Teater tõi veebruaris lavale näidendi “Mul on sulle üks jutt…”, mida tänu publikumenule saab ka märtsis vaadata. Lavastuse sünni inspiratsiooniks ja tõukejõuks olid kooseluseaduse-eelsed sündmused. Tegu on esimese Eesti algupäraga näidendiga, mis käsitleb LGBT temaatikat. Eesti LGBT Ühingu vabatahtlik Margit Markus intervjueeris autor-lavastajat Auri Jürnat, kes selgitab lavastuse sündimise tagamaid.

Kust tuli idee teha kooseluseaduse teemal näidend? Mida soovisite lavastusega öelda?

Idee tekkis tegelikult kevadel praktilisest vajadusest, et tahtsin leida mingisuguse uue materjali, mida T-Teatriga teha. Eelmisel aastal me tegime “Tabamata ime”. Mina tegin selle teatriga oma esimese töö ja tahtsin minna teise suunda. Üldiselt põhireegel igasuguse lavastamise, mängimise ja kirjutamise koha pealt on see, et kui vähegi võimalust on, tuleb teha seda, mis päriselt kotib. See, mis päriselt korda läheb, annab palju energiat. Ma hakkasin mõtlema, et see on üks teema, mis on mul tõesti ammu-ammu südame peal olnud. Eesti teatris ei ole sel teemal eriti räägitud, et mitte öelda üldse. Paar tükki on olnud, kus seda teemat on kuidagi käsitletud, aga algupärandit ei ole Eestis geiteemadel absoluutselt olemas ja üldiselt räägitakse sellest vähe. Ma isiklikult olen neid teemasid laval näinud ainult üksikutel kordade, üksikuid tegelasi, üksikuid vihjeid. Üldiselt ma lavastajana olen suhteliselt rahul oma kunstipärases eebenipuust tornis, ma väga ei kipu sotsiaalsetel teemadel sõna võtma, aga kooseluseaduse teema eelmisel aastal ajas ikka korralikult närvi. See kisa ja see viha, see no lausviha inimeste poolt, kelle asi see justkui üldse ei olnud, see ajas ikka marru. Ja see kulminatsioon, millest siis meie tükk räägib, oli niivõrd hämmastav, et sealt tuli idee.

Kas LGBT temaatikat või tegelasi võiks Eesti teatrilavastustes üleüldiselt rohkem esineda või peaks seda kajastama vaid temaatiliste lavastuste läbi?

Ei-ei-ei, üldiselt peaks. Nagu meie tükk räägib, probleem on tegelikult selles, et osad inimesed ei ole kunagi geidega kokku puutunud. Neil ei ole ühtegi seksuaalvähemusest tuttavat või nad arvavad, et ei ole. Või valitseb kujutluspilt, et kuskil kaugel-kaugel elab mingisugune kamp, kellel käib hoopis teistsugune elu. See kujutluspilt tekitab võõristust ja meie-ja-nemad suhtumist. See tekitab vaenu, arusaamatust ja enesekaitserefleksi. Minu soov oli kõige rohkem rõhutada seda, et need on inimesed nagu iga teine: neil on omad vead, neil on omad toredused, neil on suhted, nagu kõigil teistel inimestel. Neil on paarissuhted, milles on samasugused probleemid nagu teistel: keegi jätab mustad sokid vedelema, keegi ei pese nõusid ära, keegi ei oska lapsi kasvatada, keegi joob liiga palju. Lihtsalt seda seltskonda ühendas see, et sel konkreetsel juhul puudutas ühe seaduse eelnõu vastuvõtmine või mittevastuvõtmine otseselt neid. See üks detail nende isiklikust elust, mis tegelikult ei tohiks puutuda mitte kellessegi teise, justkui määraks nende identiteeti – see on minu meelest vale.

Kas ja kuidas võiks sellist etendust nö massidesse viia? Kas ei teki ohtu, et etendus pakub huvi eelkõige LGBTkogukonnale, kui see toimub X-Baaris?

Meil oli enne esikat sellest trupiga väga palju juttu. Osadel inimestel trupist oli suhteliselt kindel seisukoht või hirm, et siia hakkavad tulema ainult kogukonna inimesed. Minul seda hirmu ei olnud. Esiteks on T-Teater piisavalt vana, piisavalt suure ning väga laia silmaringiga publikuga teater, ja meil on kõigil kamba peale väga palju erinevaid tuttavaid, sõpru ja perekondi, keda kutsuda. Pluss see, et käisime hiljuti tudengiteatrite festivalil Viljandis, kus nägi meid hoopis teistsugune publik. Me isegi korraks otsisime mingisuguseid alternatiivseid lavasid, et saaksime Tallinnas kusagil mujal ka esineda. Lõpuks see langes ära, kuna me ei leidnud sobivat lava ning see koht siin sobib sellele tükile väga hästi, mina lavastasin selle tüki just siia. Nüüd on elu näidanud, et veebruarikuu on meil olnud praktiliselt välja müüdud kogu aeg. Väga palju on inimesi, kes on esimest korda tulnud X-i, kes ei ole mitte kuskilt otsast seotud mitte kellegagi. Inimesi, kes on tulnud lihtsalt sellepärast, et keegi tuttava tuttava tuttav on öelnud või on kaasa võtnud. Mõni on kuskil näinud plakatit, lugenud kriitikat või kuulnud raadiost. Üldiselt need emotsioonid on niivõrd positiivsed olnud, et ma arvan, et me ei teinud siia tulles viga. Peale kogukonna näeb seda ikka üsna palju väga teistsugust rahvast, mis on väga okei.

Mulle endale meeldib, et etendus toimub siin X-Baaris ja ma mõtlesin selle peale, et äkki see kuidagi suleb liiga palju seda kindlale publikule. Samas mulle tundub ka, et osad inimesed, kes on tulnud vaatama, on tegelikult lihtsalt teatriinimesed, kellele meeldib etendusi käia vaatamas, aga nad ei ole teemaga seotud.

Jah, aga samas on ka palju olnud neid kogukonna inimesi, kes ei ole teatriinimesed üldse ja on tulnud nö kodubaari tükki vaatama ja on ka väga positiivselt meelestatud. See on sihukene huvitav kombinatsioon.

Projekti algfaasis kogusid folkloori – kirjelda palun käsikirja sündimise protsessi. Kui palju on selles tõsielulist ning kui palju fantaasiat?

Me alustasime tegelikult sellega, et sügise alguses hakkasime otsime kontakte kogukonnast. Otsisime üles kõik tuttavad ja sõbrad, kes oleks nõus meiega rääkima. Nii anonüümselt kui soovi oli. Üsna palju inimesi saime kokku. Mehi häbiväärselt vähe, aga meestel on see võib-olla keerulisem. Kui me olime inimestega juba mitu korda kohtunud ja nende lugusid kuulanud – tõesti fantastiline, kui isiklikke lugusid inimesed meile rääkisid –, siis läksime proovisaali ja hakkasime etüüde tegema, improviseerisime nendel teemadel. Üks esimesi etüüde, mida me improviseerisime, oli kapist välja tulemise lugu. Me valisime igasuguseid erinevaid variatsioone sellest. Siis proovisime erinevaid külgelöömise variante ja seejärel hakkasime tegelema keerukamate teemadega, nagu näiteks lapsed. Natuke tegelesime ka trans-teemadega, kuigi see on täiesti omaette ooper. Mingil hetkel hakkas üks meie trupist ka natuke kirjutama. Me tegime õnnestunumaid improvisatsioone uuesti ja uuesti üle, vahetasime kogu aeg tegelasi. Detsembris võtsin mina kätte ja kirjutasin mõned õnnestunumad improvisatsioonid kokku dialoogideks ja sinna vahele monoloogid: peategelase, homofoobi, geiaktivisti ja naise, kes ei taha lapsi, monoloogid. Jaanuari alguses saime kokku, siis hakkasime juba valmis tekstiga tööle. Sisuliselt on tükk sündinud kuu ajaga, aga enne seda oli mitu-mitu kuud tõsist uurimist. Vaatasime filme, seriaale, dokumentaale, lugesime seadust ja üritasime sellest aru saada. Seal taga on ikkagi üsna põhjalik töö.

Mida olete selle protsessi käigus uut teada saanud, õppinud? 

Iga lavastusprotsessiga õpib üsna palju. Ükstapuha, kui palju sul kogemust on, iga esimene proov on nullist alustamine ja see on õudne. See on selline tunne, nagu ma oleks väike laps ja jälle ma ei tea, mida ma teen. Eriti sellise tükiga, kus me ise kirjutasime, ise tegime ja ise uurisime, ning trupi jaoks, kes ei ole selle teemaga varem tegelenud. Me kõik õppisime palju. See oli minu jaoks esimene kord, kui ma kirjutasin täispika näidendi päris ise. Ma olen varem dramatiseerinud, väikeseid lõike kirjutanud siin-seal, aga täispikka näidendit ma ei olnud kirjutanud ja see õpetas päris korralikult, kuidas see struktuurina toimib ning kuidas tegelasi välja arendada. Kuna enamikus tegelastes on väga palju mind ennast, siis see sundis sõnastama mingisuguseid teemasid, millega ma olen aastaid tegelenud. Või ka teine äärmus: näiteks homofoobi kõne kirjutades oli huvitav ennast kõrvalt jälgida. See kõne on niinimetatud “traditsioonilise perekonna” kaitsjate parafraseering, ma panin ta kokku hästi paljudest erinevatest väljaütlemistest. Oli paras pingutus, et kirjutada kõnet, mis oma maailmavaatelt käib fundamentaalselt minu oma vastu – no risti vastu, no rohkem ei saa risti vastu käia – ning viia ennast sellisesse meelestaadiumisse, kus ma ei parodeeri kõnelejat, ei tee tema üle nalja ega ole üleolev. Ma ei tahtnud seda, sest see ei ole eesmärk. Üritasin mõista, kust kohast see mõtteviis tuleb. Ma arvan, et sain sellega hakkama, aga see oli raske. Ja selles suhtes see oli suur nauding, et ühel päeval ma kirjutasin seda homofoobi kõnet ja järgmine päev kirjutasin kohe geiaktivisti kõne. Tuttavad, kes seda esimesena kuulsid, muigasid, et see tükk tuli südamest. See oli sihuke “huu, lase minna nüüd!” tunne. (naerab)

Tahtsin seoses trans-teemaga küsida: ma ei saanud päris täpselt ööklubi stseenist aru, miks transinimene sealt välja visati?

Jah, see stseen kohati jääb natuke segaseks. Trans-teemat rohkem meil ei tulegi ette, sest soolise identiteedi teema on niivõrd teistsugune ja suur, et sellest ei käi naljalt poole tunni või paari stseenikesega üle, aga ma ei tahtnud seda päris välja ka jätta. See stseen põhineb ühel lool, mida meile üks intervjueeritav, hea inimene, rääkis. Ta rääkis, kuidas teda visatakse pidevalt Tallinna kesklinna ööklubidest välja lihtsalt sellepärast, et ta on riides nagu naine. Meesterahvas, kes riietub naiseks. Kusjuures see oli täielik hämming, kui ta seda meile rääkis, sest ta on väga ilus naine (naerab). Mina ausalt öeldes ei saa aru, et ta on mees. Ma ei saa aru, mille põhjal, aga pidigi olema nii, et koputatakse õlale ja öeldakse, et me teiesuguseid ei teeninda, minge ära.

Milline reaktsioon või publiku tagasiside on kõige enam puudutanud?

Väga palju on olnud tagasisidet. On olnud sellist, et inimesed, kes tõesti esimest korda satuvad siia kogemata ega ole üldse kellegi tuttavad, on tulnud silmad kalkvel pärast õlale patsutama ja näpuga katsuma, et issand kui tore, et sellisel teemal lugu teete, mul oli nii vaja seda kuulda, mul oli nii vaja näha, mul oli nii vaja, et keegi räägiks minust ka… Need on kõige südamlikumad. On inimesi, kes on meile intervjuusid andnud ja kes on pärast laia naeratusega ära läinud, kilganud, naernud ja nutnud, et kõik on täpselt nii fantastiliselt välja kukkunud, nagu nad eeldasid või ootasid. Eks nad pelgasid ka natukene, ma saan aru. Siis on olnud palju teatrinimesi, kes on käinud vaatamas ja on väga konstruktiivset tehnilist tagasisidet ja nõu andnud. Üldiselt väga palju erinevat tagasisidet oleme saanud. Kõige südamlikum on see, kui sa näed, et võib-olla sa muutsid kellegi arvamust, vaatenurka või kasvõi andsid jõudu või julgust kellelegi, kes on siiamaani tundnud, et ta on nähtamatu. See on väga suur asi, see oli ka põhieesmärk.

Kas on olnud negatiivset tagasiside?

Kui välja jätta teatri tehnilised asjad, siis ausalt öeldes ei ole. Me kartsime rohkem. Me arvasime, et seda tuleb rohkem. Siin oli üksikuid inimesi, kes väga pelgasid, et kui me sellise tüki teeme, siis äkki saame peksa kuskil. No veel ei ole keegi tulnud peksa andma, kes see ikka meie õue peale kaklema tuleb. Viljandi teatrifestivalil, kus oli väga avatud silmaringi ja suure teatrikogemusega publik, ei tulnud ka mingisugust probleemi. Tegelikult tagasiside on olnud üle ootuste positiivne. Pigem on nii kogukonna kui nende poolt, kes kogukonna tegemistega kokku ei puutu, tunda mingisugust janu. Sellist “jumal tänatud, et te tegite sellisel teemal” või “nii tore, et te räägite sellisel teemal” janu.

Mis oli lavastamise ja näitlemise juures kõige keerulisem? 

Ma olen lavastaja haridusega ja olen lavastanud väga paljudes erinevates truppides, erinevaid inimesi, erinevaid žanreid. Mulle meeldib T-Teatri puhul lavastamine just sellepärast, et nad ei ole professionaalse teatriharidusega inimesed, mis teeb nad palju avatumaks. Seal on omad probleemid, sest neil on vaja rohkem tehnilist abi diktsiooni, lavalise enesetunde, rolli arengu, rolli vedamisega. Aga seda kõike ma saan neile õpetada ja see ei ole minu jaoks probleem. Ma arvan, et osade jaoks oli natuke probleem see, kuidas mängida teise orientatsiooniga inimest: kuidas päriselt kehaga mõista teda, kui ei ole kunagi proovinud või ei ole mõelnud selle peale. Kehakeel on üsna reetlik laval, kui ikkagi käib vastu, siis käib vastu ja seda on kehakeeles näha, ükstapuha mida sa ütled sõnadega. Aga meil oli vaja paaris stseenis, et seda intiimsust, seda lähedust ja füüsilist usaldust oleks tajuda. Ei pea hakkama ütlema, et ma armastan sind või ma tahan sind, vaid seda peaks nägema inimeste kehakeelest. Lõpuks me selle saavutasime, aga sellega oli ikka tükk tegemist. Me vestlesime näiteks peategelastega, noormeeste paariga, üsna palju eraldi ja individuaalselt. Üritasime neid veenda nii- ja naapidi. See lõpuks ei aidanudki. Ma arvan, et lõpuks nad lihtsalt harjusid teineteisega ja hakkasid usaldama teineteist laval kui partnereid. Näiteks Viljandi teatrifestivalil üks teise trupi näitleja küsis meie käest, et kas see oli taotluslik, et meil sihukese teemaga ei olnud laval ühtegi suudlust. Noh, minu taotlus see ei olnud, kuigi see ei olnud ka mul eesmärk omaette. Ei olnud eesmärki teha mingisugust seksistseeni või mingit amelemisstseeni, sest mulle see üleüldiselt ei meeldi laval. Ma ei leia, et see on vajalik. Ma sihtisin tegelikult ühte suudlust küll, aga poisid lihtsalt ei olnud selleks valmis. Ja tegelikult, vaadates, kuhu praegu on kasvanud nende suhe, missugune usaldus, missugune intiimsus on seal füüsiliselt taga, siis selleks suudluseks ei ole vajadust. See suhe on selge niikuinii. Vot sihukesed tehnilised probleemid. Ma arvan, et loo ja teema puhul ei tekkinud probleemi. Meil on kõigil väga selgelt üks seisukoht, mille poolt me oleme või mida me usume. Selle koha pealt on meie vahel üsna selge üksmeel.

Võtate lavastuses kooseluseadust toetava positsiooni, mis avaldub muuhulgas antagonistidele omistatud jäigas maailmavaates. Kindlasti on ka teil tuttavaid, kes teiega ei nõustu. Kui jätta erimeelsused kõrvale, milline on see osa, mida nende tuttavatega jagate, milles neid mõistate?

Kõigiga ei ole seda juttu tulnud ja ma kõigiga meelega ei võta seda jutuks. See on sama asi nagu religiooni teema. See on sihuke aluspesu asi, mida ei ole vaja igaühega arutada ja kui ma väärtustan seda sõprust rohkem kui nende teemade arutamist konkreetse inimesega, siis ma väldin selliseid teemasid. Esiteks ma tahaks kommenteerida natukene seda, et me võtame konkreetse seisukoha. Meile on seda paaril korral öeldud, ka ette heidetud. Ma ei ole sellega päris nõus, et me ei tohiks seisukohta võtta. Sellepärast, et see on teater, eks ole. Me teeme nii, nagu me trupina või nagu mina lavastajana või autorina usun ja arvan. Mul on selleks õigus ja vabadus ja nii ühiskondlikult tundliku teema puhul ma ei näe põhjust, miks ma oleks pidanud erapooletule positsioonile jääma ja iseendale valetama hakkama. Ma ei oleks seda osanud. Teiseks ma arvan, et tegin piisavalt ja endast olenevalt kõik selleks, et mitte näidata seda teemat mustvalgena. Need tegelased, kellest me räägime, kelle poolt me trupina oleme – ma püüdsin tõesti leida neid viise, et näidata neid inimlikuna, oma vigadega. Kõigil on oma vead. Ma saan aru, kuhu see küsimus oli suunatud. Ma olen näinud väga palju filme LGBT kogukonna teemal või geitegelastega, kus need tegelased on üsna mustvalged – nii või naapidi, olenevalt sellest, mis seisukoht on filmitegijatel. Ma arvan, et meil ei ole seda ohtu. Kõik oleks pidanud olema palju-palju mustvalgem selleks, et ta oleks langenud auku “ainult geid ongi ägedad”. Ja mis puudutab homofoobseid sõpru: ma aktsepteerin seda, et kõigil on omad tabud ja kompleksid mingite teemade osas. Ja ma aktsepteerin ka nende õigust privaatsusele, kui nad ei taha sellest ise rääkida. Meil on kõigil mingid luukered kuskil kapis ja kõiki ei ole vaja tegelikult välja tirida. See, et inimesed lähevad vihaga teiste vastu, peksa andma või sõimama, on minu meelest täpselt sama halb kui hakata kedagi kangutama, et räägi nüüd mulle oma luukerest. Kumbki ei ole tegelikult päris õige. Inimene tuleb ja räägib siis, kui tal on vaja. Ja see, et mõni sõber purjus peaga kukub kritiseerima Gay Pride-i või meeste kasvatatud tütart või midagi muud – ah, kõik räägime lollusi, kui me oleme purjus.

Lavastuse tutvustuses räägite olukorrast, kus inimesel on vale nimi, valed sõbrad, vale töö, vale usk või vale armastus. Keda sellised “valed” peale LGBT inimeste veel puudutada võivad?

Nagu loetelu ütleb, valesid variante on igasuguseid. Need on kõik need eelarvamused: mis koolis sa oled käinud; kui sa oled käinud eliitkoolis, siis ma arvan sust ühtmoodi; kui sa oled sündinud ja koolis käinud Kapa-Kohilas, siis mul on teistsugune arvamus; kui su vanemad on doktorikraadiga professorid, siis mul on üks arvamus; kui sul on vanemad põlluharijad, siis mul on teine arvamus… Lõpetades tõesti orientatsiooni ja rassi ja sooga. Lisaks veel naiste õigused ja palgalõhe; kes kellena töötab; kes kellega suhtleb; kes kelle sõber on; kes kellega elab… Minu meelest on siinne ühiskond eelarvamusi täis. Osalt on see hästi normaalne, inimestele on omane see, et me tahame kogu aeg liigitada “mina ja nemad”, “mina ja tema”. “Mina olen ühtemoodi, meie oleme siin kõik sihukesed, aga nemad on seal teistsugused” – nii me vastandume kogu aeg. Ühest küljest on see mingi kogukonna värk, mingi kuuluvustunne ja turvatunne, mis peabki olema, aga teisest küljest on igal asjal oma piir ja mingisugune mõõdutunne ja empaatiavõime võiks ju olla. Oleks jube lahe (naerab). Pidev vahetegemine, et mina olen selline ja sina oled selline, meil on sellised erinevused… Võime näha meie erinevuste taga või ees neid sarnasusi, mispärast me mõlemad oleme inimesed ja mispärast me mõlemad elame Eestis – minu meelest see on hästi oluline. On oluline see ära tunda ja tõesti näha puude taga metsa, muidu me läheme kõik kaklema ja selles ei ole üldse mingisugust pointi.

Kas etendust on plaanis veel kusagil mängida peale märtsi etendusi?

Me otsime variante, et äkki minna veel korra Tallinnast välja. Märtsi etendused on paigas. See, kas pärast märtsi veel etendusi tuleb, selgub ilmselt publiku huvist. Kui märtsi etendused saab välja müüdud, siis on suur tõenäosus, et me teeme aprillis ka veel. Ja muidugi oleks kasulik selle tükiga minna reisile ühte-kahte kohta, kasvõi Tartusse või veel kord Viljandisse. See on sihuke orgunni ja publikuhuvi asi, mis on küsimärgiga hetkel, aga me väga loodame.

Tänan ja soovin edu!

Lavastust “Mul on sulle üks jutt…” mängitakse Tallinnas X-Baaris 16.03, 17.03, 22.03, 24.03, 30.03 ja 31.03. Tartu Uues Teatris mängitakse etendust 11.04. Intervjuu järgselt lisandus etenduskohana ka Tartu Uus Teater, kuhu minnakse külla 11. aprillil.

Piletiinfo leiad siit. Lisainfo leiad T-Teatri kodulehelt või Facebookist.

Intervjuu on algselt avaldatud Eesti LGBT Ühingu kodulehel.

Fotode autor: Marko Kivimäe